style="font-size:15px;"> Torkab silma ka tema tüüpiline tagasihoidlikkus. Ta nimetab, et mängis kooli džässorkestris, ja nii paneb Karmo selle ka kirja, jätab aga ütlemata, et ta oli selle looja ja juhataja. Muidugi oli ta selle ansamblikese tasemest nüüd juba palju kõrgemale kasvanud, kuid fakt jääb faktiks – temata poleks koolil orkestrit olnud.
Erich Niinemäe, helitehnik, oli SC liige selle asutamisest saadik. Džässist huvitus 1938. aastal, entusiast sai tast 1941. Oli mänginud klarnetit Reieri24 orkestris ja olnud helitehnikuks peale SC veel Tallinna Tehnikumi džässorkestris. Tal oli džässiheliplaatide kogu. Kutselt tehnik-elektrik, töötas konstruktorina masinaehitustehases Ilmarine. Kaaslased imetlesid tema tehnilist taipu, mis lubas tal juba koolipoisina ehitada orkestri võimendusseadme.
SC tekkeloost pakub ülevaate Heldur Karmo vaimukas essee „Seletuseks”. Seda saab tervikuna lugeda raamatus „Sirp ja saksofon” (lk 283–287), siinkohal on see toodud kokkuvõttena.
Swing Clubi loomise idee tekkis 1947. aasta maikuu lõpus. Sel ajal mängis kohvik-restoranis Viru (rahvasuus ikka veel Kuning) septett koosseisus Ustus Agur (viiul), Elmar Kallaste (saksofon), Uno Naissoo (akordion), Uno Loop (kitarr), Heino Mägi25 (klaver), E. Tomson (kontrabass) ja Olaf Olmann (trummid). Juhus tõi ühel õhtul26 sellesse restorani džässihuvilise Herbert Krutobi. Tollel tekkis pillimeestega vestlus, mis jätkus tema ja Uno Naissoo vahel nende ühisel koduteel. Mõlemal oli plaan kuulata – nagu igal keskööl – AFN-i (American Forces Network) tunnipikkust saadet, mis hoidis eesti pillimehed kursis klassikalise ja uusima ameerika džässiga. Tol õhtul oli Krutob unistanud sellest, et tuleks kutsuda ellu orkester, mis oleks huvitatud moodsa muusika arendamisest ja tegutseks mitte huvist haltuurade ja „pika rubla” vastu, vaid selgest entusiasmist, teisisõnu – idealismist. Herbert Krutobi pillatud seeme sattus õigele põllule – just Uno Naissoo oli see, kes võis säherdusest ideest tuld võtta. „Sel momendil avaldati esmakordselt mõte, mille tagajärjel eksisteerib praegunegi SC.” See on Heldur Karmo kokkuvõte SC sünnist. Ta jätkab: „Kavatsetav orkester pidi taotlema jazz-muusika arendamist kunstilises suunas, jälgides selleks kitsamas n. – ö. entusiastide ringis ameerika-inglise eeskujusid, olles teatavaks kooliks, kus ühiselt mitmesuguseid probleeme lahendades ja end täiendades püütakse tõsta nii individuaalset kui ka kollektiivset taset. Jõuti otsusele, et tulevane bänd ei oma halturistlikku iseloomu. Kavatseti peatähelepanu pöörata improvisatsioonile (hotid) [s.o improviseeritud, mitte väljakirjutatud soolod], harmooniale, solfeggiole, jazzi ajaloole, orkestripraktikale, erialainstrumendi tehnikale ja inglise keelele.
Herbert Krutob Swing Clubi päevil.
Püstitati loosung: „Vabastada jazzmuusika mõiste tarbemuusikalisest (s.o. tantsumuusikalisest) varjundist, vastavalt enese arengule sümfonismi, s.o. jazz-sümfonismi suunas! Võidelda vastuväidete vastu!”
Ei olnud kavas sealjuures eitada klassikalise sümfoonilise muusika väärtusi, küll aga igasuguseid kerge muusika mitteameerikalikke stiile (rahvalik, saksa jne.).”
Pole raske taibata, et kolm viimast lõiku, eriti aga esimene neist, on just nagu Uno Naissoo kogu järgneva tegevuse programm: džäss peab saama haritud esitajate ja haritud kuulajate muusikaks! Siit ka kinnitus, et Swing Club oli tõepoolest – nii naiivne kui see idee sel ajal ka näida võis – väga tähtis samm Uno Naissoo teel kutselisse muusikasse, samas ka samm, mis kujundas tema kui helilooja loomingulist palet.
Esialgu visandatud põhimõtted leidsid kinnitamist ühel kokkutulekul restoranis Laine.27 Sellest võtsid osa Heino Mägi, Uno Naissoo, Ustus Agur, Elmar Kallaste, Olaf Olmann, Enno Õunpuu ja Herbert Krutob, avaldades asjalikke mõtteid ja nautides selle restorani viiuldaja Jossif Šagali suurepärast viiulimängu. Et aga Laines oli liiga palju publikut, kelle vali jutt kippus arutelu segama, otsustati minna Kuningisse, kus pidi sel õhtul klaverit mängima Leo Tauts (sel ajal eesti stiilseim džässipianist). Niisiis kolitigi sinna üle. Seal töötati välja orkestri tegevusplaan vastavalt Uno Naissoo ja Herbert Krutobi fikseeritud esialgsetele suundadele.
Muret tegi veel ruumide küsimus, kuni asi lõpuks lahenes nii, et ansambel sai spordiseltsi Kalev tantsuorkestriks. See andis õiguse kasutada kaks korda nädalas spordiseltsi ruume.
Spordiseltsi Kalev esimees Lembit Lüüs oli ENSV esimeses valitsuses sotsiaalkindlustuse rahvakomissar (minister), sai aga 1952. aastal kodanliku natsionalistina 25 +5 aastat ja pidi mõne aja veetma Vorkutas. Kalevi võimlas korraldati pärast spordivõistlusi tantsuõhtuid, kus mängis korduvalt ka bigbänd Kuldne Seitse.
Kes teab, kas aitas Lembit Lüüsist ohtlikku natsionalisti maalida ka tema heatahtlik suhtumine džässmuusikasse? Kui tema süüdistusse sattunuks nimi Swing Club, olnuks see kindlasti põhjus näidata teda nõukogudevaenulike elementide mahitajana.
Organiseerimisperiood oli sellega läbi saanud. Proovid algasid oktoobris 1947. Ansambli koosseis oli järgmine: Uno Naissoo (akordion)
Ustus Agur (viiul)
Allan Martin28 (trompet)
Elmar Kallaste (tenorsaksofon)
Heino Mägi (klaver)
Enno Õunpuu (kontrabass), teda asendas peagi Romeo Läänlan Olaf Olmann (trummid) – jäi hiljem samuti kõrvale Lauljaks oli Herbert Krutob ja lisaks mainituile kuulusid koosseisu veel Erich Niinemäe helitehnikuna ja Heldur Karmo tekstitegija, ajaloolase ja teoreetikuna.
Vaadates seda koosseisu tänapäevase pilguga, võib panna küsimärgi kõigepealt Martini ja Kallaste nime taha. Esimene lahkus peagi, teine maadles mittekvaliteetse pilli ja oma tehniliste puudujääkidega.
Muusikakooli sisseastumiseksameil kardeti Uno Naissoo nõudlikkust, kuid see aeg seisis veel ees – hea koolivenna ja korterikaaslase ansamblist ärasaatmine võis olla Uno Naissoole tõesti tõsine probleem. Tõenäoliselt viis töökoormus TPI-s Elmar Kallaste SC-st eemale, või pakkus võimaluse sellele viidata, ja Naissoo ei pidanud sõbrale ütlema, et SC-s on nõuded palju suuremad kui olid kooli pundis. Nähtavasti ei jäädud rahule ka Heino Mägi (Jürisalu) džässipianismiga, sest poole aasta pärast tuli tema asemele Peeter Saul.
Ent almanahhis on Heldur Karmo järgmised kroonikaread.
„Esimene vaimustus oli suur. Paistis, et asi võtab vedu ja tulemused võiksid olla käegakatsutavad. Ning juba pärast väheseid proove tuli astuda ka avalikkuse ette. [-]
Uus ansambel tutvustas end laiemale publikule oktoobripidustuste ajal „Kalevis” toimunud pidudel. Suhtumine eriti kolossaalne polnud – katust pealt ei tõstetud, keegi ülevasse ekstaasi ei sattunud, kuid ka välja ei vilistatud. Nii vähe koos harjutanud meeste kohta oli see küllaltki hinnatav saavutus, kuigi kaugel sihist.”
Siin on juba vihjatud, et poleks ehk vaja olnud nii vara publiku ette tulla, kuid eks soovis spordiselts Kalev oma ruumide kasutamise eest võimalikult pea midagi saada, ja tegemist oli ju ainult tantsumängudega, kus piisas palade algusest lõpuni mahamängimisest. „Kuigi kaugel sihist …” – see näitab, et džässmuusika arendamist kunstilises suunas polnud unustatud.
Kahjuks pidi Uno Naissoo kogema tagasilööke ka mõnes muus temale tähtsas ettevõtmises.
Esimene loeng džässmuusika ajaloost leidis aset 19. novembril 1947. Teemaks oli džässmuusika tekkimine ja selle algsed avaldumisvormid kuni Original Dixieland Bandi ilmumiseni, mis
Tõenäoliselt on mõeldud Tallinna Tehnikumi direktorit Herman Reierit.
Võttis veidi hiljem kasuisa nime Jürisalu.
Heldur Karmo kui SC kroonik täpsustab: 31. mail 1947.
Endine Marcelle, Raekoja plats 8. On sümboolne, et selles keldris alustas Eesti esimene kutseline džässorkester The Murphy Band. Hiljem oli restorani nimi Vana Toomas.
Oli mänginud Tallinna Tehnikumi tantsuorkestris. Jäi varsti ajapuuduse tõttu kõrvale – hakkas huvituma lennukitest, läks lennukursusele.
