sest vaenlased varitsesid teda endist viisi. Ta elas kogu aeg tähelepandamatult, kuid kõikidest ettevaatusabinõudest hoolimata oli keegi teda siiski näinud. Nüüd tuli olla valvsam kui kunagi varem.
Ning Victori arvates oli rünnak parim kaitse.
13. PEATÜKK
Prantsusmaa, Pariis
Esmaspäev
22.48 Kesk-Euroopa aja järgi
Arvutimonitoril vilkus lakkamatult must-valge kujutis. Pilt oli teraline, tükati moondunud, kuid sellestki piisas. Kujutise oli salvestanud madala lahutusvõimega sise-TV kaamera, mistõttu Alvarez ei lootnudki kristalset selgust, kuid olnuks kena, kui see lõik poleks tekitanud talle tugevat peavalu.
Ta näpistas nahka kulmude vahel ja pühkis pisarad ülemäära pingul silmadest. Ta tundis end viletsalt ning arvas, et ega tema väljanägeminegi suurt parem ole. Ta seisis USA saatkonna keldris koos Kennardiga, aga noor tehnik, kelle nime tal polnud mahti meenutada, kontrollis aparatuuri.
Pärast peakorterisse helistamist oli Chambers ilmselt avaldanud prantslastele survet, sest Alvarezele edastati asjakohaste dokumentide koopiad. Samuti oli ta saanud turvakaamerate salvestised hotellist, kus oli maha lastud viis inimest, sealhulgas üks naine. Politseiraporti järgi oli ka üle tänava asuvast kortermajast leitud kahest laibast üks naine, pealegi eakas. See oli kõige pöörasem lugu, millega Alvarez oli kogu CIA-s töötamise ajal kokku puutunud.
Alvarez oli olnud varem ligi üksteist aastat operatsioonide direktoraadiks nimetatud rahvusliku salateenistuse (NCS) operatiivohvitser. Enne seda oli ta kolledžist lahkumise järel teeninud merejalaväes, kuid niisugune elu polnud tema jaoks. See oli otsekui paigaltammumine, lakkamatu ootus, et kohe juhtub midagi, aga seda võis ootama jäädagi. Ta oli astunud merejalaväkke poisinolgina, kes tahtis teada saada, mis puust ta on tehtud, aga lakkamatu drill ja ajutised humanitaarmissioonid polnud küsimusele vastust andnud. Tookord oli olnud teistsugune aeg, aga praegu oleks seal kindlasti palju rohkem tegevust, kui ta jaksaks taluda. Ta oli astunud merejalaväkke vääral põhjusel, kuid CIA-sse tuleku tingisid õiged eesmärgid. Alvarez polnud pärast seda kordagi tagasi vaadanud.
Ekraanil sisenes kaks meest lifti.
“Kes nad on?”
Alvarez seisis sirgelt, jämedad käsivarred laial rinnal ristatud. Kennard, varrukad üles kääritud, küünarnukid laual, istus kühmus ja jälgis monitori. Kennard oli Alvarezest kümme aastat noorem ja ametlikult tema asemik, kuid käitus nõnda, nagu olnuksid nad partnerid. Alati diplomaatlikult käituv Alvarez ei teinud sellest sõbralike töösuhete huvides välja.
Kennard oli temast mõni sentimeeter pikem, võidis oma juustele liiga palju kahtlast möksi ja jättis mulje, nagu teeniks ta agentuuri kullaaugus ainult tervisekindlustuse pärast. Usutavasti nägi ta töös vaid vaheastet karjääriredelil. Astu pärast kolledži lõpetamist CIA teenistusse, tööta mõni aasta, omanda kogemusi, saa väljaõpe ning suundu siis kõrgemale, mõnusamale ja tulusamale ametikohale erasektoris. Alvarez ei pidanud niisugusest suhtumisest kuigivõrd lugu. Tema oli tulnud CIA-sse selleks, et täita oma patrioodikohust.
Kennard lobises tavaliselt ühtepuhku ning oleks vist ainult surmaohus suu sulgenud, kuid sel päeval oli ta oma tavalise kõrkuse minetanud. Võib-olla oli praeguse ülesande tõsidus poissi lõpuks ometi vajalikul viisil virgutanud. Mitu inimest oli surnud. See polnud mingi mäng.
Alvarez sirvis juhtumi esialgse ettekande koopiat. See sisaldas pisut rohkem, kui talle edastatud ametlik koopia. Ta oli hankinud lisainfot agentuuri ühelt allikalt Pariisi politseis. See oli läinud USA maksumaksjale kenasti maksma, kuid paks europakk oli toime tulnud sellega, millest oletataval koostöölepingul vajaka jäi.
Ta leidis ettekande lõigu, milles loetleti hukkunuid. Peale oma lävel tapetud eaka naise polnud ühegi surnukeha juures isikutunnistust. Enamasti olid neil kuularitega raadiosaatjad, relvad ja laskemoon. Prantslased polnud isikuid tuvastanud, kuid Alvarez oli sisestanud sõrmejäljed otsingusüsteemi ja ootas tulemusi. Hotellis oli toimunud midagi ülimalt olulist, millesse oli segatud väga halbu inimesi.
Salvestiste vaatamine oli nüri tegevus, kuid miski ei kahandanud Alvareze motivatsiooni. Andris Ozols oli läinud kohtuma Alvarezega, kui ta mõrvati ning varastati luureandmed. Selle informatsiooni kättesaamine oli esmatähtis, kuid sama oluline oli tabada kaabakas, kes oli lätlase tapnud, ning naelutada ta lähima seina külge.
Kahjuks oli hotellis ainult kaks valvekaamerat, üks fuajees ja teine tagaukse juures. Videokaamerad igal korrusel oleksid kergendanud Alvareze elu märgatavalt. Kuna vaadata sai ainult kahe kaamera linte, pidi Alvarez juhtunu mõistmiseks lootma politseiraportile. Ent seegi oli masendavalt lühike ning tulvil lünki. Nende täitmiseks kulub tublisti aega.
“Sealt ta tuleb,” ütles Kennard. “Astub registreerimispuldi juurde.”
Alvarez vaatas raportit. “Mister Bishop, tuba 407.”
Alvarez jälgis ekraanil, kuidas see mõistatuslik mees suundus puldi juurest lifti poole, kuhu jäi ootama, kuid astus siis ootamatult kõrvale. Ilmselt varjas ta end kahe liftist väljuva mehe eest.
Nii tema kui ka Kennard olid vaadanud neid lõike vähemalt kakskümmend korda, kuid nähtu üllatas teda ikka veel. Kui üks peagi hukkuvatest meestest astus fuajeesse, möödus tapja temast nii lähedalt, et tundus, nagu oleksid nad teineteist riivanud, ja libises märkamatult lifti.
“Osavalt tehtud,” sosistas Kennard.
Alvarez noogutas tahtmatult. “Keri nüüd pisut edasi.”
Tehnik vajutas nuppe, aparatuuri vihina saatel libises kaadreid mõni hetk mööda.
“Aitab,” ütles Alvarez.
Nüüd oli ekraanil kaks ilmselt ärevuses meest, kes vajutasid ägedalt liftinuppudele, kiirustasid siis trepikotta ja kadusid silmist.
Kennard raputas pead. “Ning mõni minut hiljem on nad mõlemad surnud.”
“Nemad tulid hotelli teda jahtima, mitte vastupidi,” ütles Alvarez. “Olgu peale, jätame nüüd vahele, kuni teised mehed sisenevad.”
Alvarez lõdvendas vist juba kümnendat korda lipsusõlme, Kennard jälgis ekraani. Tehnik keris linti edasi. Ruum oli lämbe. Aknaid polnud ning klimaator oli teel masinate põrgusse. Väljas valitses kibe külm, kuid Alvarez, Kennard ja tehnikavõlur olid viibinud kolm korda kolme meetri suuruses elektroonikaseadmetega täidetud karbis juba mitu pikka tundi. Õhk oli suisa mürgine.
“Siin see on,” ütles Kennard.
Mees, kes võis olla Ozolsi mõrvar, väljus liftist ja istus tugitooli. Lausa vihastaval viisil varjas ta kogu aeg nägu kaamera eest, mitte silmatorkavalt, kuid just paraja nurga all ning sobivalt pead pöörates, et kaamera ei salvestanud tema näojooni. See ei saanud olla juhuslik.
Ta pidi juba enne hotelli saabumist teadma kaamera asukohta, kuid ta oli sisse registreeritud mitu päeva tagasi. Hotell säilitas videosalvestisi kõigest nelikümmend kaheksa tundi, seejärel võeti need taaskasutusele. Alvarez ei näinud selles mingit mõtet. Sama hästi võinuks hotell kaameratest hoopiski loobuda. Ta tegi selle juhatajale teatavaks.
Tapja taasilmus salvestisele veel kõigest mõneks sekundiks, minnes fuajees trepikoja poole. Siis kadus ta taas ega ilmunudki enam lindile. Üks laip oli leitud köögist, millest Alvarez põhjendatult järeldas, et mõrvar oli lahkunud sealtkaudu,
