tunned mind, tema kõrval peaksid sa mind tobukeseks. Kujuta siis ette, mis mulje jättis ta mu vaesele, viletsale perekonnale: ma nagu oleksin viinud nende roosale, suurele südamele, mäletad, Alfredo,“ – mõlemad naersid – „ma nagu oleksin neile viinud rõugete mikroobi, ketseri, jumal teab mille… Ma ei tea, aga ma tõesti loodan, et pisike tema moodi ei lähe. Ega ka minu moodi mitte, jumal hoidku… Õnneks tundub mulle, et Joana valib enda tee…“
„Ja edasi?“ küsis mees kohe.
„Edasi… ei midagi. Ta suri nii ruttu, kui sai.“
Siis ütles sõber:
„Vaata, su tütar peaaegu magab juba… Ole kena, vii ta voodisse.“
Aga Joana ei maganud. Lihtsalt sedasi poolsuletud silmadega, pea küljele vajunud, tundus talle veidi, nagu sajaks – kõik sulas vaikselt ühte. Voodis oli ta harjunud uinuma üleni lina all, nii ei tundnud ta pimedust rõhumas rinda. Täna kartis ta Elzat. Aga ema ei saa ju karta. Ema oli nagu isa. Kui isa ta süles läbi esiku magamistuppa viis, toetas ta pea tema vastu, tundis tugevat lõhna, mis tuli isa kätelt. Ta ütles sõnatult: „Ei, ei, ei…“ Ja lohutuseks mõtles ta: „Homme, homme vara lähen vaatan elusaid kanu.“
Päikese ots väreles õues rohelistel okstel. Tuvid siblisid mullas. Aeg-ajalt tuli hoovist klassiruumi kerge tuuleiil ja vaikus. Siis muutus kõik leebemaks, õpetaja hääl lehvis nagu valge lipp.
„Ja kui ta veel surnud ei ole, elab ta praegugi koos perega õnnelikult edasi.“ Vaikus – puud sahisesid hoovis, oli suvepäev. „Järgmiseks tunniks kirjutage sellest loost kokkuvõte.“
Ikka veel jutu lummuses, liigutasid lapsed end pikkamisi, silmad kerged, suud rahulolevad.
„Mida saab inimene, kes on õnnelik?“ Tema hääl oli selge ja terav nool. Õpetaja vaatas Joana poole.
„Kuidas palun?“
Vaikus. Õpetaja naeratas, pannes samal ajal raamatuid kokku.
„Palun küsi uuesti, Joana, ma ei kuulnud.“
„Ma tahtsin teada, mis juhtub siis, kui inimene õnnelikuks saab. Mis pärast seda tuleb?“ kordas Joana visalt.
Naine vaatas teda üllatunult.
„On alles mõtted! Ma vist ei saa aru, mida sa silmas pead. Millised mõtted! Küsi teiste sõnadega…“
„Misjaoks on vaja olla õnnelik?“
Õpetaja läks näost punaseks – miks ta punastas, ei teagi. Siis märkas ta ülejäänud klassi ja saatis kõik vahetunnile.
Kooliteenija kutsus tüdruku õpetaja ruumi. Õpetaja oli seal.
„Istu… Kas said palju mängida?“
„Natukene…“
„Kelleks sa tahad suurena saada?“
„Ma ei tea…“
„Hästi. Kuule, mulle tuli üks mõte,“ õpetaja palgesse tõusis puna. „Võta üks paber ja kirjuta sinna seesama küsimus, mille sa mulle täna esitasid, ja pane see siis pikaks ajaks hoiule. Kui suureks saad, loe seda uuesti.“ Õpetaja vaatas teda. „Kes teab? Vahest oskad sellele ükspäev kuidagi ise vastata…“ Tema tõsine ilme kadus, ta punastas. „Või vahest polegi sel tähtsust ja sulle hakkab lõbu pakkuma hoopis…“
„Ei.“
„Mis ei?“ küsis õpetaja üllatunult.
„Mulle ei meeldi lõbutseda,“ teatas Joana uhkusega.
Õpetaja punastas jälle.
„Olgu, mine mängima.“
Kui Joana paari hüppega ukse juurde oli jõudnud, hüüdis õpetaja teda taas, nüüd oli tal punaseks värvunud ka kael, pilk suunatud maha, soris ta midagi paberites laual.
„Kas see on sinu arvates veider… naljakas, et palusin sul küsimuse üles kirjutada ja alles hoida?“
„Ei,“ lausus Joana.
Ta lippas tagasi hoovi.
Joana jalutuskäik
„Kõik köidab mu tähelepanu,“ ütles Joana Otáviole.
Nagu nelja seinaga ümbritsetud ruumil on omaette väärtus, mis ei tule mitte niivõrd sellest, et see on ruum, vaid sellest, et see on ümbritsetud seintega. Otávio oli ta muutnud kellekski, kes ei olnud mitte Joana, vaid Otávio ise, ja millega naine leppis, kuna tal oli neist mõlemast kahju, sest kumbki ei osanud leida armastuses vabadust, sest ta leppis alistunult omaenda hirmuga kannatuste ees, oma suutmatusega ületada mässu piirid. Kuidas üldse siduda end mehega, lubamata sel end vangistada? Kuidas keelata mehel ümbritseda oma nelja seinaga Joana keha ja hing? Kas oli võimalik omada asju, ilma et asjad teda ennastki omaks?
Õhtu oli alasti ja puhas, ilma alguse ja lõputa. Teravad mustad linnud liuglesid läbi puhta õhu, ilma et inimesed neile pilkugi pööranud oleks. Taamal värelev mägi oli mürakas ja tihke. Seda võis silmitseda kahel moel: üks võimalus oli kujutleda, et see seisab kauge maa taga ja on suur; teine aga et see on tilluke ja lähedal. Aga rumal, pruuni värvi ja vintske oli mägi igal juhul. Kuidas ta küll vihkas vahel loodust. Miskipärast tekkis tal tunne, et see viimane, mäega segunenud mõte lahendas temas midagi, lajatas lahtise käega raskelt lauale: nüüd tean! See hallikasroheline asi laotus Joana sees nagu lodev kõhetu ja kare keha, sügaval ta sees, purukuiv kui süljetu naeratus, kui unetud, kurnatud silmad, see võttis tema üle võimust seal tardunud mäe ees. See, mida tema ei saanud haarata, oli praegu hiilgav ja kõrge ja vaba ja katsuda seda kokku võtta oli asjatu – puhas õhk, suveõhtu. Sest seal oli kindlasti midagi veel. Asjatu võit lehtes puude üle, midagi pole kõigega pihta hakata. Oh Jumal. Just, jah, just – kui Jumal on olemas, on ta kindlasti põgenenud sellest äkitselt ülemäära puhtast maailmast, nagu kodu laupäeval, vaikne, tolmutu, seebilõhnaline. Joana naeratas. Mispärast küll ei andnud poonitud ja puhas maja talle asu, nagu oleks ta kloostris, ihuüksi, hulguks mööda koridore. Ja ta mõtles veel paljule muule. Näiteks kui ta taluks maksa vastas jääd, tekiksid temas kauged ja eredad tunded, hiilgavad ja põgusad mõtted, ja kui tal siis tuleks kõnelda, ta sõnaks – väärikalt, käed ette sirutatud, silmad võib-olla suletud.
„Kõik köidab mu tähelepanu,“ kordas ta.
Ta tundis end kuivanud välja turritava oksana. Habras, vana koorega kaetud. Võib-olla oli tal janu, ent seal lähedal polnud vett. Ja lisaks veel ängistav tõsiasi, et kui mõni mees teda embaks, ei läbistaks seepeale ta närve mitte pehme õrnustunne, vaid kipitav sidrunimahl, tema keha oli kui puu leegi ligi, lookas, mõranenud, kuiv. Ta ei saanud enda lohutuseks öelda: see on kõigest paus, varsti tuleb elu verevoona, uhtub mu peale, niisutab mu kõrbenud koort. Tal ei õnnestunud end petta, sest teadis, et ta elab praegu ka, ning et need hetked on millegi keerulise, mõne valusa kogemuse haripunkt, mille eest tuleb tänulik olla, tajuda aega otsekui väljaspool iseend, kõrvalt vaadates.
„Ma näen, et sulle meeldib jalutada,“ ütles Otávio, korjates maast üles oksarao. „Ja meeldis juba enne, kui me abiellusime.“
„Jah, väga,“ vastas Joana.
Ta oleks võinud viia mehe mõtted ükskõik mille peale ja luua nõnda nende vahel uue sideme. Seda meeldiski
