teineteist käevangus hoidev paarike, nad vaarusid pisut ja naersid. Nad olid teineteisest nii lummatud, et poleks teda märganud isegi siis, kui ta oleks neid varjamatult jälitanud.
Victor oli sõitnud Münchenist Berliini, sealt Prahasse ning alles siis Šveitsi. See oli olnud pikk ja väsitav teekond, kuid ta polnud kunagi otsejoones reisinud. Ta põikas kõrvaltänavatesse, suundudes ringiga raudteejaama. Heledasti valgustatud saalis sagis hästi rõivastatud igapäevasõitjaid. Nagu enamik Genfi mehi, kandis ka Victor paksu mantlit, kindaid ja kübarat. Talle meeldis külm, mis sundis igaüht soojalt rõivastuma, sulatades rahvahulga konservatiivsete värvuste massiks. Isegi terve kogenud varjude meeskond ei oleks talle niisuguses paigas jälile jõudnud.
Ta polnud maganud peaaegu nelikümmend kaheksa tundi ning mõistis seda tõsiasja väga hästi. Unevaegus pärssis mõistust samamoodi nagu keha, aga nüüd enam kui kunagi varem pidi Victor olema täielikult virge. Põgenedes tohtis ta puhata alles siis, kui oli jõudnud ohutusse paika. Iga mahamagatud tund võimaldas vaenlastel jõuda talle lähemale.
Rongi oodates sõi ta väikeses kohvikus viletsa võileiva ja rüüpas kanget kohvi. Kui rong saabus, ootas ta viimase võimaliku hetkeni, astus siis vagunisse ja valis selle lõpus koha, nii et aken jäi paremale. Genfist sõitis Victor põhja poole, rong lookles mägedes.
Ta oli elanud Šveitsis mitu aastat, sest sealne kliima, inimesed ja eluviis meeldisid talle. Mäed turgutasid oluliselt tema vastupidavust, pealegi sobisid selle riigi salastatud pangasüsteemid ja leebe suhtumine tulirelvadesse tema tegevusalaga iseäranis hästi.
Victor sõitis läbi Valais’, Šveitsi suuruselt kolmanda kantoni. Seal asus Rhône’i org, mis toitis kuulsat Genfi järve. Oli juba hilja, kui Victor Saint Maurice’i külas rongist väljus. Sadas laia lund ning ta kergitas krae üles ja tõmbus küüru. Ta oli ostnud raudteejaamas kauplusest sobiva mägirõivastuse ja rongis riided vahetanud.
Küla paiknes omaette, asus lähimast linnast tükk maad eemal ning seal elasid peamiselt rikkad välismaalased, kes veetsid oma kallites palkmajades kõigest mõne nädala aastas ja seda suusahooajal. Vähesed tundsid oma naabreid ning võõrad näod ja sõidukid ei üllatanud seal kedagi. Sageli saabuv ja lahkuv Victor ei äratanud kunagi kahtlust.
Ta ostis maailma vist kõige kallimast vürtspoest täispiima, vabalt peetud kanade mune, värskeid aedvilju, inglise cheddar’it, soja ja linaseemneleiba ning suitsulõhet. Talle ei meeldinud maksta leti taga seisvale naisele hingehinda, kuid ta teadis, et selles paigas elades oli see paratamatu.
Victor sammus küla lõppu, kaks ostukotti ja diplomaadikohver vasakus käes. Otsetee asemel läks ta kõrvaltänavate kaudu. Eemal liikus kõigest mõni inimene. Veendunud lõpuks, et teda ei jälitata, põikas ta puude vahele ning suundus ringiga sinnapoole, kus tema chalet pooleteise kilomeetri kaugusel peamisest majakobarast asus. Ta läks ettevaatlikult läbi tumeda metsa, leides otsimatagi õige raja.
Näinud puude vahel kuust ja tähtedest valgustatud chalet’d, tahtnuks ta sisse tormata ja oma voodisse vajuda. Ta ei ihaldanud midagi rohkem kui und, tahtnuks kaheksaks tunniks unustada kogu oma elu, kuid distsipliin sundis teda peatuma ja kükakile laskuma, et märgata võimalike sissetungijate jälgi. Oli lausa võimatu uskuda, et keegi teab tema elukohta, kuid pärast Pariisi ei saanud ta vähimalgi määral riskida.
Ta pani ostukotid käest ning tiirutas terve tunni maja ümber, kuni veendus, et selle sees ega ümber ole kedagi. Chalet’d varjasid igast küljest lopsakad männid, mille vahel suundus peatee poole kitsuke rada, kus said sõita ainult karmid nelikveolised autod. Victori Land Rover seisis eraldi ehitatud garaažis. Oli liiga pime, et näha värskeid rehvijälgi rajal või lumme jäänud jalajälgi maja ümber, kuid ta ei näinud ega kuulnud midagi, mis oleks osutanud, et lähedal viibib keegi.
Sisenenud terasega tugevdatud puitnikerdustega uksest, tõmbas ta pisut kergendatult hinge, kuid seiras siiski põhjalikult maja sisemust. Chalet oli viis aastat vana, Victor selle ainuomanik. Kiltkivikatuse, puittalade, kivimüüride ja kaminaga maja oli ehitatud traditsioonilises savoia stiilis. Selle kahel korrusel oli neli magamistuba, palju rohkem, kui Victor tegelikult vajas, kuid siinsed chalet’d polnud ehitatud üheainsa elaniku jaoks.
Selles puudus tavapärane häiresüsteem. Sissemurdmise puhul ei tahtnud Victor, et võimud lärmi tõstaksid ning ümberringi nuhiksid. Selle asemel oli ta paigaldanud suure lahutusvõimega turvakaameratega ühendatud eritellimusel konstrueeritud liikumisandurid ja tundlikud mikrofonid, mis jälgisid majas iga nurka. Kõik seadmed olid hoolikalt varjatud ning kaamerad ja mikrofonid nõnda programmeeritud, et need lülitusid sisse alles kaks minutit pärast kellegi sisenemist. Nõnda jäid need sissetungija elektronlutikaotsijale märkamatuks.
Kõikidesse akendesse olid paigaldatud seitsme ja poole sentimeetri paksused kihilised polükarbonaat- ja klaastahvlid, mida poleks läbistanud isegi tugevajõulisest vintpüssist tulistatud kuulid. Tugevdatud ees- ja tagaukse ning nende raamide vastupanu võitmiseks jäänuks isegi rammimisnui jõuetuks. Vähesed aknad olid avatavad, kuid täielikult ei saanud ühtki lahti teha.
Victor vaatas iga toa kindlas järjekorras ja kindlal viisil üle. Kõik oli kohal ning kuskil polnud midagi tarbetut. Ei olnud fotosid ega mingeid isiklikke esemeid. Mitte midagi, mis oleks osutanud, kes ta on või kust pärit. Kui keegi olekski pääsenud chalet’sse, siis poleks leitud sealt Victori kohta peaaegu mingit informatsiooni.
Ta oli rahul, et turvasüsteem polnud midagi salvestanud. Ta avas väikese katlaruumi ukse ja kontrollis juhtplokki, otsides surkimise jälgi. Salakoodi sisestamisel käivituks kolmele minutile seatud taimer, mis õhib esimesele korrusele hoolikalt paigutatud C-4 laengud. Võib juhtuda, et ühel päeval tuleb tal kiiruga lahkuda, et mitte kunagi sinna naasta.
Rahule jäänud, pani ta sisseostud ära ja võis lõpuks ometi lõõgastuda. Ta hellitas end pikalt duši all. Väljaspool oma chalet’d ei teinud ta seda kunagi. Selg ukse poole, alasti, relvastamata, pahisev vesi summutamas kõik muud helid – isegi kõige kogenenum sihtmärk olnuks siis kaitsetu. Victor oli tapnud duširuumides piisavalt inimesi, teadmaks, et need on surmalõksud. Siin oli ohutu. Ta keha valutas. Ta pani tähele, et oli vist kilogrammi ringis kaalust maha võtnud, kuid kaks päeva põgenemist mõjub sama tõhusalt nagu dieediprogramm. Ohtralt head toitu ja puhkus taastavad ta peagi. Tal polnud olulisi vigastusi ning juhtunut arvestades teadis ta, püsis senini ühes tükis vaid õnnekombel. Toidule mõtlemine pani kõhu oigama.
Kui ta ei jaksanud näljatunnet pikemalt eirata, kuivatas ta enda, vaatas maja igaks juhuks veel kord üle ning valmistas endale ostetust suure juustu- ja lõheomleti. Sellele järgnes vitamiinide ja mineraalühenditega rikastatud proteiinikokteil ning alles pärast seda võttis ta külmikust pooliku Soome viinapudeli. Ta läks elutuppa, istus palisandrist klaveri taha ja avas pudeli.
Victor valas endale klaasitäie viina ja hõõrus varrukaga klaverile tekkinud pleki. See oli 1881. aasta Vose & Sons Square Grand, mida ta oli näinud mingis Venezia vahendusfirmas pehkimas. Ta oli ostnud selle hea hinnaga ning saatnud Šveitsi parandusse, kuid mitte restaureerimisele. Victor nägi täiuslikkuse puudumises teda veetlevat ilu. See klaver oli eksisteerinud tema elupäevadest mitu korda kauem ning kandis uhkusega oma lahinguarme. Ta mängis Chopini etüüdi, kuni tundis laugusid vajuvat.
Lõpuks valas ta ülejäänud viina klaasi ja upitas enda klaveri najal püsti. Ta läks aeglaselt trepist üles ja heitis laia voodisse, üksainus kõva padi pea all.
Ta uinus, klaas rinnal.
17. PEATÜKK
Saksamaa, München
Teisipäev
22.39
