oli kõik nõnda, nagu poleks midagi juhtunud. Politseipostid asusid veel ainult hotellis. Väljas vuhisesid Pariisi autojuhid oma armetult pisikeste sõidukitega liiga kiiresti mööda, pasundades igal vähimalgi võimalusel, ükspuha kas selleks oli mingi põhjus või mitte.
Kennard ei sallinud prantslasi, talle ei meeldinud selles riigis miski. Inimesed, keel, niinimetatud kultuur. Koguni toit oli sõnnik. Isegi kuupalga eest ei saanud ta midagi paremat kui vaevu söödavat rasvast omletti, tahket leiba, rääsunud juustu ja roiskumislehaga liha, mis polnud tema arust sugugi meeldiv toidupoolis. Tema oleks söönud iga päev tubli veerandnaelase hamburgeri heade friikartulitega.
Ta eemaldus piki kõnniteed, möödudes sealt, kuhu oli auto parkinud. Salkkond purjus ametimehi lähenes talle, suutmata õnnetul kombel sirgelt kõndida. Kahtlemata pühitseti mingit sündmust. Nad nägid just nõnda välja.
Lähemale jõudnud, hüüdis üks neist talle midagi prantsuse keeles. Kennard tajus agressiivsust. Võib-olla oli prantslane märganud Kennardi näol antipaatiat, aga võib-olla tahtis ta lihtsalt nalja teha.
Mees oli Kennardist pisut pikem ja tubli kaheksa kilogrammi raskem, enamasti vöökohalt, kuid ülikonna varjus polnud Kennard sugugi nii pehme poiss, nagu võis tunduda. Ta tahtnuks demonstreerida, et ta ei ole kerge sihtmärk, kuid selle asemel pööras ta pilgu kõrvale ja astus teelt kõrvale. Ta ei saanud endale mingeid sekeldusi lubada. Ta kuulis selja taga eemalduvate meeste naeru ja pilkeid. Neil vedas, et nad temast möödusid.
Kennard läks üle tänava. Tema nägu püsis ilmetu, kuid ta tundis verd oimukohtades tukslevat. Alvarez oli andnud talle hulga pakilisi ülesandeid, millega ei saanud viivitada, kuid Kennard ei naasnud saatkonda. Kõigepealt ootas midagi tähtsamat tegemist.
Minut hiljem pööras ta põiktänavasse. Ta leidis taksofonikabiini ning pidi ootama kolmkümmend vaevalist sekundit, enne kui seal seisev noor naine kõne lõpetas. Kennard astus kabiini ja võttis mobiiltelefoni, et vaadata viimast numbrit. Ta vajutas kiiresti, kuid hoolikalt klahvidele. Pärast kõne lõpetamist pühib ta need puhtaks.
Kennardi kukal krae all oli niiske. Ta oleks tohtinud ainult kokkulepitud korra kohaselt helistada, kuid pärast esmaspäevast õnnetust ei saanud seda laadi uudistega viivitada. Telefon ei alustanud kohe kutsumist ja kui signaal lõpuks kõlas, siis näis kuluvat terve igavik, enne kui keegi vastas. Ta sisestas koodi.
Enne ühendamist järgnes pikk vaikus. Kui hääl liini teises otsas lõpuks kuuldavale tuli, tundus selles kobrutavat põlgus.
“Parem, kui see oleks midagi tähtsat.”
Kennard tõmbas sügavasti hinge ja jätkas alles siis. “See leidis kinnitust. Ta läks Münchenis Svjatoslavi korterisse, kuid on ammugi kadunud. Päris kindlasti põgenes ta Tšehhi Vabariiki. Rohkem pole meil midagi teada.”
Järgnes pikk paus. “Olgu pealegi,” lausus hääl. “Tahame, et te teeksite…”
19. PEATÜKK
Šveits, Saint Maurice’ist põhja pool
Kolmapäev
08.33 Kesk-Euroopa aja järgi
Victor hingas raskelt. Hõre mägiõhk väljus ta kopsudest valgete aurupilvekestena. Esimesed kuuskümmend meetrit olid olnud rasked, kuid viimased viisteist lausa mõrvarlikud. Ta ühmas midagi, rebis külmunud koske löödud jääkirve välja ning raius sellega jääd pea kohal. Jääd ja lund varises talle kaela ning langes kose jalamile kaugel all.
Ta jälgis hetke sädelevate tükkide kukkumist ja hingas mitu korda sügavalt. Tema nägu õhetas külmast ja pingutusest. Alpinistiprillid kaitsesid silmi kõrgel särava päikese kiirguse eest. Jääkosk oli helesinine ja valge, kuid selle pragude ja lõhede sügavustes haigutas peaaegu must hämarus. Moonutatud peegeldus jälgis tema ronimist.
Üleval oli kerge unustada kõik, mis oli viimastel päevadel juhtunud. Tal ei jäänud muud üle, kui keskenduda täielikult sellele, mida ta teeb. Miski ei saanud rünnata tema mõtteid peale käsiloleva ülesande, sest siis olnuksid need tema viimased mõtted. Ta oli lõõgastanud keha nii palju kui vähegi võimalik, kuid nüüd pidi ta pead klaarima. Tal polnud sõpru, kellega rääkida, ei kedagi, kellega muresid jagada, ja nõnda oli vist kõige parem.
Üksinda mägedes olles tundus talle, nagu oleks ta ainuke inimene maailmas. Ainult tema ja looduse brutaalne ausus. Ta viibis tsivilisatsioonist nii kaugel, nagu iganes oskas loota, aga ometi tundus maailm siin üleval olevat palju tsiviliseeritum.
Ta tõmbas kätega ja tõukas jalgadega, puhastades kassid jääst, enne kui need kõrgemal jäässe rammis. Ronimise pinge vapustas keha, kuid vahetu hädaoht rahustas mõistust. Ta usaldas oma võimeid, kuid pidi jääma täielikult keskendunuks. Ta ei kasutanud jäänaelu, karabiine ega köit – seega tähendanuks enda lõdvaks laskmine kukkumist. Ja kukkumine surma. Nii lihtne see oligi.
Kostis ainult tuulevihinat, metallikõlksatusi vastu jääd ja tema enda raskeid hingetõmbeid. Üle kõige valitses täielik vabadusetunne. Ta oli lõõgastunud ja rahul.
Järgmised kolm meetrit roninud, peatus ta. End tagurpidi kallutanud, hoidis ta jäähaamrist ainult ühe käega kinni, pistis teise taskusse ja võttis karamellkompveki, rõõmustades, et see on roheline. Ta pistis selle suhu. Kompvek hoidis suu niiske, leevendades janu, pealegi maitses see hästi. Victor imes kompvekki ja kallutas pea kõrvale, et imetleda vaadet. Ta nägi ainult mägesid ja lumiste latvadega puid.
Ta võinuks rippuda seal tunde, kuid tundis vett kaela tilkuvat. Ta vaatas ülespoole, vidutades räiges kiirguses silmi. Päikeses sädeles veepiisku. Jää oli sulamas. Polnud ka mingi ime, sest taevas oli pilvitu. Ta jätkas kiirustamata ronimist, teades, et jõuab tippu ammu enne seda, kui olukord ohtlikuks muutub.
Jää tema kohal oigas.
Victor katkestas ronimise ja vaatas kõrgemale. Kuus meetrit tema peast kõrgemal murdus eenduv jäälaam. Victor surus end vastu jääkoske ning jää- ja lumekamakad langesid temast mööda. Ta tegi aruka järelduse ja kiirendas tempot. Rohkem hapnikku vajavatesse lihastesse kogunes piimhapet ning jäist õhku ahminud kopsusid rebestas valu. Ta ronis energilisemalt, lõi jäähaamri ning kassid kindlalt paika, tõukas ja tõmbas, jätkates seni, kuni jõudis lõpuks tippu ning vajus lumme, käed-jalad laiali.
Ta jõudis chalet’sse tagasi mitu tundi hiljem ja valmistas endale eine – alustuseks oma retsepti järgi bruschetta con funghi ning pearoaks kaks suurt vorstivõileiba. Just seda ta vajas. Söödule järgnesid proteiinikokteil ja kamalutäis toidulisandite pille. Kümmelnud, istus ta alasti voodiservale ja võttis selle alla kinnitatud kabuurist püstoli. Ta tõmbas magasini välja, eemaldas kõik padrunid ja laadis relva uuesti, nii et padrunid jäid samasse järjestusse nagu varemgi. Ta pani püstoli käest.
Oli keskhommik, päikesekiired tungisid idapoolse akna ribakardinate vahelt tuppa. Ta astus lääneseina akna juurde ja tõmbas kardina tõstmiseks järsult nöörist. Org sirutus kaugusse, keset orgu paistis Saint Maurice’i küla, mille viilkatuseid kattis valge kiht. Mäekülgedel kasvasid männid. Lumised mäetipud ääristasid horisonti.
Kunagi oli Victor peaaegu uskunud, et ta saab eraldada oma elu sellest, millega ta elatist teenis. See aeg oli ammu möödunud. Nüüd ta mõistis, et on lihtsalt elus, kuid et tegelikult ta ei elagi. Normaalsed inimesed ei peida ennast kuskil kaugetes mägikülades, kus neid kaitsevad raudsarrusega uksed ning seitsme ja poole sentimeetri paksusest soomusklaasist aknad. Ta ei mäletanudki enam, millal see oli olnud teisiti.
Ta
