tundis valu ja sulges silmad, enne kui veri jõudis nägemisse voolata. Ja seejärel vajus ta aeglaselt teadvusetusesse mööda pikka, lõputut tunnelit, kuuldes Alecit end hüüdmas.
Tunnel – kui sobilik, mõtles ta, enne kui täielikult teadvuse kaotas. Seal oligi ju kõik lõppude lõpuks alanud …
8. PEATÜKK
Mark toetab pea metroorongi istme seljatoele, kui masin edasi tuhiseb. Ta sulgeb silmad, naeratab. Kool oli tol päeval raske, kuid selleks korraks läbi. Kaheks nädalaks. Nüüd saab ta puhata ja lõõgastuda – niisama olla. Mängida Virtnetis ja süüa hoomamatul hulgal toitu. Olla Trinaga, rääkida Trinaga, tüüdata Trinat. Võib-olla ütleb ta oma vanematele lihtsalt adiós ja röövib tüdruku, põgeneb. Palun väga.
Ta avab silmad.
Tüdruk istub otse tema vastas, ei tee Marki märkamagi. Tal pole aimugi, et poiss temast unistab, et Mark on tema järele hull. Nad on olnud sõbrad tükk aega, pigem juhuse kui millegi muu tahtel. Kui elad mõne lapse kõrval, on see laps universumi reeglite kohaselt sinu semu. Meessoost, naissoost, tulnukas – vahet pole. Aga kuidas oleks Mark pidanud teadma, et Trinast kasvab niisugune ilus olend kuuma keha ja pimestavate silmadega? Muidugi, sellega kaasnes probleem, et ta meeldib kõikidele poistele koolis. Ja Trinale meeldib meeldida. See on ilmselge.
„Hei,” ütleb poiss. Metroorong sööstab New Yorgi all tunnelitest läbi, sama tasa kui sosin, liikumine vaat et uinutav. See tekitab tahtmise silmad uuesti sulgeda. „Millele sa seal mõtled?”
Tüdruku pilk kohtub poisi omaga; seejärel lööb tema nägu naeratusest särama. „Absoluutselt mitte millestki. Seda ma järgmised kaks nädalat teha kavatsengi. Mitte mõelda. Kui mõtlema hakkan, mõtlen kõvasti mittemõtlemisele, kuni lõpetan mõtlemise.”
„Vau. See kõlab peaaegu keeruliselt.”
„Ei. See on lihtsalt lõbus. Ainult suurepärased imelapsed teavad, kuidas seda teha.”
See on üks neid hetki, mil Markil tekib naeruväärne kihk öelda midagi selle kohta, et tüdruk talle meeldib, kutsuda ta ametlikult välja, sirutada ja võtta tal käest. Selle asemel tulevad üle huulte tavapärased rumalad sõnad. „Oo targimast targim, võib-olla saaksid minulegi seda mittemõtlemisele mõtlemise tehnikat õpetada.”
Tüdruku nägu läheb pisut krimpsu. „Sa oled täielik nohik.”
Oo jaa. Mark on ta kohe kindlasti ümber sõrme keeranud. Ta tahaks oiata, võib-olla endale isegi näkku mõne hoobi anda.
„Aga mulle meeldivad nohikud,” lisab tüdruk, et lööki pehmendada.
Ja Mark tunneb end taas hästi. „Niisiis, mis sul tegelikult plaanis on? Lähete kusagile, olete kodus või kuidas?”
„Võib-olla lähme mõneks päevaks vanaema juurde, aga oleme enamuse vaheajast kodus. Pean millalgi Dannyga välja minema, aga ei midagi kindlat. Ja sina?”
Järjekordne hoop. Selle tüdrukuga on nii palju tõuse ja mõõnu. „Ee, jep. Tähendab, ei. Me lihtsalt … ei midagi. Istun niisama ja söön krõpse. Kõvasti röhitsemist. Ja pealtvaatamist, kuidas mu väike õde kingitustega ära hellitatakse.” Madison. Jep, ta on ärahellitatud, aga pooleldi on see Marki süü.
„Võib-olla saame koos aega veeta.”
Ja taas kord ülesmäge. „See oleks vinge. Kuidas oleks iga päev?” Ta pole veel varem tüdrukuga nii julge olnud.
„Olgu. Võib-olla võiksime isegi …” Trina vaatab liialdatud ettevaatusega ringi ja keskendub siis taas Markile, „su keldris salaja suudelda.”
Tervelt ühe pika sekundi jooksul usub Mark, et Trina mõtleb seda tõsiselt, ja tema süda jääb täiesti seisma, külmavärinad käivad nagu sõdurid üle kere. Tema rind pulbitseb tunnetest.
Kuid siis hakkab Trina pööraselt naerma. Mitte just pahatahtlikult ja võib-olla märkab Mark kusagil isegi märki pärisflirdist. Kuid ta saab aru, et tüdruku jaoks on nad eluaegsed semud, ei enamat. Et mõte keldris suudlemisest on lihtsalt tobe. Mark otsustab ametlikult oma mõtted mõneks ajaks maha jätta.
„Sa oled nii naljakas,” ütleb ta. „Ma naeran sisimas.”
Tüdruk lõpetab itsitamise ja kasutab kätt, et näole tuult teha. „Ma muide tegelt ka teeks seda.”
Viimane sõna on vaevu üle ta huulte lipsanud, kui tuled kustuvad.
Metroorongi võimsus kaob ja masin aeglustab; Mark kukub oma istmelt peaaegu Trinale sülle. Igal muul ajal oleks see ehk heagi olnud, kuid nüüd tunneb ta lihtsalt hirmu. Ta on kuulnud, et seesuguseid asju juhtus vanasti, kuid tema eluajal ei vea maaalune elektrisüsteem kunagi alt. Nad on täielikus, pilkases pimeduses. Inimesed hakkavad karjuma. Aju pole ehitatud sedasi, et niisugust pimedust avasüli tervitada. See on lihtsalt hirmutav. Lõpuks hakkab mõne randmefoni valgus hägusalt kumama.
Trina haarab poisil käest ja pigistab seda. „Mida põrgut?” küsib ta keerutamata.
Mark saab sellest julgustust, sest tüdruk ei paista tegelikult kuigi hirmunud. Ja see toob poisi tagasi mõistusele. Kuigi nii pole kunagi varem juhtunud, lähevad ka metroorongid vahel kindlasti katki.
„Ju mingi rike.” Ta tõmbab mobiiltelefoni välja – ta pole nii rikas, et endale neid peeneid randmevärke lubada –, aga kummalisel kombel pole levi. Ta pistab telefoni taskusse tagasi.
Süttivad soojad kollased kriisituled, pikad ribad rongi katuse all. Need on hämarad, kuid ometigi tervitatav kergendus pärast pimedust. Inimesed seisavad Marki ümber, pilgud ekslemas üles-alla, hoogsalt sosistades. Sosistamine näib miski, mida seesuguses olukorras tuleks teha.
„Vähemalt pole meil kiiret,” ütleb Trina. Loomulikult sosinal.
Esialgne paanika on Markis lahtunud. Nüüd tahab ta vaid küsida, mida tüdruk silmas pidas, kui ütles: „Ma muide tegelt ka teeks seda.” Aga see hetk on möödas ja lõplikult läbi. Kõikidest halbadest ajastustest …
Rong vappub. Vaid pisut. Pigem on see värisemine, nagu tugev vibratsioon. Aga see tekitab rahutust ja inimesed karjuvad taas, nihelevad. Mark ja Trina vahetavad uudishimuliku, kuid kerge hirmuvarjundiga pilgu.
Kaks meest marsivad uste juurde ja hakkavad neid vägisi lahti kiskuma. Viimaks uksed avanevad ja mehed hüppavad kõnniteele, mis kulgeb kogu tunneli ulatuses. Nagu kari rotte, kes tulekahju eest põgenevad, järgnevad ülejäänud reisijad neile, tõugeldes, nügides ja vandudes, kuni kõik on väljas. Vaid kahe või kolme minutiga on Mark ja Trina ainsana vagunis, kahvatu valgus nende kohal kumamas.
„Ma pole kindel, et peaksime just nii tegema,” ütleb Trina, sosistades millegipärast ikka veel. „See masin ärkab varsti kindlasti ellu.”
„Jep,” vastab Mark. Rong vappub jätkuvalt ja see teeb poissi üha murelikumaks. „Ma ei tea. Miski tundub tegelikult päris korrast ära.”
„Arvad, et peaksime ka minema?”
Mark mõtleb pisut järele. „Jah. Kui siin niisama passime, lähen vist hulluks.”
„Olgu. Võib-olla on sul õigus.”
Mark tõuseb püsti, Trina niisamuti. Nad kõnnivad avatud usteni
