näitekirjanikku, kes poleks jõudnud äratundmisele, et kunsti objekt ei ole mitte lihtne tõde, vaid keeruline ilu. Selles oli neil täiesti õigus. Kunst ise on tegelikult üks liialdamise vorm ning valik, milles väljendub kunsti vaim, pole midagi muud kui liigse rõhutamise võimendatud laad.
Kuid elu purustas vormitäiuse peagi. Isegi Shakespeare’il on näha lõpu algus. See ilmutab ennast blankvärsi järkjärgulise lagunemisega hilisemates näidendites, proosale antud ülekaalus ja karakteriseerimise ületähtsustamises. Need lõigud Shakespeare’i teostes – ja neid on palju –, kus keel on tahumata, labane, liialdatud, fantastiline ja isegi rõve, on tingitud sellest, et elu tahab oma hääle kaja kuulda ja ei lase sekkuda ilusal stiilil, kuigi elul tohiks lubada ennast väljendada üksnes selle kaudu. Shakespeare pole mingil juhul veatu kunstnik. Talle meeldib liialt otse elu poole pöörduda ja elu loomulikku kõneviisi laenata. Ta unustab, et kui kunst loovutab oma kujutlusvõime meediumi, siis loovutab see kõik. Goethe on kusagil öelnud:
„In der Beschränkung zeigt sich erst der Meister.”
Just nendes piirides tegutsedes ilmutabki meister end ning need piirangud, igasuguse kunsti tingimus, on stiil. Kuid meil pole vajadust Shakespeare’i realismil pikemalt peatuda. „Torm” on kõige täiuslikum palinood. Me soovisime üksnes juhtida tähelepanu sellele, et Elizabethi ja Jamesi aegsete kunstnike suurepärastes teostes endas leidusid nende lagunemise seemned, ning kui need ammutasidki osa oma jõust elust kui toormaterjalist, siis tulenes nende kogu nõrkus elu kasutamisest kunstimeetodina. Selle loova meetodi asendamisel matkiva meetodiga, kujutlusvõimelisest vormist loobumisel oli vältimatuks tulemuseks moodne inglise melodraama. Nende näidendite tegelased räägivad laval täpselt niisamuti, nagu nad räägiksid väljaspool lava; neil pole ei püüdlusi ega kõneoskust, nad on võetud otse elust ja nad jäljendavad selle labasust iga pisima üksikasjani, nad esitavad tegelike inimeste kõnnakut, käitumist, kostüüme ja hääldust ning kolmanda klassi raudteevagunis ei märkakski keegi neid. Aga kui tüütud need näidendid ometi on! Neil ei õnnestu jätta isegi neile eesmärgiks olnud reaalsusemuljet, kuigi see on nende olemasolu ainus õigustus. Meetodina on realism täielikult läbi kukkunud.
See, mis kehtib näitekirjanduse ja romaani puhul, pole sugugi vähem tõsi nende kunstide puhul, mida me nimetame dekoratiivkunstiks. Kogu nende kunstide ajalugu Euroopas tähistab võitlust orientalismi – koos selle avameelse matkimisest loobumisega, selle armastusega kunstitavade vastu, selle vastumeelsusega ükskõik millise loodusliku objekti tegeliku kujutamise vastu – ning meie enda matkiva vaimu vahel. Iga kord, kui neist esimene on olnud suurema tähtsusega kas siis otsese kontakti tõttu, nagu Bütsantsis, Sitsiilias või Hispaanias, või ristisõdade mõjul ülejäänud Euroopas, on sündinud kaunid ja fantaasiaküllased teosed, milles elu nähtavad asjad on kunstitavadeks muundatud ning asjad, mida elus ei ole, on tema rõõmuks leiutatud ja vormitud. Kuid iga kord, kui me oleme elu ja looduse juurde tagasi pöördunud, on meie teosed muutunud labaseks, tavaliseks ja igavaks. Moodsas õhu kujutamises gobeläänidel, nende keerulises perspektiivis, suurtes tühja taeva pindades ning truus ja raskepärases realismis pole kõige vähematki ilu. Saksamaa maalitud klaas on täiesti jälestusväärne. Inglismaal oleme hakanud kuduma talutavaid vaipu, aga ainult sellepärast, et me oleme Ida meetodi ja vaimu juurde tagasi pöördunud. Meie kahekümne aasta tagused põrandariided ja vaibad ajavad oma tõsiste masendavate tõdedega, mõttetu looduse kummardamisega, nähtavate objektide näruse kujutamisega naerma isegi väikekodanlasi. Üks kultuurne muhameedlane ütles kord meile: „Teie, kristlased, olete neljanda käsu valesti mõistmisega nii ametis, et teile pole teise käsu kunstiline rakendamine pähegi tulnud.” Tal oli täiesti õigus ning asja kogu tõde on järgmine: „Kunsti õppimise õige kool ei ole mitte elu, vaid kunst.””
Ja luba mul nüüd lugeda ette üks lõik, mis minu meelest selle küsimuse täielikult lahendab.
„See ei olnud alati nõnda. Meil pole vaja öelda midagi luuletajate kohta, sest nemad, kui härra Wordsworth õnnetu erandina välja arvata, on olnud tõesti oma kõrgele missioonile ustavad ning on üldiselt teada, et neid ei saa sugugi usaldada. Kuid Herodotose töödes, keda võib hoolimata moodsate pseudoteadlaste pealiskaudsetest ja väiklastest katsetest tema ajalugu tõestada, õiglaselt „Valede Isaks” nimetada, Cicero avaldatud kõnedes ja Suetoniuse biograafiates, Tacituse parimates töödes, Pliniuse „Loodusloos”, Hanno „Periplus’is”, kõigis varasemates kroonikates, pühakute elulugudes, Froissart’i ja Sir Thomas Malory teostes, Marco Polo reisides, Olaus Magnuse, Aldrovanduse teostes ja Conrad Lycosthenese suurepärases „Prodigiorum et Ostentorum Chronicon’is”, Benvenuto Cellini autobiograafias, Casanova memuaarides, Defoe „Katku ajaloos”, Boswelli „Johnsoni elus”, Napoleoni depeððides ning meie oma Carlyle’i teostes, kelle „Prantsuse revolutsioon” on üks kõige paeluvamaid ajaloolisi romaane, mis on kunagi kirjutatud, hoitakse fakte kas neile kohasel teisejärgulisel positsioonil või on nad, tuues põhjuseks üldise igavuse, hoopis välja jäetud. Nüüd on kõik muutunud. Faktid ei leia mitte üksnes jalgealust ajaloos, vaid need anastavad ka kujutlusvõime valdkonda ning on tunginud isegi romantika kuningriiki. Nende kõhedusttekitav puudutus tabab kõike. Nad labastavad inimkonda. Ameerika tahumatu kommertsialism, selle materialistlik vaim, ükskõiksus asjade poeetilise külje vastu ning kujutlusvõime ja kõrgete saavutamatute ideaalide puudumine on täielikult tingitud sellest, et see riik on võtnud oma rahvuskangelaseks mehe, kes pole enda ülestunnistuse kohaselt võimeline valetama, ning pole liialdus öelda, et George Washingtoni ja kirsipuu lugu on teinud lühema aja jooksul rohkem kahju kui ükski teine moralistlik lugu terves kirjanduses.”
CYRIL: Kulla mees!
VIVIAN: Ma kinnitan sulle, et just nii see on, ning naljakas on kogu selle asja juures tõsiasi, et kirsipuu lugu on täielik müüt. Sul ei maksa aga arvata, et ma olen liiga löödud nii Ameerika kui ka meie oma maa kunstilise tuleviku pärast. Kuula edasi:
„Meil pole kõige vähematki kahtlust, et enne selle sajandi lõpulejõudmist leiab aset mingi muutus. Tüdinenud nende igavast ja harivast vestlusest, kellel ei jätku liialdamiseks vaimukust ja romantikaks geniaalsust, väsinud intelligentsest inimesest, kelle mälestused põhinevad alati mälul, kelle väiteid piirab muutumatult tõenäosus ning kelle juttu võib iga hetk kinnitada kõige tühisem väikekodanlane, kes juhtub kohal viibima, peab seltskond varem või hiljem tagasi pöörduma oma kadunud juhi, kultuurse ja lummava valetaja juurde. Me ei oska öelda, kes oli see, kes ilma jõhkras tagaajamises osalemata rääkis esimesena ringirändavatele koopainimestele päikeseloojangul, kuidas ta tiris megateeriumi välja tema jaspiskoopa punakaslillast pimedusest või tappis kahevõitluses mammuti ja tõi kaasa tema kuldsed võhad, ning ühelgi meie moodsal antropoloogil pole nende ülistatud teadusest hoolimata jätkunud kõige tavalisemat julgust seda meile öelda. Ükskõik mis oli tema nimi või mis rassi ta kuulus, igatahes oli ta tõeline seltskondliku suhtluse looja. Sest valetaja eesmärk on lihtsalt võluda, rõõmu ja naudingut valmistada. Valetaja on tsiviliseeritud ühiskonna alus ning ilma temata on isegi selle maailma vägevate õhtusöök niisama igav nagu loeng Kuninglikus Ühingus, vaidlus kirjanike ühenduses või mõni härra Burnandi farss.
Teda ei võta avasüli vastu üksnes seltskond. Realismi vanglast välja murdev kunst jookseb teda tervitama ja suudleb ta valelikke ilusaid huuli, teades, et ainult tema valdab kunsti kõigi ilmingute suurt saladust, seda saladust, et tõde on täielikult ja jäägitult stiili küsimus, aga elu – vaene, tõenäoline, igav inimese elu –, väsinud enda kordamisest härra Herbert Spenceri, teaduslike ajaloolaste ja tavaliste statistikakogujate heaks, järgneb talle vaguralt ja püüab oma lihtsal ja koolitamata kombel taasluua mõnda neist imedest, millest valetaja räägib.
Kahtlemata leidub alati kriitikuid, kes nagu teatud kirjamees Saturday Review’s noomivad muinasjuttude jutustajat karmilt tema väheste teadmiste pärast loodusloos, neid, kes mõõdavad fantaasiaküllast teost omaenda puuduliku kujutlusvõime mõõdupuuga ning tõstavad õuduses oma tindiplekilised käed, kui mõni aus härrasmees, kes pole kunagi oma aia jugapuudest kaugemal käinud, kirjutab haarava rännuraamatu,
