pea pööramas kõrvale just nii palju, et näha, kuidas Darnelli õlast turritas välja umbes kaheteistkümne sentimeetri pikkune nool, kõhn metallvars sügaval lihases. Haavast immitses verd. Poiss tõi maha varisedes kuuldavale kummalise urahtuse.
See tõi Marki viimaks tagasi maa peale.
4. PEATÜKK
Õhk kaikus karjetest, kui paanikas inimesed igasse suunda pagesid. Mark kummardus ja haaras Darnellist, haakides küünarnukid poisi käte alla. Lendavate noolte hääli kostis vasemalt ja paremalt, need tabasid sihtmärke, innustasid Marki kiirustama, kustutama kõik muud mõtted peast.
Mark sikutas Darnelli, lohistades tema keha üle maapinna. Trina oli kukkunud, kuid Lana aitas tüdruku püsti. Nad mõlemad jooksid appi, haarates kumbki Darnellil jalast. Sünkroonsete ühmatuste taustal hiivasid nad poisi üles ja viisid väljakult, avarusest eemale. Oli ime, et keegi teine nende väikesest grupist polnud noolega pihta saanud.
Siuh, siuh, siuh. Müts, müts, müts. Karjatused ja langevad kehad.
Nooled ei lõppenud, vaid maandusid kõikjale nende ümber, ning Mark, Trina ja Lana liikusid nii kiiresti, kui suutsid, tassides Darnelli kohmakalt enese vahel. Nad möödusid puudest – Mark kuulis paari tugevat mütsatust, kui nooled okstesse ja tüvedesse maandusid – ja siis olid nad taas avaruses. Nad kiirustasid üle väikese lagendiku umbropsu ehitatud puuonnide vahelisse orgu. Inimesed olid igal pool, koputasid meeleheitlikult ustele, kargasid läbi avatud akende.
Siis kuulis Mark põtkurite mürinat ja soe tuul vuhises üle näo. Mürin valjenes, tuul tugevnes. Ta vaatas üles, järgides pilguga lärmi, ja nägi, et mägi oli asukohta vahetanud ja jälitas nüüd põgenevaid inimesi. Ta märkas Konna ja Mistyt, kes utsitasid inimesi kiirustama, hüüatused summutatud mäe mürast.
Mark ei teadnud, mida teha. Varju leida näis parim variant, kuid liigagi paljud üritasid sama teha ja kui nad püüaksid selles kaoses Darnelli pukseerida, lõpeks see nende jalge alla trampimisega. Mägi peatus taas, kummalistes kombinesoonides võõrad tõstsid uuesti relvad ja avasid tule.
Siuh, siuh, siuh. Müts, müts, müts.
Nool riivas Marki särki ja maandus maapinda; keegi astus sellele peale, kündes noole sügavamale. Järjekordne nool tabas üht meest kaela hetkel, mil ta neist mööda jooksis – mees karjatas ja sukeldus ettepoole, veri haavast purskamas. Maandunud, jäi mees liikumatult lebama ja kolm inimest koperdasid talle otsa. Mark taipas alles siis, et oli õudusega peatunud, kui Lana käskis karjudes tal edasi liikuda.
Tulistajate sihik oli ilmselgelt täpsemaks muutunud. Nooled tabasid inimesi vasemal ja paremal ning õhus kaikusid valu- ja õõvahüüded. Mark tundis end täiesti abituna – polnud mingitki võimalust turmtule eest varjuda. Tal ei jäänud üle muud, kui võtta ette hale katse lendavast masinast kiiremini joosta, mis oli iseenesest võimatu ülesanne.
Kus oli Alec? Karm kutt kõikide lahinguinstinktidega? Kuhu tema oli jooksnud?
Mark liikus edasi, sikutades Darnelli kaasa ja sundides Trinat ja Lanat sama kiiresti tegutsema. Konn ja Misty jooksid nende kõrval ja üritasid aidata, ilma et ette jääksid. Ülalt sadas muudkui uusi ja uusi nooli, järjekordsed karjed, langevad kehad. Mark pööras ümber nurga ja tormas mööda teed, mis viis sara juurde tagasi, püsides paremale jääva hoone lähedal, et see osaliselt kaitset pakuks. Seal polnud palju inimesi ja nooli, mille eest kõrvale põigata, oli samuti vähem.
Väike seltskond liipas oma teadvusetu sõbraga nii kiiresti, kui sai. Hooned olid asunduse selles osas üksteise otsa ehitatud, seega polnud ruumi, et lõigata ja põgeneda ümberkaudsetesse mägimetsadesse.
„Oleme peaaegu sara juures!” hüüdis Trina. „Kiirustage, enne kui mägi on jälle meie kohal!”
Mark pööras end ringi, nii et vaatas nüüd näoga ettepoole ja hoidis Darnelli särkipidi enese taga. Tagurpidi liikumine oli jalalihased viimase piirini ära väsitanud ja need tulitasid, hakates krampi kiskuma. Nüüd polnud ees midagi, mis oleks neid aeglustanud, seega tõstis Mark kiirust ning Lana ja Trina püsisid tempos, mõlemad Darnelli jalgu hoidmas. Konn ja Misty pressisid end samuti juurde ja kumbki neist haaras poisi käest, võttes osa koormat enese kanda. Nad lipsasid läbi kitsaste radade ja teede, üle turritavate juurte ja kõva mulla, pöörasid vasakule, paremale ja jälle vasakule. Mäe mürin, mida summutasid hütid ja puud, kostis paremalt.
Mark pööras viimaks ümber nurga ja nägi sara väikese lagendiku kõrval. Ta hakkas juba lõpuspurdiga alustama, kui teiselt poolt tuiskas kohale põgenevate elanike hord, meeleheitlik ja metsik, hargnedes kõikjale, sihiks iga uks, mis vähegi silma all. Ta tardus, kui mägi üle pea kihutas, lähemal maapinnale, kui Mark veel kunagi varem näinud. Nüüd seisis aluse luugil vaid kolm inimest, aga nad avasid tule niipea, kui mägi hakkas taas ühe koha peal hõljuma.
Väikesed hõbedased viirud sööstsid läbi õhu, langedes inimestele, kes tunglesid lagendikule. Iga nool näis sihtmärki tabavat, rammides end meeste, naiste ja laste kõridesse ja kätesse. Nad karjatasid ja varisesid sedamaid maha, teised koperdamas üle nende kehade, meeletus rutus varju leida.
Mark ja tema väike grupp hoidis lähima hoone külje ligi ja asetas Darnelli maha. Valu ja väsimus andsid Marki kätes ja jalgades tunda, tekitades tahtmise teadvusetu sõbra kõrvale variseda.
„Oleksime pidanud ta maha jätma,” ütles Trina, käed põlvedel, üritades hinge tõmmata. „Ta aeglustas meid ja on ikkagi omadega niikuinii metsas.”
„Või isegi surnud,” kraaksatas Konna hääl.
Mark heitis talle terava pilgu, kuid kutil oli arvatavasti õigus. Võimalik, et nad seadsid enda elu ohtu, päästes kedagi, kellel polnud lootust.
„Mis toimub?” küsis Lana, kui astus hoone nurga juurde, et lagendiku poole piiluda. Ta heitis neile üle õla pilgu. „Nad notivad lihtsalt inimesi maha, vasakul ja paremal. Miks nad kuulide asemel nooli kasutavad?”
„See ei ole loogiline,” vastas Mark.
„Kas me ei saaks midagi ette võtta?” küsis Trina, värisedes pigem ärritusest kui hirmust. „Miks me laseme neil seda teha?”
Mark astus Lana juurde ja nad piilusid koos nurga taha. Nüüd katsid lagendikku kehad, millesse tunginud nooled turritasid taeva poole nagu miniatuurne mets. Mägi hõljus endiselt pea kohal, põtkurid lõõmamas sinise kuumusega.
„Kus on meie turvad?” sosistas Mark ei kellelegi konkreetselt. „Võtsid päeva vabaks või midagi?”
Keegi ei vastanud, kuid liikumine sara ukse juures pälvis Marki tähelepanu ja ta ohkas kergendatult. See oli Alec, kes lehvitas meeleheitlikult, kutsudes neid enesega ühinema. Mees hoidis käes pealtnäha kaht suurt püssi, mille otstes suurte köite külge kinnitatud haardekonksud.
Alati sõdur – ka pärast kõiki neid aastaid –, oli tal plaan ja ta vajas abi. Ta kavatses nendele koletistele vastu hakata. Ja seda plaanis ka Mark.
Mark eemaldus seinast ja vaatas ringi. Ta märkas teisel pool teed puutükki. Ütlemata teistele, mida kavatseb, jooksis ta seda võtma ja sööstis siis lagendikule, suundudes otse sara ja Aleci juurde, kasutades puitu kilbina.
Mark ei pidanud üles vaatama – ta kuulis juba tuttavat vuhinat, kui nooli tema suunas lennutati. Kuulis kõva mütsatust, kui üks neist puidu pihta maandus. Ta jooksis edasi.
5. PEATÜKK
Mark
