väga mõnusasti suhkrut autori kirjutamisstiili küllaltki mõrule pillile. Ma väljendan ka tahtmatut imestust, et sa ei ütle midagi kahe kirjaniku kohta, kelle raamatuid sa alalõpmata loed – Balzaci ja George Meredithi kohta. Nad mõlemad on ju ometi realistid?
VIVIAN: Ah! Meredith! Kes oskaks teda määratleda? Tema stiil on välgusähvatustest valgustatud kaos. Kirjanikuna on ta omandanud kõik peale stiili: romaanikirjanikuna suudab ta teha kõike peale loo jutustamise: kunstnikuna teeb ta kõike muud peale selge väljendumise. Üks Shakespeare’i tegelane – minu meelest Touchstone – räägib mehest, kellele saab alati komistuskiviks tema oma vaimukus, ning minu arvates võiks seda kasutada Meredithi kriitika lähtekohana. Aga on ta mis on, realist ta küll ei ole. Või ma ütleksin pigem, et ta on realismi laps, kes oma isaga enam ei räägi. Teadliku valikuga on ta teinud endast romantiku. Ta on keeldunud nõtkutamast põlve Baali ees, ning isegi kui selle mehe üllas vaim poleks realismi lärmaka pealetükkivuse vastu mässu tõstnud, oleks tema stiilist üksi täiesti piisanud, et elu aupaklikus kauguses hoida. Selle abil on ta istutanud oma aia ümber okkaid täis ja imelistest roosidest punava heki. Mis aga puutub Balzacisse, siis temas on tähelepanuväärselt ühendatud kunstniku temperament ja teaduslik vaim. Neist viimase pärandab ta oma õpilastele. Esimene kuulus jäägitult talle endale. Erinevus kahe niisuguse raamatu vahel nagu härra Zola „L’assommoir” ja Balzaci „Illusions perdues” on erinevus fantaasiavaese realismi ja fantaasiaküllase reaalsuse vahel. „Kõigile Balzaci tegelastele,” ütles Baudelaire, „on antud seesama elukirg, mis hingestas teda ennast. Kõik tema väljamõeldised on niisama värvilised nagu unenäod. Iga mõistus on relv, mis on toruotsani tahtejõuga laetud. Isegi kokapoisid on geniaalsed.” Järjekindel Balzaci lugemine kahandab meie elusad sõbrad varjudeks ning meie tuttavad viirastuste varjudeks. Tema tegelastes on mingit kirglikku tulekarva elu. Nad võtavad meie üle võimust ja trotsivad kahtlusi. Minu elu üks suuremaid tragöödiaid on Lucien de Rubempré surm. See on lein, millest ma pole suutnud kunagi päriselt üle saada. See kummitab mind mu naudinguhetkedel. See meenub mulle, kui ma naeran. Aga Balzac pole suurem realist, kui oli Holbein. Ta lõi elu, mitte aga ei matkinud seda. Ma tunnistan siiski, et ta hindas liiga kõrgelt modernset vormi ning seega ei suuda ükski tema raamat meisterlikkuses „Salammbo’ga” või „Henry Esmondiga” või „Kloostri ja koldega” või „Vicomte de Bragelonne’iga” võistelda.
CYRIL: Kas sa oled siis modernse vormi vastu?
VIVIAN: Jah. See on liiga kõrge hind väga viletsa tulemuse eest. Puhas modernne vorm mõjub alati mõnevõrra labastavalt. Sinna pole midagi parata. Publik kujutleb, et kuna ta on oma lähiümbrusest huvitatud, peaks sellest olema huvitatud ka kunst ning selle oma teemaks võtma. Kuid juba see pelk fakt, et publik on neist asjust huvitatud, teeb need kunstile kõlbmatuks aineseks. Nagu keegi on öelnud, on ilusad ainult need asjad, mis meisse ei puutu. Niipea kui mõni asi on meile kasulik või vajalik või mõjutab meid mingil moel kas valu või naudingut valmistades või kutsub meis esile tugeva sümpaatia või on meie elukeskkonna oluline osa, satub see õige kunsti valdkonnast väljapoole. Me peaksime kunsti teema suhtes enam-vähem ükskõiksed olema. Meil ei tohiks vähemalt olla mingeid eelistusi, eelarvamusi ega mingit poolehoidu. Just sellepärast, et Hekabe ei tähenda meile midagi, ongi tema kurvastus nii imetlusväärne tragöödia ajend. Ma ei tea terves kirjanduse ajaloos midagi kurvemat kui Charles Reade’i kunstnikukarjäär. Ta kirjutas ühe ilusa raamatu, „Kloostri ja kolde”, raamatu, mis on niisama palju kõrgemal „Romolast”, kui „Romola” on kõrgemal „Daniel Derondast”, ning raiskas oma ülejäänud elu narris püüdluses olla moodne, tõmmata avalikkuse tähelepanu meie vanglate olukorrale ja eravaimuhaiglate juhtimisele. Charles Dickens oli tõepoolest juba isegi masendav, kui ta püüdis äratada meis kaastunnet vaestehoolekande seaduse elluviijate ohvrite vastu, aga see, et Charles Reade, kunstnik, õpetlane, tõelise ilutundega inimene, mässab ja märatseb tänapäeva elu kuritarvituste vastu nagu labane pamfletist või sensatsioone jahtiv ajakirjanik, on tõesti vaatepilt, mis paneks inglid nutma. Usu mind, kulla Cyril, vormi modernsus ja aine modernsus on täiesti ja absoluutselt ekslikud. Me oleme ajastu tavalist livreed ekslikult muusade rüüks pidanud ning veedame oma päevi räpastel tänavatel ja meie jäledate linnade jubedates agulites, kui me peaksime hoopis koos Apolloniga künkanõlval viibima. Me oleme tõesti alandatud rass ning oleme oma esisünniõiguse faktileeme eest maha müünud.
CYRIL: Sinu jutus on oma iva ning pole kahtlustki, et kuigi me võime täieliku näidisromaani lugemisest mingit lõbu tunda, saame selle teistkordsel lugemisel väga harva mingit kunstinaudingut. Ja see on võib-olla kõige lihtsam proovikivi selle määramiseks, mis on kirjandus ja mis ei ole. Kui raamatu mitmekordne lugemine naudingut pakkuda ei suuda, siis pole mõtet seda üldse lugeda. Mida ütled sa aga elu ja looduse juurde tagasipöördumise kohta? Seda imerohtu soovitatakse meile alalõpmata.
VIVIAN: Ma loen sulle ette, mida ma sel teemal olen öelnud. See lõik tuleb artiklis hiljem, aga ma võin selle samahästi ka kohe ette kanda:
„Meie aja populaarne hüüdlause on „pöördugem tagasi elu ja looduse juurde”, need loovad meile uuesti kunsti ja panevad tema soonis voolama punase vere, need teevad tema jalad väledaks ja käe tugevaks. Paraku aga eksime me oma armastusväärsetes ja parimate kavatsustega püüdlustes. Loodus on alati ajast maas. Ja mis puutub elusse, siis see on lahusti, mis lõhub kunsti, vaenlane, kes rüüstab tema maja.”
CYRIL: Mida sa sellega mõtled, et loodus on alati ajast maas?
VIVIAN: Noh, võib-olla see kõlab üsna mõistatuslikult. Minu mõte on aga järgmine. Kui me mõistame loodust kui loomulikku lihtsat vaistu vastandatuna eneseteadlikule kultuurile, siis selle mõju all loodud kunst on alati vanamoeline, iganenud ning aegunud. Looduse üks puudutus võib teha küll terve maailma omavahel sugulasteks, kuid looduse kaks puudutust hävitavad iga kunstiteose. Kui me aga mõistame loodust kui inimeseväliste nähtuste kogumit, siis avastavad inimesed temas ainult seda, mida nad endaga kaasa toovad. Tal ei ole mingeid oma ettepanekuid. Wordsworth läks järvede juurde, aga ta polnud kunagi järvepoeet. Ta leidis kividest teemad, mida ta oli juba sinna peitnud. Ta targutas selle piirkonna üle, aga oma väärtuslikud teosed lõi ta mitte looduse, vaid luule juurde tagasi pöördudes. Luule andis talle „Laodamia” ja kaunid sonetid ja oodi sellisena, nagu see on. Loodus andis talle „Martha Ray”, „Peter Belli” ja pöördumise härra Wilkinsoni labida poole.
CYRIL: Minu meelest võib seda seisukohta küsitavaks pidada. Ma kaldun üsnagi uskuma „impulssi kevadisest metsast”, kuigi sellise impulsi kunstiline väärtus sõltub täielikult seda vastu võtvast meelelaadist, nii et tagasipöördumine loodusesse hakkab tähendama lihtsalt edasiliikumist suure isiksuse poole. Ma kujutlen, et sa oled sellega nõus. Mine aga nüüd oma artikliga edasi.
VIVIAN (loeb): „Kunst algab abstraktsest kaunistusest, puhtakujuliselt fantaasiaküllasest ja nauditavast tööst, mis tegeleb ebareaalse ja mitteeksisteerivaga. See on esimene aste. Siis hakkab see uus ime elu huvitama ja ta palub, et teda lastaks sellesse võluringi. Kunst võtab elu oma toormaterjaliks, loob selle uuesti ja vormib uudsel kujul, suhtub täiesti ükskõikselt faktisse, leiutab, kujutleb, unistab ning hoiab enda ja tegelikkuse vahel ilusa stiili ja dekoratiivse või ideaalse käsitluse läbitungimatut barjääri. Kolmas aste on see, kui elu saavutab ülemvõimu ning ajab kunsti välja kõnnumaale. See on tõeline dekadents ja selle all me nüüd kannatamegi.
Võtame näiteks inglise näitekirjanduse. Munkade käes oli näitekunst kõigepealt abstraktne, dekoratiivne ja mütoloogiline. Siis värbas ta oma teenistusse elu ning lõi mõnda elu välist vormi kasutades täiesti uue olendite rassi, kelle südamevalud olid hirmsamad kui ükski valu, mida inimene oli kunagi kogenud, kelle rõõmud olid tugevamad kui armastaja rõõmud, kelles oli titaanide raevu ja jumalate rahu, kel olid koletislikud ja imelised pahed ning koletislikud ja imepärased voorused. Neile andis ta keele, mis erines tavakasutusest, kõlava muusika ja sulni rütmiga keele, millele andis ülevust pidulik kadents või õrnust leidlik riim, ning mida ehtisid imelised sõnad ja rikastas väärikas väljendusviis. Ta riietas oma lapsed kummalistesse rüüdesse
