tema luuletusest võeti nõukogude ajal välja sõna „märts”. Ta lihtsalt pani sinna sõna „märts”, sest see kõlas hästi. See võeti välja väites, et luuletus viitab märtsiküüditamisele, ja sellest ei tohtinud ju rääkida. Kusjuures luuletusel ei olnud mingit pistmist märtsiküüditamisega, Kareva ei mõelnud sellest üldse. Aga võimu esindajatele oli see kohe põhjus paanikaks. Ka nemad teadsid, et need asjad on ühises mälus olemas, ja see, et neist ei tohtinud rääkida, ei teinud neid olematuks, neid ei saanud mälust kustutada. Tsensorid olid nii tundlikud sõna „märts” osas just sellepärast, et nad teadsid, et see tekitab rahva hulgas õudust, kõhedust, tuska ja hirmu – nad teadsid, et teisedki teavad, ning nad ei tahtnud, et see tuleb kuidagi esile ja meenub inimestele.
Kogu selle asja puhul on mind alati imestama pannud, et kõik need ametnikud teadsid tõde. Sest nad pelgasid, nad kartsid seda. Nad katsusid seda olematuks vaikida, aga see ei kadunud kuhugi. See oli paranoiline aeg. Ometi võib vahel tõdeda sarnast hirmu ka nüüd, teiste teemade puhul – on asju, mida ei öelda otse välja või mida eitatakse kohe, kui keegi neist on rääkinud, ehkki tegelikult teavad kõik, kuidas asjad on.
Kui võrdleme Eestit Soomega, siis Soomes tuleb asju kohati selgemalt välja öelda, et inimesed aru saaksid, millest jutt käib. Eestlased on õppinud üht-teist ridade vahelt lugema. Ka seda võib nimetada kultuuriks, või vähemalt on see osa kultuurist. Kultuur ei ole lihtsalt rahvatants. Kultuuri hulka kuulub ka kõik see, mida me teame ja mõistame. See, mis ei kao teadvusest kuhugi ära.
Mitmes kultuuris elanud inimesele jäävad ka kultuurilised mõjud mitmelt poolt külge?
Lähenen kultuuride erinevusele väga antropoloogiliselt. Olen kasvanud üles kahes erinevas kultuuris, millest ühes hoitakse näiteks kahvlit söömise ajal ühes, teises aga teises käes. Ühes kultuuris avatakse inimesele uks, aidatakse naisele mantel selga, teises kultuuris seda ei tehta – aga laiemalt võttes on see kõik siiski üks ja sama kultuur. Kui kolisin Kanadasse, oli kõik natuke teistmoodi, kui sealt läksin Saksamaale, oli kõik juba hoopis teistmoodi. Neid erinevusi on huvitav jälgida, aga minu meelest, kui elada üldse välismaal, tasub elada rohkem kui kahes riigis. Tavaliselt on nii, et kui keegi kirjutab raamatu esimesest võõrriigist, kus ta elab, siis ei saa ta aru, kas erinevused, millest ta kirjutab, on omased just ta uuele kodumaale või on need asjad lihtsalt võõrad endise kodumaa vaatenurgast. Näiteks Eesti ameeriklase Justin Petrone blogikirjutistes segunevad ilmingud, mis on Eestile omased, ilmingutega, mis on lihtsalt „mitte-Ameerika”.
Aga „mitte-Ameerika” on ka Rootsis või Zimbabwes või kus iganes. Selleks et saada aru, mis on ühele või teisele riigile omane, tuleb minna kolmandasse riiki. Riikide ja kultuuride kohta saab järeldusi teha alles siis, kui oleme tutvunud enama kui vaid kahega neist.
Olite kolmene, kui teie pere läks Rootsist USAsse. Kas Rootsist on ka mälupilte jäänud?
Mälupilte on küll, aga mitte midagi erilist. Ma tean, et olin väga vaimustatud pumbast, mis oli Gotlandil ühel perekonnal – mu vanavanemate sõprade juures, kellel oli juba 1957. aastal Gotlandil suvila. Käisime neil külas, ja seal oli see pump. Meil kodus Ärmal on nüüd samasugune ja iga kord, kui ma oma pumba juurde lähen, siis mõtlen sellele pumbale seal Rootsis. Seoses sellega meenub kõrbenud mannapuder, mida ma pidin seal sööma ja mis ajas mind oksele. Pärast seda pole ma suutnud kunagi mannaputru üldse suhu panna.
Rootsi seostub minu jaoks muidu – sõltumata sellest, et olen propageerinud põhjalat kui meie sihtmärki hoopis teises kontekstis – kõige enam põhivärvidega. Erekollane, ereroheline, eresinine ja erepunane. Neid on igal pool, torud, argised esemed on värvilised. Sain nende erksate värvide tähendusest aru, kui läksin Kanadasse ja nägin seal sedasama – sain aru, et Kanada on Ameerika põhjala, sotsiaaldemokraatlik versioon Ameerikast. Kanada sarnaneb Rootsiga selles mõttes, et need erksad värvid sümboliseerivad hoiakut, et „te olete kõik lapsed”. Sellised värvid meeldivad viieaastastele, ja seal peabki kõik olema erkkollane ja erkpunane, nagu oleksid kõik inimesed viieaastased. Mina ei arva, et inimene on laps. Laps on laps.
Kas see pole ameerikalik hoiak, et inimene ei ole laps – täiskasvanu onself made man?
Self made manon minu meelest jälle müüt. Aga täiskasvanud inimest ei pea kohtlema kui last. Lapsehoidjalikust hoiakust ei ole puudust ka Ameerika Ühendriikides. See on palju-palju laiem probleem – asi pole ainult selles, et riik käitub vahel nagu lapsehoidja. Mõtlen siin vähendatud nõudlikkust kõige suhtes, mida peegeldab näiteks ka kollane ajakirjandus, mida õigustatakse sellega, et rahvas tahab seda. Ma usun, see on pigem õigustus, et asju mitte paremini teha.
Kus maailma paigas tunnete ennast enim kodus?
Kodus, Ärma talus. Ärma talu on olnud olemas ja meie suguvõsa käes aastast 1763, ehkki tol ajal elasid seal mõisa moonakad. Mulgimaa, kus Ärma asub, oli 19. sajandil Eesti rikkaim piirkond, paljugi tänu linakasvatusele. Piirkonna jõukusest tulenevad selle teisedki omapärad – tänu sellele oli sealtkandist pärit märkimisväärne osa Tartu ülikooli tudengeist ja seetõttu ka Eesti elu tähtsaimaist tegelastest. Kuna Mulgimaa jõukatest taludest suur osa olid piisavalt suured, et nõukogude võim nad kulakuteks tembeldaks – näiteks võis neil olla paar inimest palgal –, ja kuna sealt oli pärit ka palju inimesi, kes osalesid Eesti Vabariigi loomises, küüditati Mulgimaalt eriti suur osa elanikke.
Kui mujal Eestis oli küüditamise laineid kaks, siis Mulgimaal oli neid kolm – lisaks 1941. ja 1949. aasta küüditamistele küüditati Mulgimaalt inimesi ka aastal 1945. Kogu Abja ja Halliste piirkond tühjendati. Vaid 27 protsenti Mulgimaa praegustest elanikest on piirkonna algupärased asukad või nende järeltulijad – sest nii palju inimesi viidi ära ja paljud küüditatutest ei tulnud enam tagasi.
Minu ema päris Ärma talu oma isalt, kelle vendadest üks sai surma, teine sai pärandiks hariduse. Kolmandale vennale, minu vanaisale, jäi talu. Ärma talus sündis aastal 1881 mu vanaonu, see hariduse saanud perepoeg Hans Rebane, kes oli ajakirjanik ja hiljem Eesti Vabariigi välisminister ja diplomaat. Hans Rebasele on püstitatud Ärmal mälestuskivi – see asub seal, kus kunagi oli saun, ehk tõenäoliselt väga lähedal kohale, kus ta tegelikult sündis, sest lapsed sündisid tol ajal saunas. Rebane oli Eesti Vabariigi suursaadik Helsingis 1931–1937. Tema eelkäija Oskar Kallas oli ostnud maa saatkonna rajamiseks, kuid raha ehitamiseks ei olnud. Mu vanaonu müüs siis poole krundist maha ja laskis saadud rahaga ehitada hoone, kus asub tänagi pärast okupatsiooni taastatud Eesti saatkond Helsingis.
Nõukogude ajal jäi Ärma tühjaks. Mingil hetkel pandi sinna elama kolhoosi heidikuid, sellest kõnelesid hoonetesse jäänud pudelite hunnikud. Siis seisis talu pikka aega tühjalt ja lagunes. Majade asemeile kasvanud võsa kõrguse põhjal võis arvata, kui kaua miski hoonetest oli tühi olnud, kui kaua seal katust enam peal ei olnud. Kui Ärma meie perele 1992. aastal tagastati, oli see täiesti lagunenud. Sellest ajast oleme talu uuesti üles ehitanud – esmalt ehitati saun – ja nüüd on talu meile nii kodu kui ka esindusresidents, kus võetakse vastu külalisi koduja välismaalt. Talu ümber on park, kuhu on paljud Euroopa liidrid oma riikide nimel puid istutanud. Ka maa puhastamine võsast on võtnud aega, sellega tegelen senini. Võsaraiumine on üks minu parimaid stressi maandamise viise.
2
MUUSIKASÕBER
Eestis teatakse hästi, kui väga president armastab muusikat. Olete sõitnud kuulama Arvo Pärdi teoste esmaesitusi nii Istanbuli kui ka Helsingisse ja Helsingis olete kuulanud muu hulgas ka rokkbändi U2. Eestis käite suveti folgipäevadel ja jälgite huviga uusimat indie-roki arengut nii kodu- kui ka välismaal. Millest see muusikaarmastus alguse sai?
Ma olen alati kuulanud muusikat, igasugust muusikat. Suurim osa minu mälupiltidest, alates päris esimestest assotsiatsioonidest, seostub muusikaga. Ma võin dateerida
