see on juba ultramoodne trikk.Ent rämpsuks siiski jääb ja imelik
bop sellisena ülistust ei vääri.
On nii – detsembrist taas saab kaunis juuli,
SC-ski juba tunda värskeid tuuli.
Ja, vend, sa seda paablit armasta,
sest piibliski on kuskil tähendatud,
et pärast põrgut otse taeva satud –
nii möginastki kord saab muusika!
Raamatus „Sirp ja saksofon” (lk 279–278) on kommenteeritud seda sonetti järgmiselt.
„Ehkki luuletus oli kirjutatud väikese naljana, leiame siit ka tõetera. Nimi Swing Club polnud valitud juhuslikult, vaid rõhutas ühenduse muusikalist eelistust: biibop on paha, sving hea. Just neil aastail hakkas Charlie Parkeri, Dizzy Gillespie jt. algatatud uus džässisuund bebop (esialgu ka rebop) üle maailma levima, põhjustades svingisõpradele paraja šoki. Seniajani oli džässis valitsenud elegantne sving, mis suures osas põhines populaarsete lööklaulude tantsulistel seadetel. Svingmuusikute loosungi oli juba 1932. aastal sõnastanud Duke Ellington palas „It don’t mean a thing if it ain’t got that swing” („Sel pole mõtet, kui sel puudub sving”). See oli ka SC lipukiri, kuid luuletuses mainib Karmo värskeid tuuli, manitseb vendi armastama biiboppi (paablit) ja ennustab, et sellestki saab muusika. Nii ka läks. Õige pea said muusikud nagu Naissoo aru, et sving pole midagi ainuvõimalikku ega lõplikku. Lihtsustatult vaadeldes oli ju džässi arengus olnud küllalt pöördeid: 1900/10 – rägtaim, 1920 – New Orleansi džäss ja diksiländ, 1930 – sving, 1940 – biibop. Ees aga seisid: 1950 – jahe (cool) džäss ja hard bop, 1960 – modaalne, etniline, vaba (free) džäss, 1970 ja edasi – džässrokk, elektrooniline džäss … Esialgse eitamise põhjus oli, peale harjumatu uudsuse, ka see, et biibopi tehniline tulevärk käis meie kodukasvanud muusikuile üle jõu. Et seda džässiuuendust seestpoolt uurida, selleks oleks vajatud heliplaate või magnetofoni, ent neist ei maksnud toona unistadagi. Üle jäi ikka ainult pingeline kuulamine raadioaparaadi ääres.”
Almanahhi edasi lehitsedes leiame sealt tähestiku järjekorras seitse SC liiget koos foto ja lühitutvustusega. Tutvustusi on alljärgnevas loetelus lühendatud, samas ka hilisemate andmetega täiendatud. Peaaegu igaühe kohta on rõhutatud, et tegemist on džässientusiastiga, mitte lihtsalt huvilisega. Enamasti on ka märgitud, millal esialgsest huvist sai entusiasm. Seda võib –
küll väheke muiates – võrrelda samal ajal nõukogude ametlikes ankeetides esineva küsimusega sotsiaalse päritolu kohta. Ideaalne oli võimalus sinna kirjutada: pärit töölisperekonnast. SC liikmeks olemise tingimus oli entusiasm – džässist saadav vaimustus. Ja et kõik SC ühendusse kuuluvad noored inimesed olid džässist vaimustatud, eesotsas nende juhi Uno Naissooga, seda võib juba täiesti tõsimeeli uskuda. Kes olid siis need seitse alusepanijat?
Hilisem mainekas teadlane Ustus Agur oli Swing Clubi päeviks juba kogenud viiuldaja.
Ustus Agur, viiuldaja ja orkestreerija. Viiulit hakkas õppima 4-aastaselt. Oli mänginud tantsuorkestris Väike R (reaalkooli ansambel, 1945), restoranides Du Nord (1946) ja Kuning23 (Viru, 1947). Lõpetas 1951 elektriinsenerina TPI, töötas 1951–77 samas kõrgõppeasutuses, sh elektronarvutite kateedri juhatajana, oli 1978– 80 Eesti Informatsiooni Instituudi teadusdirektor ja 1980–90 direktor, aastast 1991 Eesti Informaatikafondi tegevdirektor. Uurimusi elektriajamite ja infosüsteemide teooria ja projekteerimise alalt. Koostanud õpikuid, käsitlenud informaatika üld- ja filosoofilisi probleeme, loonud elektrotehnika- ja informaatikatermineid ning arendanud sellealast terminoloogiat, tõlkinud ja toimetanud sellealaseid raamatuid. Asutas ajakirja Arvutimaailm, oli a-st 1993 selle peatoimetaja.
Olgu kohe märgitud, et SC ei kujutanud endast mingit noorteühendust mööduva vaimustuse väljaelamiseks. Ka küpsemas eas, kui SC enam ammu ei eksisteerinud, jäid kõik džässi veendunud pooldajaiks, olles elanud kaasa selle žanri tõusud ja langused nõukogude ühiskonnas.
Heldur Karmo, džässiajaloolane ja – teoreetik ning literaat. Niisuguse iseloomustuse on Heldur Karmo kui almanahhi koostaja andnud endale ise, ja tuleb möönda, et see on küllaltki tabav. On ju sõna literaat – kirjandusliku tööga tegeleja – piisavalt lai mõiste, et sinna mahuks tema põhitegevus, laulutekstide loomine (alates 1946. aastast), samuti estraadikavade kirjutamine. Jäänud lastehalvatustõve tõttu tuppa suletud invaliidiks, on ta oma 3500 laulutekstiga jäänud eesti kirjanduselus unikaalseks nähtuseks. Mis sest, et Eesti Entsüklopeedia teda ei maini ja et Kirjanike Liit oli paotanud talle ukse üksnes Noorte Autorite Koondisse. Huvi džässi vastu tekkis 1940. aastal, kolm aastat hiljem võis ta end pidada juba entusiastiks. Džässiajaloolisi ülevaateid hakkas kirjutama aastal 1947. Heldur Karmo elurõõmu kiirgavat isiksust võis ainult imetleda.
Tema väikeses valimikus „Unustuse jõel” (1978) on 65 luulepärlit, neid on viisistanud Arne Oit (21), Uno Naissoo (8), Felix Mandre (6), Avo Tamme (6), Gennadi Podelski (4), Vello Lipand (1), Ülo Raudmäe (1) jt.
Herbert Krutob, vokalist ja ajaloolane, oli SC loomise mõtte algatajaid. Lõpetas TPI ehitusinsenerina (1952), suunati tööle Narva Kreenholmi kombinaati taastavasse Leningradi ehitusorganisatsiooni Legpromstroi nr 14. Aastail 1954–56 oli ta TPI aspirantuuris ehitusfüüsika erialal, seejärel töötas Riiklikus Plaanikomitees, millest sai hiljem majandus- siis rahandusministeerium.
Romeo Läänlan, trummimängija ja kontrabassist. Oli mänginud pooles tosinas ansamblis (varietees Plaza, TT džässorkestris, Karl Aaviku Rütmilises 6-s, Mereklubis). Töötas tehases Metallmärk graveerijana.
Ellen Münter, vokalist, tuli SC koosseisu märtsis 1949. Huvi tantsumuusika vastu tärkas 1946, entusiasm SC-ga ühinedes. Laulu hakkas õppima 1949. a. Oli Tallinna IV keskkooli õpilane. Tema asemele tuli umbes aasta pärast Hilja Hollas. Ellen Münteri edaspidine käekäik on teadmata.
Ehkki Uno Naissoo elu ja tegevusega tutvub lugeja käesolevas raamatus üksikasjaliselt, on siiski huvitav Heldur Karmo kirjutatud lühitutvustus SC almanahhis ajast, mil kõik seisis alles ees.
„Kolm kanget”: Arne Oit, Heldur Karmo ja Uno Naissoo.
Uno Naissoo, SC dirigent, akordionist ja arranžeerija, on üks SC loomise mõtte algatajaid ja esimesi liikmeid. 1938. a hakkas õppima klaverit. Akordioni 1944. a sügisel. Huvitus moodsast muusikast 1944. 1945. a sügisest on entusiast. Ansambleid, kus on mänginud, on palju – Põltsamaal tantsukursustel, Pärnu Noorte Majas, Endla ansamblis, Pärnu Rannakohvikus, kooli džässorkestris, Kõlari kombinatsioonis, Nõmme kultuurimajas, restoranis Kuning ja Rütmikutes. On konservatooriumi üliõpilane kompositsiooni alal.Siit saame teada, et minnes Endla ansamblisse täitma vanast restoranimuusikust Siirakust vabaks jäänud kohta, oli ta – oma sõnul – alles hakanud akordioni õppima ega polnud veel sugugi džässientusiast. Talle kui akordionistile polnud ansamblis midagi ette heita. Kuid tõsi olnud see, et tema peastmängurepertuaar piirdus sel ajal enam-vähem Saksa lööklauludega. Lausa lennult tuli nende asemele Ameerika päritolu tantsu- ja džässirepertuaar. Tuleb rõhutada, et tema areng oli selles suhtes ülikiire. Kui tema pisut vanemad kolleegid-rütmikud (Erich Kõlar, Vallo Järvi, Valter Ojakäär) kasvasid svingmuusikaga kokku aastail 1936–1944, siis Uno Naissoo tegi oma noorusest tingitud mahajäämuse tasa vähem kui aastaga. Pruukis tal paar korda kuulata enda jaoks uut teemat, kui ta juba suutis seda põhimõtteliselt õige harmooniaga mängida.
Džässiharmoonia
Sõjaeelne omanik Kirill Kuning pani kohvik-restoranile oma nime, mis säilis rahvasuus ka pärast ümbernimetamisi (Drei Hanseaten, Viru).
