style="font-size:15px;"> Kolmas kallaspapp, teistest tunduvalt noorem, aga sülitas põlastavalt: „Phähh! Mis kotermann see sihuke on, kel oma laevagi pole.”
Kuuldes neid häbistavaid sõnu, hakkas Juko veelgi valjemini nutma. Tal oli nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda. Öeldu oli ju jumala õige! Mis kotermann ta sihukene on, kui tal laevagi pole, kui ta selle ära on lasknud varastada. Juko keeras otsa ringi ja tahtis suurest häbist plehku pista, aga tal ei lastud seda teha. Üks kallaspappidest, hallihabemeline vanamees, võttis tal kampsunisabast kinni ja tiris enda juurde.
„Oota nüüd, väikemees. Ära jookse kuhugi. Me ei tee sulle paha.”
Öelnud need sõnad, võttis ta kotermanni tugevasti kahe kämbla vahele ja tõstis oma põlvele.
„Noh, väikemees. Räägi nüüd onudele kõik ilusti ära. Mis sinuga juhtunud on, et sa siin sedasi tönnid?”
Juko löristas nina ega saanud sõnagi suust. Tal oli nii häbi. Ta ei julgenud nende inimeste poole isegi vaadata. Ta oli täiesti kindel, et kui ta neile tõtt räägib, siis hakkavad nad tema üle naerma. Või siis hoopis teda põlgama. Võibolla kihutavad eneste juurest hoopis minema.
„Meie kõikidega on elus igasuguseid halbu asju juhtunud,” ütles vanamees, mõtlikult oma halli habet silitades. „Aga usu mind! Kui sa neist asjust kellelegi räägid, siis hakkab sul palju kergem.”
„Te hakkate naerma,” pomises Juko nina luristades.
„Miks sa arvad, et me ühe kotermanni õnnetuse üle naerma hakkame?”
„Ma ei tea, aga mul on nii häbi…”
„Hea küll. Viska see häbi minema ja kõnele meile oma lugu ära.”
Ja siis võttis Juko julguse kokku ja kõneleski kallaspappidele oma loo ära. Ta rääkis, kuidas ta lohakas oli olnud ja oma ilusa Birgitta ära lasknud varastada ja kuidas ta oma laeva nüüd taga on otsimas ja veel palju muudki…
Lõpuks purskas ta uuesti nutma.
Huvitav küll, aga inimesed ei hakanudki Juko sõnu kuuldes naerma. Hoopis vastupidi. Nad muutusid tõsisteks ja isegi murelikeks. Kui Juko oli lõpetanud, siis vaikisid nad tükk aega. Lõpuks ütles kõige noorem kallaspapp:
„See on tõesti üks hirmus lugu, kui üks väike kotermann oma laevast ilma jääb.”
Seejärel tundsid kallaspapid muret, et kas Juko täna midagi söönud on? Jukol endal polnud söömine vahepeal üldse meeldegi tulnud. Mis söögiisust saab olla juttu niisuguste hirmsate sündmuste keerises.
Ta ei tahtnud söögi peale mõeldagi. Aga siis kargas talle äkitselt pähe, et kui ta nüüd pakutavast keeldub, siis solvab ta ehk kallaspappe. Need olid ju nii toredad inimesed. Ei naernud tema üle ega miskit. Hoopis vastupidi. Nad tundsid talle tema õnnetuses isegi kaasa.
„Tule aga tule meie kalurionni. Seal saad natuke süüa ja võid ka magada. Sa oled ju nii väsinud, et seisad vaevu jalul.”
Juko nõustus ja siis hakkasid nad kõik üheskoos minema kallaspappide onni poole, mis seisis siinsamas lähedal. See oli väike madal palkehitis, hästi kõrge lävepakuga. Onnis sees polnud mingit erilist sisustust. Vaid kolm koikusarnast magamisaset, väike lauake ja suur ahi nurgas.
„Midagi erilist meil sulle pakkuda ei ole, aga pisut ikka. Kas sa, väikemees, praetud räime sööd?”
Juko noogutas. Ei tea, missugune laevahaldjas räime ei söö? Pikkadel merereisidel on see mõnikord ainsaks toiduks, mida tuleb süüa päevast päeva ja nädalast nädalasse. Juko oli oma elu jooksul söönud ära tuhandeid praetud räimi.
Kohe antigi talle kaks ilusat kuldpruuniks praetud räimepoissi ette. Esialgu polnud tal küll mingisugust isu, aga viisakusest lõi ta neist ühele siiski hambad sisse. Ja sai kohe aru, et nende heasüdamlike meestega kaasatulek oli üks õige tegu. Sest alles pärast esimest räimesuutäit sai Juko aru, kui näljane ta ikkagi on. Selles polnud ka midagi imelikku, sest oma suures ahastuses Birgitta pärast oli ta mitmeks päevaks söömise unustanud. Täna oli vist juba kolmas päev, kus ta ainsatki pala suhu polnud pistnud.
Kui räimed söödud, siis tehti talle koikunurka väike ase.
„No nii,” ütles kõige vanem kallaspapp, „nüüd võiksid sa natuke magada. Sa oled ju nii väsinud, et silmadki ei seisa enam lahti.”
„Kas sa unejuttu ka kuulata tahad,” küsis teine kallaspapp.
Juko silmad hakkasid juba kinni vajuma, aga ta noogutas sellegipoolest. Ta mõtles, et miks mitte. Huvitavaid jutte on alati põnev kuulata. Ja ei tea, kes oskaks kõnelda veel huvitavamaid lugusid kui niisugune vana meremees.
LUGU TOOLSE HIRMUST
Kunagi ammu, mitu inimpõlve tagasi kuulus Toolse loss ühele sõjakale rüütlile. Tema kuulsus ulatus kaugele. Ja mitte heas, vaid halvas mõttes. See rüütel oli üks hirmus inimeseloom, kes vahetpidamata muudkui sõdis, ja mis veel hullem: käis röövretkedel. Just selliste tegudega oligi ta kuulus kogu meie maal ja mujalgi.
Oi! See oli üks kole inimene. Teist nii kurja ja julma rüütlit polevat nähtud ei enne ega pärast teda. Tema – Toolse Hirm, nagu teda ümberkaudu kutsuti – oli nii hirmus inimene, et maailmas vaevalt võis teist temataolist leida.
Kodus, oma Toolse lossis, oli ta harva. Nagu juba öeldud, kõik tema aeg kulus tapatalgutele ja rüüsteretkedele nii siinmail kui ka kaugemal. Toolses olla ta käinud vaid siis, kui tema raudrüü lõpututes taplustes sedavõrd kannatada oli saanud, et see uue vastu tuli vahetada.
Need päevad, mil rüütel oli Toolses, olid kohalike inimeste jaoks hirmsad. Häda oli nimelt selles, et ta ei käinud rüüstamas mitte ainult kaugetes maades, vaid ka kohalikes külades. Ta põletas maju maha ja tappis inimesi. Niisugune ta lihtsalt oli: julm ja kurjust täis. Pole siis mingi ime, et kohalik rahvas ei pidanudki teda üldse inimeseks, vaid hoopis inimnäo võtnud kuradiks.
Rüüsteretkedelt tõi ta kaasa tohutul hulgal igasugu aardeid. Kulda ja hõbedat, kalliskive ja haruldasi asju. Ta kuhjas igasugu varandust kokku sellisel hulgal, et oli Virumaa rikkaim mees.
Nii möödus hulk aega. Läks palju aastaid. Rüütel muutus üha vanemaks ja vananedes hakkas raugema ka tema jõud. Mida aeg edasi, seda harvemini ta rüüsteretkedel käis. Ta istus muudkui oma lossis ja imetles pika elu jooksul kokkuriisutud aardeid. Sellest sai tema lemmiktegevus.
Ent samal ajal hakkas rüütlit vaevama ka mõte, et kellele need tohutud aarded ükskord jäävad? Siis, kui teda ennast enam pole. Kui ta on surnud. Lapsi tal polnud. Ka naist mitte, ja nii hakkaski ta tasapisi abiellumisele mõtlema.
Varsti oli tal sobilik pruut valmis vaadatud. See oli lihtrahva soost tütarlaps, ühe siinsamas Toolses elava kaluri tütar. Linalakne sinisilm.
Tütarlaps ei tahtnud aga rüütlist kuuldagi. Veel vähem mõelda temaga abiellumisele. Liiga hirmus oli see mees selleks, et end temaga siduda. Vana ja vastiku välimusega pealekauba. Peale selle oli ta kõikidele ümberkaudsetele inimestele palju kurja teinud. Kes tahaks niisugusega abielluda? Säherdusega, keda kõik ümberkaudsed kuradiks peavad.
Rüütel aga muudkui vananes. Hakkas tasapisi tundma, et surm hiilib lähemale. Viimaks otsustas ta veel
