võdises külmast. Seda polnud temaga juba tükk aega juhtunud.
Ta oli alles ärganud, esimesed koidukiired pressimas läbi pilude puuriidas, mis moodustas tema pisikese hüti seina. Ta ei kasutanud tekki peaaegu mitte kunagi. Ta tundis oma teki üle uhkust – selleks oli vaid kahe kuu eest tema enda tapetud suure põdra nahk –, aga kui ta seda kasutas, siis pigem lohutuse, mitte soojuse pärast. Nad elasid ju lõppude lõpuks siiski kuumast laastatud maal. Aga võib-olla oli see märk muutusest; ta tundis tõepoolest pisut jahedust hommikusest õhust, mis immitses samadest pragudest, kust valguski. Ta tõmbas karvase naha lõuani ja pööras selili, haigutades pikalt ja mõnusalt.
Alex ikka veel magas, hüti teises otsas oma asemel – kõik need poolteist meetrit – ja norskas südamest. See vanem mees oli tõre, kalk endine sõdur, kes naeratas haruharva. Ja kui ta seda tegi, oli sel tavaliselt pistmist müriseva gaasivaluga. Ent Alecil oli kuldne süda. Olnud rohkem kui aasta aega koos, võidelnud ellujäämise nimel Lana, Trina ja teistega, ei tundnud Mark selle vana karu ees enam hirmu. Selle tõestamiseks küünitas ta alla, haaras põrandalt jalanõu ja viskas selle mehe suunas. Jalanõu tabas teda õla pihta.
Alec möiratas ja kargas istuli, aastatepikkuse sõjaväetreeningu mõjul sedamaid üleval. „Mida …!” hüüdis sõdur, kuid Mark katkestas teda poolelt sõnalt, visates mehe pihta teisegi jalanõu, tabades seekord rindu.
„Sa närune hunnik rotimaksa,” sõnas Alec ükskõikselt. Ta polnud pärast teist rünnakut võpatanud ega liigutanud ning vahtis kissitades Marki poole. Kuid selle kõige taga võis tabada kerget huumorit. „Parem, kui sul on hea põhjus, miks mind sedasi äratades eluga riskid.”
„Eee,” vastas Mark, hõõrudes lõuga, justkui juurdleks selle üle pingsalt. Seejärel tegi ta sõrmedega nipsu. „Ah, nüüd tean. Peamiselt tegin seda selleks, et peatada need hirmsad hääled, mis sinust väljusid. Tõsiselt, mees, sa peaksid külili magama või midagi. Niisugune norskamine ei saa tervisele hea olla. Lämbud veel mõni päev niimoodi ära.”
Alec turtsus ja torises pisut, pomisedes arusaamatuid sõnu, kui ta voodist välja ronis ja end riidesse pani. Midagi, et „poleks ma vaid” ja „parem” ja „põrgulik aasta”, kuid ei midagi enamat, millest Mark oleks võinud sotti saada. Kuid sõnum oli nii või naa selge.
„Tule, seersant,” ütles Mark, teades, et kõndis õhukesel jääl. Alex oli sõjaväest juba pikka aega erus ja vihkas väga, väga, väga, kui Mark teda nii kutsus. Päikeseplahvatuste aegu oli Alec hoopis kaitseministeeriumi ametnik. „Te poleks kunagi siia kenasse majakesse jõudnud, kui me poleks teid iga päev hädast päästnud. Äkki väike kallistus ja leppimine?”
Alec tõmbas särgi üle pea ja vaatas Marki poole. Vanema mehe lopsakad hallid kulmud koondusid ninajuurel, justkui karvased putukad, kes üritavad paarituda. „Sa meeldid mulle, poiss. Oleks kahju, kui peaksin sind mulla alla kupatama.” Ta patsutas Markile vastu pead – suuremat hellust sellelt sõdurilt ei näinud.
Sõdur. Sellest võis küll kaua olla, aga Markile meeldis ikka veel Alecist niimoodi mõelda. See tegi enesetunde kuidagi paremaks – turvalisemaks. Ta naeratas, kui Alec hütist välja astus, et järjekordse päevaga rinda pista. Naeratas päriselt. Viimaks ometi tundus miski pisut tavapärasem pärast surma ja õudust täis aastat, mis oli kupatanud nad siia, kõrgele Põhja-Carolina Apalatšidesse. Mark otsustas, et saagu mis saab, ta tõrjub kogu mineviku halva eemale ja ees ootab hea päev. Saagu mis saab.
See tähendas, et ta pidi Trina üles leidma, enne kui möödub järjekordsed kümme minutit. Ta riietus rutakalt ja läks tüdrukut otsima.
Mark leidis Trina oja äärest, ühest neist vaiksetest kohtadest, kuhu tüdruk läks, et lugeda raamatuid, mis neil õnnestus päästa ühest vanast raamatukogust, millele nad oma retke jooksul peale sattusid. See tüdruk armastas üle kõige lugeda ja tegi nüüd tasa neid kuid, mis olid veedetud sõna otseses mõttes elu eest põgenedes. Digiraamatuid polnud enam ammu, vähemalt nii uskus Mark – need kadusid, kui arvutid ja serverid ära kärssasid. Trina luges vanaaegset paberversiooni.
Jalutuskäik tüdruku juurde oli olnud sama kainestav nagu ikka, iga samm kahandamas Marki otsust, et tuleb hea päev. Pilgust haledale puumajade, hüttide ja urgude võrgustikule – kõik ehitatud puust, okstest ja kuivanud mudast, kaldumas vasemale või paremale –, mis moodustas üha kasvava metropoli, kus nad elasid, piisas enam kui küll. Mark ei saanud jalutada läbi nende asunduse rahvarohkete teede ja radade, ilma et see oleks talle meenutanud ilusaid linnas elamise aegu, mil elu oli rikas ja lootustandev, kõik käe-jala ulatuses, võtmiseks valmis. Ja ta polnud seda isegi taibanud.
Ta möödus kõhnadest räpastest inimhordidest, kes näisid olevat surma veerel. Ta ei tundnud neile kaasa, vaid pigem vihkas teadmist, et näeb välja täpselt samasugune. Neil oli piisavalt toitu, mis päästetud varemeist, kütitud metsast või vahel toodud Asheville’ist, kuid põhiline oli portsudesse jagamine ja kõik nägid välja, nagu sööksid päevas ühe eine vähem. Pealegi, metsas ei saanud elada ilma end end siit-sealt määrimata, ükskõik kui palju end ojas kasteti.
Taevas oli sinine, sekka põlenud oranži kuma, mis painas atmosfääri sellest peale, kui laastavad päikeseplahvatused suurema hoiatuseta Maad tabasid. Sellest oli üle aasta, ent ometi püsis see ikka veel õhus nagu hägus kardin, et neile juhtunut meelde tuletada. Kes teab, kas kõik üldse kunagi normaliseerubki. Jahedus, mida Mark ärkamisel tundis, näis nüüd pigem nali – juba ta higistaski ühtlaselt tõusva temperatuuri tõttu, kui halastamatu päike hõredat puuderivi üleval mäetippudes palistas.
Aga uudised polnud ainult halvad. Kui Mark nende laagri rägastikust lahkus ja metsa astus, kohtas ta paljulubavaid märke. Uued puud kasvamas, vanad taastumas, oravad karglemas läbi söestunud männiokaste, ümberringi rohelised võrsed ja pungad. Ta nägi kauguses isegi midagi, mis meenutas oranži lille. Mark tundis pooleldi kiusatust minna ja see Trinale korjata, kuid teadis, et tüdruk mõistaks ta hukka, kui poiss söandaks metsa arengut takistada. Võib-olla ootab ees siiski hea päev. Nad olid elanud üle hirmsaima looduskatastroofi inimajaloos – võib-olla oli kõige hullem möödas.
Mark lõõtsutas mäkkeronimise pingutusest, kui jõudis kohta, kus Trinale meeldis pelgupaika otsida. Eriti hommikuti, kui võimalus kedagi teist eest leida oli väike. Poiss peatus ja silmitses tüdrukut puu tagant, teades, et Trina oli kuulnud teda lähenemas, ent tundes rõõmu, et tüdruk teeskles, nagu see poleks nii.
Pagan, ta oli ilus. Selg vastu hiiglaslikku graniitrahnu, mis näis olevat paigaldatud mõne kujundushimulise hiiglase poolt, hoidis Trina süles paksu raamatut. Ta pööras lehekülge, rohelised silmad jälgimas sõnu. Ta kandis musta T-särki, kulunud teksaseid ning ketse, mis nägid välja saja-aastased. Tema lühikesed blondid juuksed lendlesid tuules ja tüdruk näis kui rahu ja mugavuse kehastus. Nagu kuuluks ta maailma, mis eksisteeris enne seda, kui kõik ära kõrbes.
Mark oli alati tundnud, et tüdruk kuulub juhtunu tõttu talle. Pea kõik, keda Trina tundis, olid surnud; Mark oli ainus, millest kinni haarata, alternatiiv igavesele üksindusele. Aga poiss mängis meelsasti oma osa, pidades end õnneseeneks – ta ei teadnud, mida tüdrukuta teeks.
„See raamat oleks palju parem, kui mingi jubedik ei jälgiks mind sel ajal, kui ma lugeda üritan.” Trina rääkis, ilma et oleks mokaotsastki naeratanud. Ta pööras järgmise lehe ja luges edasi.
„See olen ainult mina,” ütles poiss. Tema sõnad kõlasid tüdruku läheduses ikka veel tobedalt. Ta astus puu tagant välja.
Tüdruk naeris ja vaatas Markile viimaks otsa. „Oli ka aeg, et siia tuleksid! Ma pidin peaaegu iseendaga rääkima hakkama – loen juba enne koitu.”
Poiss astus ligi ja potsatas tüdruku kõrvale maha.
