hommikul. Ta lasti Rue de Marne’i lähedal põiktänaval maha. Kaupluseomanik leidis surnukeha õige pea. Isikutunnistust polnud, kuid ma nägin laipa morgis. Kaks lasku südamesse, kuuliaugud nii lähestikku, et servad puutusid kokku, kolmas kuul tulistatud lähedalt oimukohta. Ei ainsatki tunnistajat. Ei mingeid füüsilisi asitõendeid. Tapja oli ilmselt professionaal.
Igatahes edasi läheb asi huvitavaks. Kell veerand üheksa kutsuti Pariisi politsei hotelli juurde, kust leiti kaheksa surnukeha. Viis hotellist, kaks vastasmajast ja üks tänavalt. Keegi politseinik ütles mulle mitteametlikult, et nende arvates oli üksainus isik tapnud kõik need inimesed. Mitmest laibast leiti suhteliselt aeglasi 5,7 mm kaliibriga kuule, samasuguseid, millega oli mõrvatud Ozols, ehkki relv oli teine, ainult sama tüüpi.”
“Mis põrgut seal siis juhtus?” küsis Procter.
“Antud hetkel pole mul õrna aimugi,” vastas Alvarez. “Pean pääsema hotelli, vaatama turvalinte ja nägema politsei protokolle, kui tahan midagi mõista. Omal jõul ma sellega toime ei tulnud.”
“Hoolitsen, et saaksite ligipääsu,” ütles Chambers.
Ferguson raputas pead. “Keegi tappis Ozolsi ja hakkas siis Pariisi hotellis märatsema? Kahtlane.”
“Just nõnda näib see olevat,” nentis Alvarez kindlalt.
“Kas meil on mingeid vihjeid, kes see tapja võiks olla?” küsis Chambers. “Peame nüüd oletama.”
“Ozols ei öelnud mulle kunagi, et ta peab veel kellegagi läbirääkimisi, kuid üht-teist võime siiski eeldada. Venemaal ja Hiinal on need raketid olemas ja Iraanil on Sunburnid, seega ei astunud Ozols nendega ühendusse. Ozols tahtis sõlmida tehingu Pariisis, niisiis pole prantslased ilmselt sellega seotud. Kõik teised tavalised kahtlusalused tahaksid Oniksit endale: Iisrael, Saudi Araabia, Suurbritannia, India, Pakistan, Põhja-Korea. Kui keegi juhtus kuulma, et Ozols müüb meile, aga mitte temale, siis on põhjust arvata, et informatsiooni püüti hankida teisiti. Palgamõrvari saatmine on palju odavam, kui maksta Ozolsile nõutud summa. Ning ei tarvitse unustada, et venelased võisid Ozolsi kavatsuses selgusele jõuda ja asusid talle kannule.”
“Selguse mõttes kordan, et tapja võis teie arvates töötada ükskõik kelle teenistuses?” küsis Ferguson.
Kõlarist kostev hääl oli surmtõsine.
“Sellegipoolest leian ta üles.”
12. PEATÜKK
Belgia, Charleroi’st kagus
Esmaspäev
19.48 Kesk-Euroopa aja järgi
“Les billets, s’il vous plâit.”
Victor ulatas konduktorile pileti, sai selle tembeldatult tagasi ja tänas. Konduktor liikus aeglaselt piki vahekäiku, kaldudes rongi kõikumisega kaasa. Ta tundus olevat kaheksakümneaastane ning paistis, et kaheksakümne üheni ta ei jõua.
Väljas sadas lund. Aken jäi Victorist paremale ja sellele oli kogunenud helbeid, mis kleepusid klaasinurka. Väljas valitses ööpimedus, aga kui Victor surus põse vastu külma klaasi, nägi ta põlde ja künkaid, puhuti eemal vilksatavaid tulukesi.
Rong oli kahe tunni kaugusel Saksamaa piirist, varahommikuks jõuab ta Strasbourgi kaudu Münchenisse, kuid Victor ei lubanud endale suikumise luksust. Ta polnud kindel, kas jääks isegi tahtmisel magama.
Ta oli vagunis ainus reisija, istus viimases reas vahekäigust paremal, sein kohe selja taga. Sirgelt istudes nägi ta kaugemat ust ning märkaks igaüht, kes sealtkaudu siseneks.
Uks Victorist vasakul avanes ja ta tõmbus vaistlikult pingule. Adrenaliinisööst tungis kehha, valmistades teda rünnakuks.
Sisenes laps, nelja- või viieaastane tüdrukuke. Too isegi ei vaadanud tema poole, lihtsalt jooksis piki vahekäiku, vaarudes minnes kummalgi pool vastu istmeid. Vaguni vastasotsa jõudnud, pööras ta ringi ja jooksis tagasi, naerdes, kui põrkas ühelt istmelt vastu teist. Victorini jõudnud, peatus ta, märganud meest alles nüüd.
Lausa võimatult suured silmad vaatasid talle otsa. Victor vastas ta pilgule, kuid tüdruku pingeline silmavaade tekitas mehes kohmetust, nagu oleks tema silmadest läbi nähtud, vaadatud inimlikkuse pealispinna varju, märgatud vilksamisi tema tõelist mina selle pinnakihi all. Siis aga laps naeratas, tema hambareas paistis tühikuid ning mulje tema läbinägelikkusest hajus otsekohe.
Jahmatust teeseldes kummardus Victor lähemale ja pani käe tema kõrva taha. Tüdruk jäljendas tema ilmet. Käe eemaldanud, näitas Victor münti. Naeratus valgus taas üle lapse näo. Victor veeretas münti edasi-tagasi üle oma sõrmede ja lapse naeratus muutus naeruks.
Victor pani mündi vasakule peopesale ja seadis selle parema käe kohale. Kui ta vasaku peopesa ülespoole pööras, oli see tühi. Tüdruk hakkas naerma ja osutas teisele käele. Võib-olla oli ta seda trikki varemgi näinud, kuid Victor lootis, et laps on lihtsalt arukam, kui tema aastatest võiks arvata. Victor pööras rusikasse surutud parema käe ringi ja sirutas sõrmed välja. Selleski käes polnud münti. Lapse naeratus asendus mõistmatusega. Victor istus, mõlemad peopesad ülespidi, ja kehitas õlgu.
Uks avanes ning sisenes naine, kes hüüdis last saksa keeles. Vastamise asemel jooksis tüdrukuke jälle minema. Ema kiirustas talle järele, tema hääl paisus iga hõikega üha valjemaks. Ta õhetas näost, nagu oleks last läbi kogu rongi taga ajanud.
Ema kahmas lapsel kraest kinni, enne kui too järgmise ukseni jõudis, ja viis ta tuldud teed tagasi, nägu hapu. Ta noomis tütart ärajooksmise pärast, kuid laps ei paistnud sellest hoolivat.
Kui ta lähemale jõudis, vaatas Victor lapsele otsa ja saatis talle pilgu, mis ütles vedagu sul järgmisel korral rohkem. Tüdruk muigas ning Victor pistis talle mündi pihku, kui laps temaga kohakuti jõudis. Tolle silmis süttis hetkeks sära, aga samas oli ta läinud ning Victor polnud veel kunagi varem elus tundnud ennast nii üksildasena.
Rong läbis pika kurvi, lambid pea kohal vilkusid korraks. Victor võttis taskust nutitelefoni ja lülitas selle sisse. Ta oli ostnud selle Charleroi’s, makstes kaupluseomaniku rõõmuks sularahas. Telefoni laadinud, võttis ta mälupulga ja ühendas selle USB-porti. Draiv võimaldas juurdepääsu, kuid mälupulga ainus fail nõudis avamiseks parooli.
Ta sundis end mõtlema, ehkki oleks soovinud kõigest eemalduda. Kaks tundi pärast ülesande täitmist olid ameeriklase juhitud idaeurooplastest tapjad üritanud teda hotellis hukata. Ta mõtles nende kaubikus olnud toimikule. Nad ei tarvitsenud olla kursis paljude isiklikku laadi seikadega, aga teda tunti nägupidi ja teati, kus ta peatub. Selleks vajati erakordselt täpseid luureandmeid.
Hukkajad sai tema kannule saata ainult isik, kes teadis, et ta on tulnud Pariisi Ozolsit tapma. Ta ei uskunud kellegi kolmanda sekkumist. Vahetalitaja või klient või nad mõlemad koos olid seadnud talle lõksu – ei tea, kas enese turvamiseks, raha säästmiseks või mingil muul põhjusel, mida ta veel ei mõistnud. Antud hetkel polnud põhjuse väljauurimine tema tähtsaim ülesanne. Peamine oli jääda ellu, alles seejärel tuli vaenlaste tapmine. Kõik muu polnud oluline. Victor oleks põhjuse teadmisest huvitunud ainult siis, kui see oleks aidanud tal end kaitsta.
Ta avas nutitelefonis faili, kuhu kandis kõik, mida oli Svjatoslavist teada saanud. Dokumentide üle piiri viimine olnuks liiga riskantne. Tuli teada saada, kes oli palganud Svjatoslavi. Võib-olla oli see Victori vahetalitaja, aga võib-olla hoopis keegi teine. Igatahes pidi Victor seda teada saama. Svjatoslav
