Ta oli rampväsinud. Silmad kipitasid. Kindlasti tundis Kennard sedasama. Usutavasti oli tehnikavõlur harjunud päev otsa ekraanile vahtima ning teda see ei häirinud. Küllap kogu see praht hoopis erutas teda. Veidrik.
Kolmkümmend minutit hiljem tõmbas Alvarez lõpuks tooli lähemale ja istus.
“Lindilt ei leia me enam midagi.”
Kennard noogutas. “Seda minagi.” Ta ragistas sõrmenukke. “Ehk tead, kas siin linnas pakutakse kuskil hiinlaste lobi? Ma ei tea, mis teie arvate, kuid mina pistaksin küll krõbedat parti. Siinsete konnaõgijate rämps tülgastab mind.”
Lõpuks avas ka tehnik suu. “Paar kvartalit lääne pool on üks mõnus paik, kus ettekandjana töötab kuramuse kena tagumikuga asiaadiplika. Juhatan teid sinna.”
“Hästi.” Kennard lõi endale vastu kõhtu. “Olen näljast kõngemas.”
Alvarezel polnud söögiisu. Ta sõnas poolenisti endale: “Üks mees mõrvab Ozolsi, läheb kaks tundi hiljem tagasi hotelli, kus seitse revolvrikangelast üritavad teda tappa, kuid selle asemel nokitseb hoopis tema ise kõik nad ära.”
“Jah,” venitas Kennard ukse poole vaadates.
“Administraator kirjeldas pikka või keskmist kasvu valget meest, kellel olid pruunid või mustad juuksed. Need võisid olla ju värvitud. Silmade värvust ta ei mäleta. Võib-olla prillid. Vanus umbes kakskümmend viis kuni nelikümmend. Kandis habet, kuid nüüdseks on see juba maha aetud, kui tegemist polnud kleephabemega, seega on ta samasugune nagu iga teine valge mees.”
“Nii paljukest siis temast,” nõustus Kennard. “Jama. Meil pole midagi.” Ta võttis pintsaku.
Alvarezel polnud vähimatki kosta. Ta libistas peopesaga üle habemetüügaste, arutades, mida tuleks järgmisena ette võtta. Ta oli kurnatud, kuid ei tahtnud magada. Liiga palju tegemisi ootas ees. Mobiiltelefon helises ja ta võttis kõne kiiresti vastu. Lõpetanud, vaatas ta muigamisi Kennardile otsa.
“Mida sa ütlesidki?”
14. PEATÜKK
Saksamaa, München
Teisipäev
01.12 Kesk-Euroopa aja järgi
Sadas vihma, kui Victor koos ülejäänud neljateistkümne reisijaga rongilt lahkus. Sel kellaajal oli öine jaamahoone peaaegu tühi ning suur avar ruum Victori ümber tekitas temas ärevust. Ta väljus võimalikult ruttu, hoidudes siiski liigselt kiirustamast. Vaksali ees polnud taksosid ootamas, niisiis asus ta teele jalgsi. Ta oli rongis mitu tundi istunud ning rõõmustas nüüd, et saab jalgu sirutada.
Ta leidis veel avatud kiirtoidukoha ning istus akna juurde sööma. Pakutu oli isegi rämpstoidu kohta alla igasugust arvestust, kuid ta vajas kaloreid ning see oli tankimiseks kõige kiirem paik. Vähemalt polnud jäätise-piimakokteil eriti halb. Vanillijäätisega.
Ta viipas takso ja nimetas juhile Svjatoslavi tänava. Victor teeskles, nagu ei oskaks saksa keelt, vältides nõnda mõttetut vestlust sõidu ajal. Otsitav hoone oli neljakorruseline kortermaja Ida-Münchenis. Ümbruskond tundus olevat jõukamat sorti, seal hakkasid silma üheksakümnendatel ehitatud kallid jõevaatega korterid ja ruumikad elamud.
Maja eesuks oli kõvasti kinni ning turvakaamera ja välisvalgustus muutsid sissemurdmise liiga riskantseks, niisiis veetis Victor öö Müncheni hommikuni avatud baarides, lubades endale maksimaalselt ühe napsi tunnis. Ta viitis aega, silmitsedes vastassugupoole esindajaid nagu teised üksikud mehed. Igasse baari jäi ta kõige rohkem kaheks tunniks, et inimesed ei meenutaks teda liiga kergesti. Kell kuus sõi ta väikeses kohvikus hommikueine ning suundus tagasi elumaja poole, käes kaasa ostetud topsitäis musta kohvi, millest kerkis kargesse õhku aurupilv.
Ta peatus hoone vastas teisel pool tänavat, varjunud tibutava vihma eest bussi ootekotta. Bussipeatus andis talle ka põhjuse tänaval oodata, kui keegi oleks teda tähele pannud. Hotellikaardi järgi elas Svjatoslav 318. korteris, kuid alati jäi võimalus, et ta polnudki Mihhail Svjatoslav. Victor uskus pigem siiski vastupidist, sest Svjatoslavi pass oli juhusliku identiteedi jaoks liiga kulunud, niisiis oli see kas ehtne või tema ainus võltsdokument. Sellesse oli löödud rohkesti templeid, mille järgi ta oli sageli reisinud ka endistes Nõukogude riikides Eestis, Ukrainas, Lätis ja Leedus. Ta oli kas sageli tööasjus ringi liikunud või hoopis sihtkohtade suhtes vähenõudlik innukas turist. Igatahes vääris selle isiku elukoht lähemat uurimist.
Victor rüüpas sõõmu kohvi. See oli tavaline saksa lake. Kohutav. Nad oskasid valmistada maailmaklassi tulirelvi, kuid poleks suutnud keeta tassikest head kohvi isegi siis, kui sellest sõltunuks riigi püsimajäämine. Eeldades, et püssid on otsa saanud.
Victor nägi nelja meest majast väljuvat, kuid mitte kedagi sisenevat. Kõik nad kandsid ülikonda ja pikka mantlit, käe otsas diplomaadikohver. Linna leskmesilased teel ametisse igaüks oma tarus. Kohvisõõmude vahel jälgis ta maja poole sammuvaid inimesi, püüdes ära arvata, kes neist kavatseb siseneda.
Hommik oli külm ja rõske, taevast polnud kivihallide pilvede taga näha. Suvel võib Saksamaa olla kaunis, kuid talvel oli see Victori meelest masendavam kui ükski teine Euroopa riik. Viikingite põrgu oli külm Niflheim ning Victori arvates võis muinasskandinaavlaste kardetud koht vägagi sarnaneda novembrikuise Saksamaaga.
Ta rüüpas veel sõõmu kohvi ja märkas samas villast mantlit kandvat meest tänaval kiirel sammul astuvat, metallist diplomaadikohver käes. Tal olid tumedad juuksed ja piklik kahvatu nägu. Victor tundis ta ära, sest oli näinud teda kümme minutit varem majast väljuvat. Suurepärane.
Victor ootas õige hetkeni, viskas kohvitopsi prügikasti ja suundus üle tänava. Ta seadis samme, et mehega ühtaegu pärale jõuda. Too vaatas Victori poole, kuid Victori pilk oli kõrvale pööratud ja käed kobasid taskutes, otsides olematuid võtmeid.
Victor laskis mehe enda ees ukse juurde ja too avas selle oma võtmega.
“Danke,” ütles Victor, haaranud lingist, enne kui mees jõudis küsida, kas Victor elab samas majas või mitte.
“Kein problem.”
Fuajee oli heledasti valgustatud, puhas ja avar. Victor suundus trepi poole, nähes puhta käsipuu ja plekkideta astmete järgi, et ilmselt polnud lift kunagi rikkis. Mees kiirustas oma esimese korruse korteri poole ja kadus sinna. Victor lootis, et ta jõuab õigeks ajaks tööle tagasi.
Kolmandale korrusele jõudnud, avas Victor trepikoja ukse ja astus koridori. 318. korteri uksel oli kolm lukku. Kindlasti mõne palgamõrvari elupaik.
Lukkude avamiseks kulus tal kaks minutit ja ta sisenes korterisse. Tundus, nagu oleks Svjatoslav alles äsja sisse kolinud, mitte elanud seal pikemat aega. Napp mööbel, ainult kõige tarvilikumad esemed, paar fotot, ei mingeid isiklikke esemeid, mille järgi saanuks tema isiku kohta midagi öelda. See meenutas Victorile tema enda elupaika. Polnud üldse julgustav võrdlus.
Kahest toast üks oli sisustatud spordisaalina, kus oli terve komplekt hantleid ja rattapukk. Samas hakkas silma suur teler, paigutatud nõnda, et treeningurattal vändates sai vaadata TV-saateid.
Magamistuba oli sama lage nagu ülejäänud korter, ainult korralikult ülestehtud voodi, tualettlaud, garderoob ja voodist vaatamiseks veel üks teler. Ühe seina ääres oli virn filme, teisel pool konsoolmängud. Nukra ja üksildase elu atribuudid. Köök oli moodne, puhas, otsekui reklaambrošüürist välja lõigatud. Ühel letil seisis
