parasjagu pulmi. Käis suur trall, nagu pulmade ajal ikka. Pruudiks oli seesama linalakk, kellega rüütel abielluda oli kavatsenud. Peiuks oli aga rüütli toapoiss.
Seda nähes ja aru saades, mis toimumas, läks rüütel marru. Ta haaras mõõga ja lõi oma toapoisi surnuks. Raius tal ainsa hoobiga pea otsast. Tütarlapse aga tiris ta oma hobusele ja kihutas siis lossi poole.
Tütarlaps karjus ja nuttis, nagu jaksas. Ta palus ja anus rüütlit, et too ta rahule jätaks ja lahti laseks, kuid karm vanamees vaid naeris tema jutu peale.
Viimases hädas palus tütarlaps Taevataati, et too teda aitaks. Ükskõik mis moel. Peaasi ainult, et ta koos selle hirmsa inimesega lossi ei peaks minema.
Niipea kui ta oli oma palve lausunud, tekkisid taevasse sünkjashallid pilved ja algas maru. Metsik torm, paduvihm ja äike – kõik üheskoos. Varsti sähvatas taevast välk ja piksenool lõi nad mõlemad surnuks. Nii hirmsa rüütli kui ka tütarlapse, kes Taevataati appi oli palunud.
Tütarlaps muutus kiviks, aga rüütlist ei jäänud järele midagi. Mitte tolmukübetki. Ta oli kadunud nagu tina tuhka, aga koos temaga olid kadunud ka teadmised lossi peidetud varanduste kohta. Kui rüütel veel elas, siis hoidis ta aardeid kusagil salakambris, mis olevat maast laeni täis hõbedat, kulda ja kalliskive, aga peiduurka asukohta ei teadnud peale tema enese keegi.
Kusagil siin lossis peavad need määratud aarded olema, aga keegi ei tea, kus? Seda varakambrit on otsinud paljud inimesed, aga asjata. Leitud pole midagi.
Teada on ainult niipalju, et pärast hirmsa rüütli surma hakkas lossis kummitus ringi liikuma. Pikk ja kõhn raudrüüs vanamees, kes kesköiste tormide ajal hiilib läbi seinte ühest ruumist teise. Paljud on teda näinud ja niisama palju on ka neid, kes on kuulnud siin lossis öösiti hõbeda- ja kullakõlinat.
Selle kohta öeldakse, et Toolse Hirm loeb oma raha.
KÄOLEHM ANNAB LOOTUST
See oli hästi põnev lugu. Juko polnud seda kunagi varem kuulnud. Niisuguste lugudega, mida kuuldakse esimest korda elus, on ikka nii, et nad tunduvad kole põnevatena. Igavaks muutub lugu alles siis, kui sulle seda juba mitmendat korda räägitakse.
Asja tegi Juko jaoks iseäranis põnevaks veel see, et lugu oli ju ajaloost. Aga ajalugu oli Jukot alati huvitanud.
Siiski oli ta oma õnnetuseks nii väsinud ja unine, et ei jõudnud loo lõppu ära oodata. Tema silmad vajusid kinni just enne kallaspapi viimaseid lauseid. Veel mõni hetk, ja juba nägi Juko ka und.
Unes nägi ta loomulikult oma armsat Birgittat. Ta oli jälle oma laeva pardal ja sõitis sellega mööda maailma meresid… Kõik oli nii ilus ja hea, et hakka või nutma, ja lõpuks hakkaski Juko läbi une tönnima. Ta magas, aga pisarad muudkui voolasid ja nuutsatused kostsid kaugele.
Äkitselt ärkas Juko üles. Ta ei ärkas selle peale, et kuulis läbi une, kuidas keegi tema kõrval õrnalt krabistab. Nõrgalt küll, aga kuulda oli seda siiski. Vähemalt niipalju, et meie laevahaldjat äratada.
Ta avas ettevaatlikult silmad. Alguses ühe, siis teise… Oi! Väljas oli juba täiesti valge. Nüüd sai Juko aru, et ta on hirmus kaua põõnanud. Terve eelmise õhtu, öö ja veel varahommiku ka otsa. Aga selles kõiges pole ka midagi imelikku. Hiljutine merereis ja võitlus Tuulispasaga olid teda tublisti väsitanud. Ja sel, kes väsinud, on ikka hea uni.
Krabin tema kõrval muutus järjest tugevamaks. Juko pööras ettevaatlikult pead ja vaatas siis kõõritades sinnapoole, kust see kostis. Igaks juhuks oli ta kõigeks valmis.
Aga krabistajas polnud midagi hirmsat. Tema kõrvale vooditekile oli ilmunud väike lepatriinu, keda mõnikord ka käolehmaks nimetatakse. Ta vaatas häbelikult Juko poole, liigutas tiibu ja ütles:
„Oi! Ma ajasin su vist üles.”
„Sellest pole midagi,” vastas Juko.
See oli hästi ilus ja uhke lepatriinu. Tema punasel kuuel oli seitse musta täppi. Ta vaatas Jukole otsa ja ütles:
„Ma lendasin siin ringi ja kuulsin siis, kuidas sa unes nutad. Võibolla saan ma sind millegagi aidata. Teie, kotermannid, olete lepatriinurahvast nii palju aidanud, et nüüd ma tahaksin midagi ka ühe kotermanni heaks teha.”
Tõepoolest! Lepatriinurahvaga juhtub vahel nii, et nad lendavad suurtes parvedes mere kohal. Kaugele kaldast, nii kaugele, et nad väsivad lennates ära ja laskuvad siis laevadele, et väheke puhata. Laevahaldjatel pole selle vastu midagi. Vastupidi. Neil on triinude üle isegi hea meel, sest vahel on mõni niisugune laev, kuhu triinud on just laskunud, juba kaua aega merel olnud. Keegi laevalolijaist ei tea, mis maa peal vahepeal on juhtunud, ja triinud kõnelevad neile siis igasuguseid uudiseid.
Juko nuuksatas ja pühkis pisaraid.
„Aga millega sina, väikene triinu, mind aidata saad?”
Käolehmake tõusis, kõndis Juko kõrval väheke aega edasi-tagasi, vaatas siis tema poole ja küsis:
„Aga kas sa pole siis kuulnud, et maaema on andnud lepatriinurahvale natukene võlujõudu? Kedagi aidata me küll otseselt ei saa, aga me oskame tulevikku ennustada.”
Juko tõusis oma asemel istukile ja tõmbas süüdvestri sügavamalt pähe.
„Ma olen sellest kuulnud küll, aga…”
„Räägi mulle ära, mis sinuga juhtus, et sa nii õnnetu oled?”
Siis kõneleski Juko oma kurva loo lepatriinule ära. Käolehm kuulas teda tähelepanelikult, laskmata kõrvust mööda ainsatki sõna. Ja kui Juko oma loo lõpetanud oli, siis ütles triinu nii:
„Võta mind nüüd oma käe peale.”
Juko ei saanud asjast aru.
„Mispärast?”
„Võta aga võta. Selleks, et sinu tulevikku ennustada, pean ma mööda su peopesa üles ronima ja siis keskmiselt sõrmelt lendu tõusma.”
Nii juhtuski. Juko sirutas oma kämbla triinu poole ja sedasi, et sõrmed ülespoole jääksid. Lepatriinu tõusis lendu ning laskus siis Juko randmele. Nii kui kui ta maandus, hakkas ta mööda Juko kätt kohe ringi sibama. Siia ja sinna, just nagu otsiks ta midagi. Lõpuks näis ta Juko peopesast õige tee üles leidvat. Siis sibas ta kiiresti mööda kotermanni peopesa tema keskmise näpuni ja näppupidi üles. Jõudnud näpuotsale, tõusis ta kikivarvule, pani silmad kinni ja läks lendu. Seejärel tegi ta kinnisilmi mõned tiirud ümber Juko pea ja laskus siis viimaks tema põlvele.
„Mida sa nüüd teada said,” küsis Juko.
Lepatriinu avas silmad.
„Sa ära ahasta, väike kotermann,” ütles ta siis, „varem või hiljem leiad sa oma Birgitta üles. Kohe kindla peale. Ma küll ei tea, millal see juhtub või kust sa ta leiad, aga see leidmine on kindel.”
Juko nuuksatas. Kuuldu oli liiga ilus, et seda paugupealt uskuda. Võibolla tahab lepatriinu talle ainult heameelt teha.
„Sa tahad mind ainult lohutada…”
Nüüd muutus käolehmake enesekindlaks. Ta tõstis pea, vaatas Jukole otsa ja teatas kindlal toonil:
„Niisugustes
