style="font-size:15px;"> Victor laskis endale köögis klaasi vett. Ta oli väsinud ja vaevatud. Ta lülitas teleri sisse, lootes mingit kerget meelelahutust. Nupule vajutamise järel ei juhtunud midagi. Ta pani tähele, et teler oli vana kastikujuline aparaat, mis jättis muude moodsate esemete hulgas võõriku mulje. Ta vajutas jälle nupule. Taas ei midagi. Ainult punane signaallamp hõõgus.
Kolm telerit ühe inimese jaoks väikeses korteris oli liialdus ning vana aparaat köögis, kus kõik muu oli uus, tundus olevat kuidagi kummaline. Victor libistas sõrmedega üle kasti, kompides plastisüvenditesse keeratud kruvisid. Nende pead olid kiskliku servaga. Hiljuti kasutatud.
Victor tuhnis sahtlites, kuni leidis kruvikeeraja. Ta tõmbas portatiivse teleri vooluvõrgust välja ja pööras tagakülje enda poole, et näha kruvisid. Kruvipeade sälgud äratasid tähelepanu. Ta keeras need minutiga välja ja eemaldas teleri tagumise katte. Siis oli selge, miks aparaat ei näidanud pilti. Peale valvetule oli selle sisemus lagedaks tehtud. Peidik. Telerikestas olid 9 mm püstol Browning, 22-kaliibriline Luger, eraldi summuti Lugeri tarbeks, kummalegi relvale paar varumagasini, mitmesugused noad ning kaks karpi püstolipadruneid. Lihtsalt relvaladu. Ei midagi muud.
Ta oli lootnud leida rohkem, kas või mingi tagasihoidliku vihje, mis aitaks selgusele jõuda, kes oli palganud mõrvameeskonna. Ta oli aega raisanud, end seejuures paljastanud ega olnud sellegipoolest jõudnud vaenlastele lähemale. Victor võitis kiusatuse teler põrandale paisata ning tõmbas rahunemiseks hinge. Ta pani võltsteleri katte tagasi ja seadis aparaadi täpselt samamoodi, nagu see oli olnud. Siis pesi ta klaasi, kuivatas selle ja asetas endisele kohale riiulil. Ta vaatas korteri uuesti üle, veendumaks, et midagi pole kahe silma vahele jäänud. Ei olnudki.
Väljas suundus ta südalinna. Oma napi informatsiooniga ei olnud tal Münchenis muud midagi peale hakata. Aga tal oli mälupulk. Selle tahtja liikus ikka veel kuskil talle märkamatult ringi. Kui kaua suudab tema neile märkamatuks jääda? Ta pidi kavandama uue tegutsemisplaani. Ent esialgu on vaja varjuda ja järgmist sammu kavandades mõtteid koondada, puhata kuskil täiesti ohutus kohas. Oli ainult üks selleks sobiv paik. Šveitsis Genfist põhja pool Saint Maurice’i küla lähedal.
Kõige lähedasem sellele, mida Victor võis nimetada koduks.
Enne lahkumist tuli külastada veel üht paika. Oli jälle sama aastaaeg, ehkki asjaolude tõttu oli ta kavatsetut ikka ja jälle edasi lükanud, kuid pikemalt polnud see võimalik. Ta pööras kõrvale.
See oli räämas hoone, otsekui endisaja viirastus moodsas piirkonnas. Tellised olid luitunud, tahmased, vihmas tuhmunud. Oranžid roostevöödid määrisid seinu raudvõredega kaitstud akende all. Uks oli lukustamata ja ta lükkas selle lahti. Sees valitses hämarus, kõrge lagi kadus üleval valitsevatesse varjudesse.
Victori kingatallad klõpsusid plaatpõrandal, peale tema hingetõmmete oli see ainus heli. Ta tundis pulssi kiirenevat iga sammuga, mis lähendas teda hirmuäratava kindlusega ülimale eesmärgile. Nõudis suurt tahtejõudu nagu alati, et mitte ringi pöörata ja otseteed välja minna.
Ta tõmbas eesriide kõrvale ja astus püsti asetatud kirstuga sarnanevasse pihitooli. Ta vedas eesriide enda järel kokku ja langes põlvili, pea langetatud, käed koos.
Vaiksel häälel pöördus Victor näota silueti poole teisel pool eraldusvõrku.
“Andesta mulle, padre, sest ma olen patustanud.”
15. PEATÜKK
USA, Virginia, Luure Keskagentuur
Teisipäev
06.07 idaranniku standardaja järgi
Procter pani tähele, et sel varajasel tunnil polnud ainsatki keskastme bürokraati kohal, koos temaga istusid laua ümber ainult Chambers, Ferguson ja Sykes. Chambers nägi välja esinduslik nagu alati, kuid nii Ferguson kui ka Sykes tundusid olevat pisut räsitud olemisega, eriti Ferguson. Ta oli liiga vana selleks, et tõusta kell kuus hommikul, pealegi oli tal aasta pärast pensioniiga kätte jõudmas.
Lauakõlarist kostis Alvareze hääl. “Kulutasin kogu öö, suheldes Prantsuse politsei ja nende luuretalitustega, tänu kellele saime pisut selgust. Mul on nende kriminalistika- ja laboriaruannete koopiad, kuid kahjuks ei anna see meile juhtunust täit ülevaadet. Nagu arvasingi, ei leitud Ozolsi tapmispaigast midagi kasulikku. Politseinike arvates varitses tapja Ozolsit põiktänavas ja tulistas teda lähedalt. Ta võttis padrunikestad kaasa, ehkki see polnud üldse oluline, nagu te kohe mõistate.
Hotellis oli meil teine võimalust sellest mehest midagi teada saada, kuid sellestki ei tulnud suurt midagi välja. Ei tuvastamata juuksekarvu ega jälitatavaid kiude. Tapja toast leiti ainult seal koristanud teenijanna sõrmejälgi. Seekord jättis mees padrunikestad maha, kuid neilgi polnud sõrmejälgi.”
“Kas ta kandis kogu aeg kindaid?” küsis Procter.
“Ei,” vastas Alvarez. “Turvakaamera lindid tunnistavad, et tal polnud üldse kindaid käes. Kui ta oleks kõik esemed üle pühkinud, siis polnuks ka teenijanna sõrmejälgi kohtades, mida mees pidi puudutama. Laboris leiti silikoonijälgi. Seega oletan, et…”
“Käte katmine silikoonilahusega väldib sõrmejälgede jätmist,” sekkus Ferguson.
Procter vaatas Fergusoni poole.
“See tekitab nahale veekindla kihi,” jätkas Sykes oma bossi eest. “Sõrmeotste rasu ei tungi sellest läbi, mistõttu ei jää jälgi millelegi, mida juhtumisi puudutatakse. Pole võimalik näha, kas keegi on silikooni kasutanud või mitte, sest see on täiesti läbipaistev. See preparaat loodi selleks, et vältida tehasetööliste tootmisprotsessist tingitud dermatiiti.”
Procter noogutas. Iga päev õpid midagi uut, mõtles ta.
“Niisiis lahendab see meie väikese mõistatuse, palju tänu,” jätkas Alvarez. “Turvakaameratelt me tema näopilti ei saanud, sest ta kallutas end kogu aeg kaameratest kõrvale. On teada, et ta on valge, üsna pikk, tumedate juuste ning siniste silmadega, kannab ülikonda ja prille. Samuti habet. Kui ta prillid eest võtab ja habeme maha ajab, siis ei tunne keegi teda teiste hulgast ära. Ballistikud on ummikus nagu kõik teisedki. Laskemoon, mis pole päris igapäevane, on toodetud Belgias, kuid jälitamiseks siiski liiga tavaline.
Ta registreeris end hotelli kui Suurbritannia kodanik Richard Bishop. Keegi sellenimeline pole eilsest alates sealt riigist lahkunud ning minu teada ei ole ükski Richard Bishopi nimeline Briti alam viimase kuu jooksul Prantsusmaale saabunud. Kindlasti on see valenimi, kuid sellegipoolest võiks inglastelt järele pärida.”
“Mul on pisut lisada,” ütles Chambers ja märkis kiiresti midagi üles. “Astusin isiklikult ühendusse Londoni, Moskva, Berliini, Ar-Riyād¸i, Delhi, Islamabadi ja Sŏuli residentidega. Seni pole keegi Ozolsist midagi kahtlast kuulnud. Ootan, et mulle päeval tagasi helistatakse, kuid ega ma suurt looda. Selle tapmise organiseerijad oskavad ennast hästi varjata.”
Procter polnud veel Chambersis selgusele jõudnud. Ta pidas teda lihtsalt ajutiseks asemikuks, kes soojendab tooli kuni pikemaks ajaks mõeldud kandidaadi leidmiseni. Naise praegune tegutsemine klaariks mehe kahtlused kas ühel või teisel viisil. Ühest küljest näis tema aju lausa koljut pungitavat, kuid teisest küljest polnud Procter kindel, kas tal olid selle töö jaoks ikka piisavalt kõvad kerad. Pigem otseses kui ülekantud tähenduses.
Procter kallutas end lähemale. “Ning me pole püüdnud mingeid Ozolsi, Pariisi või rakettidega seotud sõnumeid. Selles piirkonnas ei ole märgatud ainsatki teadaolevat palgamõrvarit ning me ei looda teda
