ta desinfitseerimisvahendiga immutatud vatti nii kaua haavakestele, kuni jaksas taluda.
Kui kuul oleks tabanud uksepiita mõni sentimeeter kõrgemal, siis ei tiriks ta praegu pinde põsest, vaid silmast. See polnud meeldiv mõte. Ta võttis taskust silmatilkade pudelikese, pritsis sellest silikoonilahust sõrmedele ja hõõrus sisse. See kuivas mõne sekundiga. Ta lubas endale läita tänaval sigareti ja suitsetas seda kõnniteel rahulikult. Just nikotiiniannust ta praegu vajaski. Ellujäämine tekitas mõnusa tunde.
Ta lubas endale, et see on täna esimene ja viimane. Ta oli püüdnud viimasel nädalal piirduda ühega päevas ja otsustas selle juurde jääda. Võib-olla vähendab ta paari nädala pärast annust veelgi. Või siis mitte. Igatahes ei tahtnud ta oma väikese sõltuvuse pärast muretsedes lahingujärgset elevust rikkuda. Victor viskas koni minema, tundis kohe risustamise pärast piinlikkust, kuid leevendas samas süütunnet, paigutades kasutatud ravivahendid hoolikalt erinevatesse prügikastidesse.
Hotelli fuajee oli lihtne, kuid maitseka kujundusega, õnneks vaikne. Ta märkas puldi taga rõõmsa olekuga administraatorit, kes kratsis oma luitunud sokuhabet, ja astus lähemale.
“Puis-je vous aider, monsieur?” küsis mees.
“Qui, avez-vouz un téléphońe public?”
Administraator osutas fuajee kaugemasse otsa, tualettruumide sildi poole. “Là-bas.”
Victor tänas teda ja astus üle fuajee. Nurga taga märkas ta kaht iganenud taksofoni. Victor otsis toateeninduse siseliini numbri ja helistas. Vastas rõõmus naisehääl.
“Tere,” lausus Victor. “Pean pesu ära tooma, kuid ei saa toanumbrist aru.” Ta luges kviitungil oleva viitenumbri ette.
Kostis vaevaline ohe. “Oleks hea, kui nad ise selle välja uuriksid.” Victor kuulis sõrmi kiiresti klahvidel klõbisevat. “Mister Svjatoslav.” Nime väljaütlemiseks tuli tal paar korda pingutada. “Tuba 210.”
See oli mugava voodi, avara vannitoa ja elegantse viimistlusega pealtnäha meeldiv hotelliruum. Victor lülitas teleri sisse ja valis puldi abil uudiste kanali. Esialgu ei räägitud tulistamistest midagi. Küllap paisatakse ka see lugu peagi eetrisse. Ta keeras teleri kinni ja vaatas toas ringi. Ilmselt polnud tapjal lahkumisega kiiret. Rõivad rippusid garderoobis, tualett-tarbed olid vannitoas korralikult valamuserval rivis. Võib-olla oli ta kavatsenud pärast Victori tapmist väikese huvireisi teha. Võõramaalane Pariisis, miks mitte sealsest kultuurist pisut osa saada? Nüüd saab ta ainult põrgus ringi vaadata.
Victor lootis koguni postkaarti.
Ta arvas, et teistel tapjatel on toad mujal hotellides. Nõnda on kindlam, eriti siis, kui tegemist on rahvusvahelise rühmaga, mille liikmed ei tundnud Victori arvates üksteist enne seda, kui tema tapmiseks kokku tuldi. Kuna tal polnud vähimatki aimu, kus nood teised võisid peatuda, siis tuli praegusest asupaigast võimalikult palju infot leida.
Öökappidel ega sealsamas seisva kummuti sahtlites polnud midagi. Ta libistas sõrmed madratsi ja voodiraami vahele, kust leidis pruuni rahakoti, milles polnud midagi peale mõne euro. Ei passi ega lennupiletit. Tema arvates olnukski see liiga lihtne.
Victor otsis toa põhjalikult läbi. Kõigepealt vaatas ta loputuskasti, et näha, kas ehk on tapja kasutanud sama võtet nagu temagi, kuid sinna polnud midagi peidetud. Kahju. Olnuks ju kena, kui tal leidunuks hukatud mehega midagi ühist.
Kõik teised sobivad peidupaigad olid samuti tühjad. Seega siis hotelliseif. See tundus olevat arukas mõte. Pole karta, et teenijanna või keegi teine astub minema, midagi väärtuslikku või inkrimineerivat kaasas.
Tapja oli teinud paljuütleva vea, võttes isiklikke asju tööle kaasa. See oli andestamatu, ehkki mõistetav. Ta ei kavatsenud ju lasta end maha tappa. Surnuna polnud ju üldse lugu, kas keegi saab ta nime teada või mitte. See kinnitas seda, mida Victor meeskonnast juba teadis. Need olid sõltumatud lepingulised, kes ei kuulunud mingisse organisatsiooni. Niisugusel juhul olnuks tapja ettevaatlikum. Kes nad siis kokku kutsus? Keegi, kellel on nii raha kui ka vajalikke vahendeid. Palgamõrvarite leidmiseks ei saanud lihtsalt sirvida telefoniraamatut ja vaadata P-tähe alt.
Victor oli oma tööd tehes endale vaenlasi soetanud, kuid siia sai tapjad koondada ainult keegi, kes teadis, et ta on Pariisi tulekul. Tema teada kuulus sellesse kategooriasse ainult kaks isikut. Tema klient ja vahetalitaja.
Talle selle ülesande pakkunud meest teadiski ta ainult vahetalitajana. Ta oli Victori ja töö tellija vahendaja. Klient. Victor ei tundnud neist kumbagi. Samuti ei teadnud ta, miks klient soovis sihtmärgi surma, ehkki see oli kuidagi seotud esemega, mida ta praegu kuuetaskus kandis.
Victor ei teadnud, mil viisil olid vahetalitaja ja klient omavahel seotud. Mõnikord tegutsesid vahetalitajad individuaalselt, vabakutseliste agentidena, puhuti mõne riigi luureteenistuse, eraturvafirmade, organiseeritud kuritegevuse või muude ühenduste tellimusel. Nad võisid olla seotud kliendiga hoopis teist laadi äritegevuse kaudu, näiteks advokaadi või konsulina, ent klient võis jõuda vahetalitajani ka teiste vahendajate kaudu.
Alati jäi risk, et vahetalitaja on tegelikult politseist või mõnest luureametist, kes oli kuidagi Victorist kuulnud, ning palkas ta selleks, et hoopis teda ennast tabada. Üks vabakutseliselt tegutsemise ohtusid. Victor polnud talle praeguse ülesande pakkunud vahetalitajaga varem suhelnud. Ta ei teadnud temast midagi peale selle, et ilmutatud toimekus ja professionaalsus tunnistasid varasemaid kokkupuuteid palgamõrvaritega.
Victor võttis mälupulga ja silmitses seda lähemalt. Pealtnäha ei midagi erilist, kuid ilmselt oli sellele salvestatud informatsioon kellelegi väga oluline. Ta pidi peitma selle oma äranägemise järgi mõnda ohutusse paika ning juhatama vahetalitaja sinna, et too saaks mälupulga ära tuua.
Vahetalitaja oli soovinud mälupulka käest kätte saada, kuid Victor ei kohtunud töö asjus kunagi kellegagi peale nende, keda ta kavatses tappa. Ta ei tahtnud kellelegi oma nägu näidata, pealegi andnuks kokkulepitud üleandmine täiusliku võimaluse tema varitsemiseks. Nüüd oli selge, et just nõnda juhtunuks Victoriga, kui ta oleks vahetalitaja tahtmist teinud. Kuna ta sellest keeldus, siis ei jäänud neil muud üle, kui tappa ta kohe pärast Ozolsi likvideerimist, kuni tema asukohta teati. Kui nad ootaksid, kuni ta mälupulga peidab ja selle asukoha vahetalitajale teatab, siis ei jõutaks talle võib-olla kunagi jälile.
Kui tema surma ajendas soov tagada, et ükski järgnev juurdlus või kättemaks ei jõuaks tellijateni, siis oli see mõistetav, ehkki rumal. Victor oli vahetalitajaga suhelnud vaid läbi Interneti ning Victori ja kliendi vahel puudus igasugune seos. See meetod kaitses kõiki osalisi. Võib-olla oli kõik lihtsam. Ehk taheti tasu teine pool jätta maksmata. Ent siiski, ega ka terve tapjate meeskonna palkamine olnud odav, kuigi ta ei arvanud, et kellelegi makstakse sama kõrget tasu nagu temale.
Fuajees ütles ta valvelaua ametnikule Svjatoslavi andmed, palus end välja registreerida ja lisas siis: “Osa minu asju on seifis.”
Kui ametnik oleks otsustanud võrrelda passifotot tema puldi ees seisva mehe näoga, siis poleks tal saanud olla kaksipidist arvamust. Victor pistis käe hõlma alla, et 45-kaliibrilise kaitseriiv maha lükata, kuid mõtles ümber. Ametnik oli noor ja kõhetu. Temast polnud vastuhakkajat.
Ametnik tuli mõne hetke pärast tagasi ning ulatas Victorile passi, lennupileti ja krediitkaartide tasku. Ametniku rõõmus ilme ei olnud muutunud. Victor oli rahul, et ta polnud vaevunud midagi kontrollima. Victor silmitses tagastatut, nagu kardaks, et on midagi unustanud. Ta piidles Müncheni äriklassi lennupilet. Kaante vahel peitus kaks krediitkaarti. Mõlemal kaardil ja lennupiletil oli Mihhail Svjatoslavi nimi. Victor pistis krediitkaardid ja pileti taskusse. Võtmeid polnud. Oli juba liiga hilja muretseda, kus
