ema oli mittetäielikus keskkoolis õpetaja kuni 1946. aastani, mil Uno lõpetas Pärnu I keskkooli ja siirdus õppima Tallinna. Ent side noortega ei katkenud emal pärast ametlikku õpetajatöödki, ta õpetas oma kodus muusikahuvilistele meeskoori- ja ansamblilaule.
Pärnus töötas ta ka Apostelliku Õigeusu Issandamuutmise kiriku kooriga. Teda mäletatakse hea, täpse ja väljendusrikka koorijuhina.
Püsivalt asus ta Tallinna 1959. aastal. Pärnus oli ta viimati olnud Traktorsbõtinimelises töökohas laohoidjaks, kus tema uskumatu mälu igasuguste tehniliste üksikasjade, numbrite ja laoseisude peast mäletamises torkas niivõrd silma, et kui see – sbõt viidi Eesti Põllumajandustehnika alluvusse, pakuti talle töökoht Tallinnas.
Tänu töökohale anti talle 1960. aastal krunt Harju rajooni Laagri asulasse maja ehitamiseks. Enne maja valmimist elas pere Sauel, Unol oli oma elamine ühes korteris aga Nõmmel, kust ta käis sageli õhtuti ansamblites mängimas. Kaaslased heitsid nalja: rütmikuist elab Uno Naissoo Põhja, Arne Oit Lõuna tänavas, Valter Ojakäär pääses oma koju aga Ida tänava otsast.
Oma kätega ehitas pere aastaga maja Laagrisse üles ja 1961 koliti sisse. Siin elas tütar Kanni emaga koos kuni tema elu lõpuni ja elab seal praegugi. Ema lahkus kaks aastat pärast poja ootamatult varajast surma.
Meenutagem ka rahva omaaegset kalambuuri: Tallinn on ainuke linn Nõukogude Liidus, kust tee viib otse laagrisse. Alevik saigi oma nime tsaariaegsest Pääskülas asunud vangilaagrist.
1961. aastal, kui tähistati Pärnu I keskkooli sajandat aastapäeva, esines Ksenia Liira pidulikul kontserdil, klaveril saatis poeg. Samal kontserdil laulis Heljo Sepa klaverisaatel Tiit Kuusik, saksofoni mängis Valter Ojakäär. Seega sai kokku kaks põlve kooli vilistlasi.
Uno Naissoo isa Jaan sündis Pärnumaal Koonga vallas Rabavere külas Pärdisepa talus. Nii olid tema juured lähestikku tulevase äia kirikutega Pärnu- ja Läänemaal. Rabavere asub omaaegses Mihkli kihelkonnas. See oli ainuke kaksikkihelkond, mis kuulus kahe maakonna – Lääne- ja Pärnumaa – alla. Esimeses käisid ta piirid kokku tervelt viie läänepoolse kihelkonnaga Varblast Vigalani, Pärnumaal piirasid Mihklit Tõstamaa, Audru ja Pärnu-Jaagupi kihelkond. Maakaardilt Rabavere leidmine nõuab omajagu järjekindlust. Väiksematel kaartidel seda praegu umbes seitsmekümne elanikuga külakest pole, ent kroonik leidis üsna täpse „eestiaegse” – kahjuks aastaarvuta – kaardi, mille oli välja andnud ja kirjastanud Üldise Ajakirjanduse Kontor Tallinnas. Kaardilt näeme, et minnes Pärnust Lihula poole, jõuame 40 kilomeetri pärast Lõpele, edasi sõites aga olemegi varsti naaberkülas Rabaveres.
Koonga valda kutsub rahvas Junnumaaks. Mõni kipub seda nime andma kogu Pärnumaale, ent junlaste enamik sellega ei nõustu. Neil on isegi oma häälekandja, Koonga valla leht Junnumaa Kuukiri. Nimi on tulnud Mihkli kandi rahva sõnast junn (jonn), sellest ka junlane, junnikas ja junnima (junma.) Laiemas mõttes on tegemist enesekindluse, oma õiguste eest seismisega, mida junlastele omistatakse. Junnumaad ümbritsevad sood ja rabad – läänes Tuhu (Oidrema) soo, kirdes Kärje raba, idas Kõmsi raba, lõunas Urita raba. Nii on Junnumaa pidanud kuidagi omaette elades oma asja ajama. Soontagana maalinnus oli üks viimaseid, mis langes Muinas-Eestis võõrvõimu alla. See on tõend junlaste kuulsast kangusest.
Võimalik, et rootsi keele mõjul hääldatakse sealkandis o-häälikut peaaegu u-na (Kuunga). Kalli küla nimes on l palataliseerimata (lame) – nagu ka nimes Halinga – ja Kalli on kolmandas vältes. Eks samamoodi o-hääliku muundumine võis leida aset ka siis, kui sõnast jonn sai junn.
Võõrastes tekitab segadust junlaste liigitamine. Neid on seal vähemalt tosin eri liiki. Kõige kuulsamad on pussjunlased, kes juba ammustel Mihkli laatadel kaklusi üles kiskusid, ja tollane politseikroonika märkis seal igal aastal pussitamisi. Ju on sellest tulnudki Mihkli meeste nimi – pussjunlased. On veel kivijunlased (Pikavere), metsjunlased (Paadremaa), paejunlased (Kõima), kesajunlased (Nedrema), tuttjunlased (Tõstamaa), kollaste lõugadega junlased (Oidrema), ja lihtsalt junlased (Lõpe).
Neile lisaks – igaüks oma kodukandis – on veel vesi-, puu-, muda-, turba- ja käkijunlased.
Jaan Naissoo võinuks olla päritolult – kui vaadata Junnumaa kaarti – n-ö lihtsalt junlane (Rabavere, Lõpe), kuid iseloom, mis viis teda hävituspataljoni vastu võitlema ja võitluses elu ohverdama, oli eht pussjunlase oma – leppimatu võõraste sissetungiga. Meestevahelistes arveteklaarimistes olnud tema põhimõte: õndsam on anda kui võtta. Ja seda teades polnud just palju neid, kes temaga tüli norisid.
Jaan Naissonil oli viis õde ja kaks venda, pea kõik olid nad jäänud Koonga kanti paikseiks. Pere oli väga muusikalembene. Isa (Uno vanaisa) ja tema kolm venda olid kõik pillimehed, õed laulsid. Kui aastal 1900 peeti Pärnumaa I laulupidu, läks pereema jalgsi Rabaverest Pärnusse peole – maad oli sinna umbes 50 kilomeetrit. Võime kujutleda, kuidas ta astus paljajalu mööda tolmust maanteed, kingad näpus, et peole saaks puhaste jalanõudega.
Jaan Naissoni lapse- ja noorpõlvest on vähe teada, ent vaevalt erines see teiste Vabadussõja-eelsete maapoiste elust. Eespool mainitud raamatus „Tee muusikasse” kirjutab Heino Rannap, et Jaan Naisson armastas muusikat: „Jaan mängis kõiki pille – nii on iseloomustatud tema muusikahuvi. Huumorisoonega isa on öelnud, et ta olnud juba poisikesest peale pulmapillimeheks, kuigi osanud algul mängida klaveril vaid poolteist tantsulugu. Viljandis elades laulis ta Helikunsti Seltsi meeskooris tenorit.”
Sedagi koori juhatas segakoori Koit energiline juht Augustin Pung. Et Uno Naissoo ema laulis segakooris, kuulis poiss kodus niihästi sega- kui ka meeskoori lauluvara. Kui poleks tulnud kiindumust džässi, võinuks koorilooming Uno Naissoo loomingus olla mitu korda mahukam.
Vanema tütre Viia andmeil oli Jaan Naisson õppinud Tallinnas juriidilises koolis. Selle keskastme õppeasutuse kohta on teavet napilt, eriti sõjaeelseist aastaist. Teada on, et aastail 1952–53 oli tuntud advokaat Simon Levin Tallinna Juriidilise kooli lektor, ja säilinud on kooli III lennu lõpumärk. Et sellel ilutseb punane viisnurk, võib arvata, et kooli sõjaeelne tegevus oli maha vaikitud, alustati nõukogude ajast, nagu tollal kombeks. Toona oli TJK (nagu lõpumärgile graveeritud) praeguses riigikantselei hoones (Stenbocki majas) Rahukohtu 3. Toompeal võis asuda ka sõjaeelne juriidiline kool.
Veel kuuleme tütar Viia Elsteinilt: „1925. aasta lõpus oli isa Pioneerpataljonis kaitseväelane ja 31. detsembril 1925 anti talle sealt soovitus vastuvõtmiseks politseiteenistusse. 8. septembrist 1926 on isa saanud ametitunnistuse, kus on kirjas, et „Jaan Naisson on Pärnu prefektuuri politsei konstaabel”2. 1. oktoobril 1929 nimetati kriminaalpolitsei agent Viljandis Jaan Naisson kriminaalpolitsei assistendiks. Jaan Naisson võttis osa ka Kaitseliidu tegevusest. Viljandi Kaitseliidule osteti just 1929. aastal maja, mis oli [-] kuulunud omal ajal Vana-Võidu parunile von Stryckile. Sellessamas majas on asunud hiljem, oma algusest 1945. aastast peale Viljandi Lastemuusikakool ja on veel praegugi edasi Viljandi Muusikakool. Nõukogude okupatsioonivõimu poolt likvideeritud Kaitseliidust vabaks jäänud maja sai endale muusikakool kindlasti ka tänu sellele, et lühikest aega, just 1945–1946, oli Viljandi TSN täitevkomitee esimeheks olnud ei keegi muu kui ennesõjaaegse Viljandi muusikaelu hing, koorijuht ja muusikaõpetaja Augustin Pung.”
Jaan Naissoo osavõttu kooriliikumisest kirjeldab tütar Viia üsna üksikasjaliselt. Piirdugem siinkohal märksõnadega.
1929 – osavõtt Viljandi Helikunsti Seltsi meeskoori tegevusest tõenäoliselt koori loomisest peale.
23. II 1930 – koori esimene kontsert Viljandis Jaani kirikus.
1931 – pidulik kontsert ümberehitatud raekojahoone avamisel.
1932. aasta jaaniööl – lauldi raekoja
Eesti politsei ametiredel oli tollal järgmine: kordnik, vanemkordnik, allkonstaabel, konstaabel, kriminaalpolitsei agent, kriminaalpolitsei assistent, abikomissar, komissar.
