kerkisid esile pisut hiljem, ja mitte ainult Naissoode peres.
Ema tegeles majapidamise ning laste, Uno ja Viiaga. Ta osales kohalikus seltsielus, lauldes kirikukooris ja segakooris Koit. Viimast juhatasid hinnatud muusikamehed Joosep Saar (1927–34) ja Augustin Pung (1935–40). Märkigem, et laulu- ja mänguselts Koit oli asutatud üheaegselt meie esimese üldlaulupeoga (1869) ja et koori lipulaul, Mihkel Lüdigi „Koit”, on jäänud laulupidude avalauluks.
1938. aastal Põltsamaa koolis. Uno pildi keskel, „nullisoenguga”.
1938. aastal saadeti isa Jaan Naissoo Viljandist pidulikult uude töökohta Põltsamaale. Seal hakkas ema juhatama naiskodukaitse ja kaitseliidu segakoori. Ta astus ka vabatahtlikku tuletõrjesse ja on ühel fotol näha tuletõrje vormirõivastuses. Koos abikaasaga oli ta kohaliku seltsielu hingeks ka näitemängude ja pidude korraldajana.
Et koju oli muretsetud klaver, pakkus see lisaks laulmisele veelgi meeldivat muusikalist ajaviidet. Eks sealt oli pärit ka Uno silmapaistev oskus klahvpillidel.
Harmoonilisse perekonnaellu lõi nagu pikne sisse nõukogude võim. Paugupealt saadeti laiali kõik eestiaegsed organisatsioonid kuni kurttummade seltsideni, esmajärjekorras läks löögi alla politsei. Esimese tuhinaga loodi Rahva Omakaitse, mille liikmed olid osalt mundri ja relvaga varustatud, osalt kandsid vaid käesidet tähtedega RO. Sel moodustisel polnud küll pikka iga, kuid sellegi lühikese ajaga jõudis rahvas anda talle hüüdnime Röövlid Omavahel. On selge, et Eesti politsei oli uue võimu silmas üheks esimeseks pinnuks, nii jäi Naissoode pereisa oma töökohast ilma, mis ei tähendanud, et ta – nagu kõik politseis töötanud – oleks jäänud välja jälitusorganiste edaspidise tähelepanu alt.
Pärast mehe traagilist kaotust, juba Saksa okupatsiooni aastail, oli ema Ksenia algkooliõpetaja Põltsamaa vallas Umbusi külas (1941–42), teinud enne seda läbi vastavad kursused Viljandis. Ema juures õppis ka vanem tütar Viia, kes mäletab, et kahte klassituppa mahtus kokku kuus klassi ja kaks õpetajat. Ühes toas olid I–III, teises IV–VI klass. Umbusis oli ka alles aastane Kanni, Uno jäi aga elama Naissoode korterisse Põltsamaal Jaama tn 3, jätkates gümnaasiumis haridusteed. Mainitud korteris elas hiljem Põltsamaa muusikaelu juhiks saanud trompetist, orkestri- ja koorijuht Voldemar Lemmik, eesti esimese naispuhkpilliorkestri asutaja aastal 1955.
Umbusis elati üksnes aasta, järgmised kaks aastat (1942–44) oli ema õpetajaks Põltsamaa linna algkoolis.
Lesestunud ema lastega Põltsamaa perioodil: kõige väiksem Kanni (Ksenia), Viia ja Uno.
Edasi oli emal ohtlik jääda Põltsamaale, kus teati, et tema mees oli langenud võitluses hävituspataljoni vastu – olles nõukogude mõistes „bandiit”, kelle pere kuulus väljasaatmisele Siberi kaugetesse paikadesse. Et Unol õnnestus edaspidi täita laitmatult kõik võimalikud ankeedid, kirjutada usutavad elulookirjeldused, lõpetada konservatoorium ja tegutseda armastatud erialal, on ühest küljest peaaegu ime, ent on samuti seletatav sellega, et tal polnud tõepoolest ühtki vaenlast, kes oleks tema peale „koputanud”. Ta oli kõigile lihtsalt armas inimene. Ärgem küsigem, mis sundis teda kirjutama „Laulu parteist” (Heldur Karmo), mis vist esiettekandest kaugemale ei jõudnudki (kui sedagi). Säherdusi „lunastuslaule” pole vaja teisteltki tolleaegseilt heliloojailt tikutulega otsida, ent nende arvel võis kirjutada endale ja kuulajale meelepärast muusikat.
Nii siirdus Ksenia Naissoo kunagisest kooliajast armsaks saanud Pärnusse, kus ta töötas algklasside õpetajana Pärnu I mittetäielikus keskkoolis (1944–46). Seal moodustas ta õpilastest meesansambli. Oma kõrget sopranihäält oli ta saanud koolitada hääleseadja juhendamisel, klaverit mängis enamgi kui oli vaja lauljaile häälte õpetamiseks ja laulude saatmiseks.
„Algul elasime ühe kuu Suur-Jõe tänaval, siis kolisime Kooli tänavale,” meenutab Viia. „Meie kodu asus Kooli tänaval number 21, mansardkorrusega kahekordse maja ülemisel korrusel, maja on samas paigas ka praegu, aga ümber ehitatud. Kolimine Pärnusse toimus suure ringiga. Ema õmbles meile kõigile riidest reisikotid, kuhu igaüks sai oma „varanduse” sisse panna. Kui sakslased olid Põltsamaalt just läinud, leppis ema kokku ühe autojuhiga, kes viis meid ja meie pisukese majakraami Viljandisse (üheainsa autoga!) raudteejaama. Sõitsime rongiga Raplasse, sealt Karusele, kuhu vanaisa meile vastu tuli. Kui venelane uuesti Eestisse jõudis, olime meie Kõmsil. Kõmsilt viidi kraam varsti Pärnusse. Pärnus tellis ema ühe sealse veoki, mina läksin ka kaasa ja toodi Põltsamaalt veel ära suuremad asjad, sealhulgas klaver.”
Kolimisel oli läinud kaduma Unole Saksamaalt saadetud tsitter. Vist läks sama teed ka Uno esimene akordion.
Nimetatud korter jäi Pärnusse alles ka siis, kui ema elas ja töötas mujal – Jõõpres ja Uduveres. Sealt käisid koolis Uno, Viia ja Kannigi.
1947. aastal abiellus Ksenia Naissoo Jaan Liiraga, kes – samuti lesena – tõi endaga kaasa kolm poega ja tütre. Nii sai emast Ksenia Liira, tema lapsed Uno, Viia ja Ksenia säilitasid aga isa perekonnanime, ehkki see kujutas endast nõukogude ajal teatud riski.
Toona oli Uno juba tallinlane, tütred jäid ema uude peresse. Esialgu elati Audru vallas Jõõpre külas Püha Georgiuse kiriku majas, ema oli kiriku köstriks. Jõõpres oli ta ka põllumajandusühistu raamatupidaja (kolhoosideni polnud veel jõutud). Samal ajal moodustas ta segakoori, millega käidi ka Tallinnas üldlaulupeol (1947). Peale selle juhatas ta naabruses, samas vallas asuvas Urustes, Issanda Taevaminemise kiriku koori.
1952. aastal kolis pere Pärnu-Jaagupist mõni kilomeeter itta jäävasse Uduverre, mis pärast liitmist aleviga kaotas oma nime. Veerand sajandit varem oli Uduvere ühiskaupluse juhataja-müüja olnud Mart Ojakäär, poeg Valter käis seal lasteaiaski.
Et Sulev Nõmmiku Uduvere-lood olid kogu Eestit naerutanud, on temalt küsitud, kus sellenimeline paik ikkagi asus, kas Saaremaal Kaarma vallas või Pärnumaal Halinga vallas. Nõmmik on esialgu kaldunud Saaremaale, rääkis tema Kärna Ärni ju saarlase kombel õ-d ö-tades, ent hiljem pole ta salanud ka Pärnumaad. Miks ta nõnda nende kahe Uduvere vahel kõikus, ei saa me vist kunagi teada.
Uno Naissoo ema sai Uduveres olla vaid aasta, ent jõudis sealgi juhatada koori apostel Jakobuse nimelises ühe lööviga kirikukeses.
Uno Naissoo oli kunagi jutustanud episoodi oma Swing Clubi ajast. Nad olid koos sõber Ustus Aguriga sõitnud Uduverre emale külla, too olnud aga parajasti kirikus jumalateenistusel, kus ta köstrina koraale saatis. Poisid laulnud vapralt kaasa, kuid Uno lisanud puhastesse kolmkõladesse omalt poolt „džassiliku” seksti (VI astme). Ema kortsutanud kulmu, kuid sellega see nali jäigi.
See meenutab omakorda Leo Tautsi, kes organistina Valga kirikus oli koraali eelmängu improviseerinud ühe tuntud lööklaulu („Dinah”) teemal ja teinud seda nii pikalt, et kogudus segadusse sattus. Mis teha, kui patune džäss ka kirikut ei säästnud. Praegu leiab küll kirikuist mida iganes …
Uduverest viis Ksenia Liira tee tagasi kooliajast tuttavasse Pärnusse, kus ta sai Pärnu I mittetäielikus keskkoolis nooremate klasside laulmisõpetajaks. Ta oli end koorijuhtimises täiendanud Ants Kiilaspea ja Arvo Ratassepa suvekursustel. Kord laulnud kursuslased vemmalvärssi: „Ratassepp kui juhtis koori, laulsime kõik kuke moodi.”
Koolis olid tema õpilaste seas rahvaluuleteadlane Ingrid Ruus (Rüütel) ja ooperisolist Urve Tauts. Viimane mäletab teda II–IV klassist erakordselt armsa ja helge loomuga õpetajana, kelle ilu rõhutasid tüdrukutele kohe silma hakanud loomulikud lokid.
Muigega meenutab Urve Tauts üht esinemist kontserdil linnas, kus tal rahvaviisis „Veere, värten, vurinaga” läksid sõnad
