Käsk tappa. James Dashner

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Käsk tappa - James Dashner страница 8

Käsk tappa - James Dashner

Скачать книгу

kuid tegi enesetunde isegi hullemaks, kui need sõnad üle huulte lipsasid.

      „Mida? Viirus?” kordas Alec kõhkleval toonil. Ta astus ligi ja heitis pilgu kastile põrandal. „Olgu ma … Nii et seda nad meie pihta lasksidki? Kes need inimesed küll on?”

      Mark läks paanikasse. „Mis siis, kui nad ootavad teisel pool seda ust?” küsis ta. „Ootavad, et saaksid meile nooled kaela lasta? Mida me siin üleval üldse teeme?” Ta kuulis enese hääles üha suuremat ärevust ja tundis sellest häbi.

      „Rahune, poiss. Oleme olnud palju hullemates olukordades,” vastas Alec. „Otsi lihtsalt midagi – ükskõik mida –, mis kätte satub ja tao sellega ründajale vastu pead. Tahad neil lasta niisama pääseda? Oleme nüüd siin üleval. Tagasiteed pole.”

      Söakus Aleci hääles tegi Marki enesetunde paremaks, enesekindlamaks.

      „Olgu. Otsin.”

      „Kiirusta!”

      Mark oli näinud vasara kõrval seinale kinnitatud mutrivõtit. Ta jooksis ja haaras selle kätte. Ta oli lootnud, et ehk ilmub kusagilt lagedale mõni pärisrelv, kuid nüüd pidi piisama kolmekümnesentimeetrisest metalljublakast.

      Alec hoidis vasarat peos, valmis sellega ukse segipekstud linki lööma. „Sul on õigus, et nad võivad tulistada niipea, kui see värgendus siin lahti kargab. Ärme torma pimesi nagu paar lolli gorillat. Mine sinna ja oota minu käsklust.”

      Mark tegi, nagu öeldud, ja surus selja teisel pool ust vastu seina, mutrivõti kõvasti peos. „Valmis.” Hirm tuksles temas.

      „Olgu siis.”

      Alec tõstis vasara kõrgele ja lajatas sellega lingi pihta. Kulus veel kaks lööki, et kogu kupatus krõksatusega katki läheks. Veel üks löök ja uks paiskus valla, lennates väljapoole ja rammides teisel pool seina. Pea otsekohe vuhises läbi õhu kolm noolt, siuh, siuh, siuh, mis mütsatasid otsaseina pihta. Seejärel kostis millegi mahaviskamise klõbin, millele järgnes jooksusammude müdin. Ainult üks inimene.

      Alec tõstis käe, justkui arvaks, et Mark sööstab võõrale kohe järele. Seejärel piilus ta ümber ukseraami nurga.

      „Õhk on puhas. Küllap said sel närakal nooled otsa, sest ta viskas relva maha. Minu meelest on sel mäel ainult mõned inimesed. Tule, lähme püüame selle nihverdise kinni.”

      Alec küünitas end pisut kaugemale välja, heites veel viimast korda edasi-tagasi pilgu. Seejärel astus ta hämaralt valgustatud alasse. Mark tõmbas hinge ja järgnes koridori, lüües noolepüssi vastikusega eemale. Kui see klõbisedes üle ruumi libises ja seina tabas, kujutles Mark Darnelli, nool õlast välja turritamas. Ta soovis, et tal oleks käes midagi enamat kui mutrivõti.

      Alec hoidis vasarat mõlema käega, kui ta läbi kitsa koridori hiilis. Tee kulges pisut kõveralt, sest jälgis aluse kaarjat välijoont. Kumavad paneelid nagu laoruumiski asusid ligikaudu kolmemeetrise vahega, pakkudes ainsat valgust. Nad möödusid mitmest uksest, mis olid kõik lukus, kui Alec neid katsus.

      Mark võitles närvidega, üritades olla valmis, kui miski talle turja kargab. Ta tahtis just Alecilt küsida mäe asendiplaani kohta – talle meenus, et see mees oli olnud kunagi piloot –, kui eestpoolt kostis ukseprõmmimist ja järjekordsed sammud.

      „Mine!” hüüdis Alec.

      Marki süda jõnksatas ja ta pistis plagama, järgnedes Alecile mööda kaarjat koridori. Mark nägi vaid vilksamisi kaugel eespool jooksvat varju, kuid tundus, et see oli üks neist rohekostüümidest, keda nad varem nägid, ilma peavarustuseta. See inimene hüüdis midagi, kuid sõnad olid arusaamatud, kajades koridori seintelt vastu. Tegu oli kindlasti meesterahvaga. Vägagi tõenäoliselt sellega, kes neid nooltega laskis.

      Mootorid võtsid pöörded üles ja mägi jõnksatas liikvele, sööstes jõuliselt ettepoole. Mark kaotas tasakaalu ja rammis seina, põrkas eemale ja koperdas maha kukkunud Alecile otsa. Nad ajasid end jalule, haarasid relvad pihku.

      „Kokpit on sealpool,” hüüdis Alec. „Ruttu!”

      Ta ei jäänud vastust ootama, vaid sööstis koridori ja Mark järgnes talle. Nad jõudsid avatud ruumi, kus olid toolid ja laud, täpselt sel hetkel, kui mees, keda nad taga ajasid, kadus läbi ümara luugi kohta, mis sai olla vaid kokpit. Ta hakkas ust kinni tõmbama, kuid Alec saatis vasara lendu just õigel ajal. See tabas seina luugi kõrval ja kukkus põrandale, takistades ust sulgumast. Mark ei peatunud – ta jooksis Alecist mööda ja jõudis kokpitini esimesena, pistes nina sisse, peatumata, et olukorda pisut vaagida.

      Ta märkas vilksamisi kaht pilooditooli, nende kohal laiad paneelid, täis kange, nuppe ja informatiivseid ekraane. Ühel toolil istus naisterahvas, kes vajutas meeleheitlikult nuppe, nii et mägi sööstis ettepoole, puud nende all üha kiiremas tempos kadumas. Mark oli seda vaevu hoomanud, kui keegi ründas teda paremalt ja nad kukkusid üheskoos põrandale.

      Markil oli kukkumisest hing kinni ja ründaja üritas teda maha suruda. Siis aga löödi ründajale Aleci vasaraga õla pihta, nii et ta lendas eemale. Mees maandus valuoiatuse saatel ja Mark ajas end püsti, üritades õhku ahmida. Alec haaras mehe rohelisest särgist ja tõmbas ta endale näo ligidale.

      „Mis siin toimub?” küsis endine sõdur, tatt pritsimas.

      Piloot tegutses nuppude kallal edasi, eirates kaootilist vaatepilti enese selja taga. Mark astus talle ligi, teadmata, mida teha. Ta rahustas end maha ja kõneles nii autoriteetselt, kui vähegi sai.

      „Peata see masin kohe. Pööra see ümber, vii meid koju.”

      Naine tegi, nagu poleks poissi kuulnudki.

      „Räägi minuga!” karjus Alec mehele.

      „Me oleme mitte keegi!” sõnas mees haledalt oiates. „Meid saadeti lihtsalt nende eest musta tööd tegema.”

      „Saadeti?” kordas Alec. „Kes teid saatis?”

      „Ma ei saa seda öelda.”

      Mark kuulas toa teises otsas toimuvat. Teda ärritas, et piloot ei teinud tema käsklustest väljagi. „Ütlesin, et peata see masin! Kohe!” Ta tõstis mutrivõtme õhku, kuid tundis end täiesti naeruväärsena.

      „Täidan lihtsalt käsku, poiss,” vastas naine. Tema hääles polnud emotsioonikübetki.

      Mark otsis viisi, kuidas end maksma panna, kui kuulis Alecit meest põrandal peksmas ja see haaras tema tähelepanu.

      „Kes teid saatis?” kordas Alec. „Mis nendes nooltes oli, millega te meid lasksite? Mingi viirus?”

      „Ma ei tea,” ägises mees. „Palun, palun ära tee mulle haiget.” Marki tähelepanu oli nüüd ainiti rohelises kombinesoonis mehel. Korraga ilmus tolle näole hallus, justkui oleks mingi kummituslik olevus ta enesesse haaranud. „Tee seda,” ütles ta just nagu masinlikult. „Võta ta maha.”

      „Mida?” küsis Alec. „Mida see tähendab?”

      Piloot pööras näo Marki poole, kes vaatas teda hämmeldunult. Naisel olid samasugused tühjad elutud silmad nagu rohelises kombinesoonis kutilgi. „Me täidame vaid käsku.”

      Ta sirutas välja ja tõmbas kangi, lükates seda edasi, otse lõppu välja. Mägi jõnksatas ja sööstis maapinna poole. Kokpiti aknad olid ühtäkki

Скачать книгу