kõik, kellega rääkisime, olid teadmatuses. Moskva usub, et uppunud fregatilt pole võimalik midagi üles tuua. Ilmselt ei tohi me esitada liiga palju küsimusi, sest nad võivad haisu ninna saada, millega meie tegeleme.”
Alvarez jätkas: “Interpol ei oska olemasoleva järgi samuti suurt midagi ette võtta, kuid arvatavasti saame sellest hotellijuhtumist siiski pisut rohkem teada. Turvalintidest saab üht-teist järeldada. Mõrvar tapab Ozolsi ja jõuab umbes kahe tunni pärast hotelli tagasi. Seal märkab ta kaht meest ja kas tunneb nad ära või äratab miski temas kahtlust. Ta püüab neid vältida, kuid lõpuks pannakse teda tähele.
Mõni minut hiljem tapab ta nad oma toa juures koridoris, tulistades läbi vastas asuva toa ukse. Peagi siseneb hotelli veel kaks meest. Ta ootab neid, järgneb ühele ja tapab lõpuks mõlemad. Vigastab või piinab üht neist plahvatanud aerosooliballooniga, uskuge või ärge uskuge. Muide, kõik need mehed on relvastatud ning neil pole isikutunnistust. Seejärel tapab ta hotelliköögis naise, vastasmajas olnud mehe ja laseb sealtsamast vintpüssiga maha mehe tänaval. Seejuures hukkub ka keegi eakas daam, kuid teda tabanud kuulid tulistati kuuenda tapetud mehe relvast, mistõttu naine tõenäoliselt jäi risttulle.
Nendest seitsmest, kelle meie mees tappis, saabub ühtepuhku informatsiooni. Nad tunduvad olevat palgamõrvarid. Nende tegutsemisviis tunnistab, et nad tulid Pariisi eesmärgiga kõrvaldada Ozolsi tapja. Ilmselt võttis hoopis tema nad kõik maha.”
Ferguson kibrutas laupa. “Niisiis te räägite, et üks palgamõrvar tapab Ozolsi, aga paar tundi hiljem üritavad seitse palgamõrvarit teda hukata, kuid nad kõik lastakse maha?”
“Just nõnda tundub see olevat.”
Ferguson kergitas käsi. “Kas keegi selgitaks mulle, kuidas sellest tuleks aru saada?”
Chambers võttis prillid eest. “Kas on mingeid vihjeid, kes saatis selle meeskonna?”
“Praegusel etapil mitte,” vastas Alvarez nukralt. “Kuid minu arvates ei kulu nende kõigi tuvastamiseks kuigi palju aega. See annab meile nende palkaja leidmiseks seitse võimalust. Ning ükspuha, kes nad saatis, teab see isik Ozolsi tapjast nii mõndagi. Seega kui me välja selgitame, kes saatis need mehed, avaneb meil tapja tabamiseks hea võimalus ning võib-olla saame ka need raketid.”
Chambers ja Ferguson noogutasid, kuid Procter pani tähele, et Sykes oli kuidagi pingul. Procter mõistis põhjust. Poisil jäi teadmistest napiks, tal polnud midagi öelda ega ainsatki arvamust pakkuda ja see ei meeldinud talle. Ta oli alles suhteliselt noor ning Ferguson ilmselt pidas temast lugu, mistõttu tal ei tarvitsenud oma napi panuse pärast muretseda. Polnud mõtet rääkida lihtsalt rääkimise pärast. Ferguson pidanuks vähemalt seda oma õpilasele selgitama. Kui Sykes oli tõepoolest terase mõistusega, siis peaks ta sel karjäärietapil rahulduma lihtsalt vaatlemisega ning mängujuhtidelt õppimisega.
“Viimane ja kõige olulisem tõsiasi, mille ma välja uurisin, on see, et tapja ei lahkunud Pariisist otsekohe pärast ründamist,” teatas Alvarez. “Tundub, et ta liikus veel ringi, püüdes selgust saada, kes olid need mehed, kes püüdsid teda kõrvaldada.”
“Kuidas te seda teate?” küsis Ferguson.
“Sest tapja hotelli vastas elumajas varitsenud püssimees, kes 45-kaliibriliste kuulidega sõelapõhjaks lasti, kirjutas end tund aega pärast surma oma hotellist välja.”
Ruumi laskus vaikus. Procter kuulis nahktoolide kägisemist.
“Surnud mehe kohta väga nutikas trikk,” sõnas Sykes irvitusega, mis paljastas ta säravad hambad. Keegi ei teinud temast välja ning Procter raputas märkamatult pead.
“Selle hotelli administraator meenutas, et mees oli olnud üsna pikk, sale, tumedate juuste, prillide ja habemega,” selgitas Alvarez. “Tegelik klient Svjatoslav ei klapi selle kirjeldusega. Ta oli lühem ja jässakam. Saime lennujaama turvakaameratest tema näokujutise ja tuvastasime isiku.”
Procter kallutas end lähemale. “Seega siis omastas palgamõrvar Svjatoslavi asjad?”
“Jah,” nõustus Alvarez. “Ta teeskles Svjatoslavi ja registreeris end välja. Administraator andis talle hotelli seifis hoiul olnud Svjatoslavi passi, lennupileti ja kõik muu. Neid pole süsteemis märgatud, seega ei kasutanud ta riigist lahkumiseks seda passi.”
“Milleks võis tapjal Svjatoslavi asju vaja minna?” küsis Chambers.
“Usutavasti tahab ta temast rohkem teada saada,” ütles Alvarez. “Just sellepärast läks ta hotelli. Ta ei põgenenud kohe Prantsusmaalt, vaid läks sinna, kus peatus üks teda varitsenud meestest.”
“Ja kui ta püüab tuvastada ründajaid ning isikut, kelle tellimusel nood tegutsesid, siis mis oleks tema järgmine loogiline samm?” päris Procter.
“Kontrollida Svjatoslavi aadressi,” vastas Alvarez.
“Palun öelge, et me teame seda,” sõnas Chambers.
“München.”
Chambers seadis mõlemad peopesad lauale. “Seega tegutseme nõnda. Astume otsekohe ühendusse Saksa luurega ja palume selle paiga viivitamatult valve alla võtta. Anname neile teada, mis laadi isikuga on neil tegemist. Ma ei taha, et nad talle läheneksid, hoidku ainult silm peal. Ma ei soovi, et kogu selle loo pärast veel keegi tapetaks. Alvarez, kui olete lõpetanud neile selgituste jagamise, siis tahan, et lendaksite esimesel võimalusel Saksamaale, et vaadata, mis teil õnnestub seal teada saada. Helistage mulle Münchenist. Kui ta on ikka veel seal, siis saate kõikvõimalikku abi, mida te vajate.”
Kui Alvarez oli kõne lõpetanud, võttis Ferguson sõna. Tema lopsakad hõbehallid juuksed, mis tavaliselt olid hoolega üle pea kammitud, näisid täna olevat pisut sassis. “Võimalus, et tapja valdab endist viisi seda informatsioon, on parimal juhul tühine. Kui tema ülesanne oli tappa Ozols ja võtta mälupulk, siis viib ta selle palkajale – tal pole mingit mõtet Saksamaal jälgi ajada. See oleks arutu.”
Chambers ohkas. “Võib-olla tahtis just palkaja temast vabaneda. Siis ei tarvitseks maksta. Kes teab, võib-olla on ta seda juba teinud. Seni kuni meil pole palkajast midagi rohkem teada, jääb see meie parimaks lähtekohaks. Me peame kellaga võidu jooksma. Kohe kui informatsioon on üle antud, kaovad need raketid mõne päevaga ning järgmisena kuuleme neist siis, kui keegi kasutab neid meie vastu. Kui on vähimgi võimalus, et Ozolsi tapnud mees siirdus Saksamaale, siis teeme meiegi seda.” Kuuldu ei paistnud Fergusoni veenvat. “Kui teil pole mõnda muud ideed, mida tahaksite meiega jagada.” Väljakutse tema hääles ei jäänud märkamatuks.
Fergusoni näol lasus vaikne põlgus. Ta kehitas oma kiduraid õlgu. Procter pööras pilgu Chambersile. Ilmselt ei vaevunud naine vanameest toetama, olgu tolle minevikuteened missugused tahes.
Võib-olla kõlkus tema jalge vahel siiski midagi raudset.
16. PEATÜKK
Šveits, Genf
Teisipäev
18.32 Kesk-Euroopa aja järgi
Victor ületas Place Neuve ja möödus Grand Théâtre’ist. Linn juba kihas inimestest, mõnusat meelelahutust otsivatest turistidest ja kohalikest, kes tööpäeva lõpu üle rõõmustasid. Victor heitis põgusa pilgu Grand Théâtre’ile, soovides, et temalgi oleks võimalik minna mõnele etendusele, kuulata näiteks Puccinit või Mozartit. Selle asemel liikus ta rahvasummas siia-sinna, et võimalikke varje kannult kaotada.
Päike
