ipäeva hommik koitis ning ilm hakkas valgeks minema, alles siis võisid Harju talupojad näha, kui suurt laastamist olid nad suutnud teha selle ainsa ööga: ümberringi ja igas paigas, nõnda kaugel kui aga silm küündis nägema, paistis suitsvaid ahervaremeid ja rusuhunnikuid, mis sakslaste mõisadest, kirikuist ja kabeleist veel olid järele jäänud. Kuid ka palju veriseid hukkamisi oli toime pandud, ilma milleta ei taha ükski rahvatõug teist oma ikke alt lahti lasta.
Rääkimata Hageri maaisanda toredast majast, tallidest ja aitadest, oli seal ka suur kihlakonna kivikirik tulega nõnda ära rikutud, et ainult tahmunud müürid seisid tal veel püsti. Olgugi et selle jumalakoja ehitamisega oli maarahvas ise pidanud ränka ihuvaeva nägema, ei tundnud nüüd ta hävimisest keegi kahju, vaid oldi koguni rõõmsad, et see tarbetu koda, mis sakslaste ja taanlaste tahtmisel oli püstitatud ning omakordagi aitas talurahvast maksudega rõhuda, oli nüüd sootuks ära lõhutud.
Nüüd, millal päike oli jällegi laotuse alla kerkinud ning maailm hoopis teissugusena paistis kui eile, hakkas igast kihlakonna servast kogunema mehi Hageri kiriku rusude juurde. Sellest kasvas ja paisus kära maanteel ja väljadel üha suuremaks ning ülbeid sõnugi hakkas üha sagedamini kostma, sest meestehulga suurenedes kasvas ka nende julgus. See pisike kartus ning salajane hirm, mis oma veretöid nähes oli hommikukoidikul pugenud meestel põue, hakkas sedamööda kaduma, kuidas neid ikka rohkem kokku tuli. Tõsi, kõik nad ei paistnud sugugi malevlaste sarnased olevat, sest neil polnud korralikke relvigi olemas: ühel oli õlal verine vikat, teisel murdunud haruga vigel, kolmandal kirves, ja mõnel vöö vahel koguni tühine seatappeväits. Kuid ei puudunud ka säärased mehed, kel puusal rippus kahe teraga mõõk, seljas tohlutäis nooli, õlal aga suur haraline raudamb.
Paljud vaesed manulised olid leidnud sakslasist ja taanlasist maaisandate aitadest ja kirstudest igasuguseid rõivaid ja värvilisi hilpusid, millega nad nüüd püüdsid end igati ehtida, kuhjates neid enestele ümber nõnda palju kui aga mahtus. Seega oli mõnigi mees teinud enese nõnda kirjuks, et teda oli lausa rumal näha. Leenaripoeg Iku, kes parajasti oli toonud oma mehed kiriku rusude juurde, ei suutnud nüüd hoiduda lausumast laitvat sõna ühele säärasele keigarile, kes oli end võõraste hilpudega väga narristi ehtinud.
– Oh Leenaripoeg Iku, kostis mees, paljastades oma hambaid, – miks ei või ma end vaenlase rõivastega ehtida, kui see on vana ning põline pruuk. Ma mitte ainuüksi ei kanna ta kuube ja kintskaatsu, vaid kiskusin tal koguni südame ihust, küpsetasin seda tulel ning sõin…
Raske oleks nüüd Ikul olnud säärase mehega vaidlema hakata, sest igast ta sõnast, pilgust ja kogu olekust hõõgus vastu ainult ülisuurt vaenlaste vihkamist. Ja seepärast, surunud kannused oma varesekarva hobuse kubemeisse, hakkas ta ratsutama kiriku varemete juurde, kus pidid asuma Neljusepoeg Leino, Igalipoeg Kaio ja veel teisigi kihlakonna auväärsemaid mehi, kes kuulusid mässuõhutajate kilda.
Tervitanud käeandmisega oma naabreid ning tulnud sadulast, nägi nüüd Iku imestusega, kuidas kirikukalmistul mehed lõhuvad ning maa seest välja kangutavad hauariste, mis olid Padise mungamurrust toodud kividest imekaunisti välja tahutud.
– Neljusepoeg Leino, ütles nüüd Iku, säärast rüüstamist nähes oma naabrile, – miks lased sa oma rahval säärase sõgeda meeletusega vallatleda, sest ometi ei suuda ju tühine kivi ega rist kedagi kiusata ega paha teha.
– Oh, Iku, eks tea sinagi, et need ristid on ju ikkagi kibedad mälestused, mis tuleb sootuks ära hävitada, et meie lapselapsed neist enam midagi ei teaks, kostis Leino. – Pealegi, las rahvas turgutab nüüd tühise kivi purustamisega oma viha, et ta siis pärast seda tigedamini asuks ka elava väe kallale.
Kalmistult ja kiriku rusude vahelt kostis aga mürtsatusi ja meeste kisa:
– Kadugu papi pahad teod ja märgid… las tuleb susi ja kuseb ise neile peale!
Neljusepoeg Leinolt kuulis siis Iku, et tema rutanud oma rahvaga esimesena Erasmus von Hahnensporni õue, et teda ära hukata. Kuid kahjumeeleks ei olevat teda ega ta abielunaistki suudetud sealt leida. Mõned kinnipüütud sulased teadnud talle siis hiljem rääkida, et isandat ennast polevatki kodus olnud, kuna aga noorel emandal õnnestunud enne ta tulekut põgeneda.
Ka Iku rääkis nüüd üsna lühidalt, kuidas ta eelmisel päeval kutsutud Nissi mõisa ning seal kinni seotud. Oma tütre äraviimisest lausus ta ainult möödaminnes, sest nüüd, kui kogu maa oli täis sõjakära ja inimesi kadus üksteise järel, polnud ju enam aeg selleks, et hakata tütre pärast kurtma. Et aga Vardja mõiskond tõstis tema pärast enneaegu mässu, siis seeüle ta oli üpris rõhutud ega suutnud seda ka oma naabrite eest varjata.
– Et mäss sinu kinnisidumisega enneaegu algas, ära seepärast veel meelt heida, püüdis Neljusepoeg Leino teda lohutada. – Kõik see, mis mõned päevad hiljem pidi sündima, on juba nüüd teoks saanud, ja kes meist teab, vahest on see koguni kasuks, et mässuõhin algas hoopis varem…
– Ei, kostis Iku raputades pead, millel juuksed olid üle öö muutunud halliks, – kasu see meile ei too: paljud külad ja kaugemad kihlakonnad ei tea ju kõigest sellest midagi, ja kui nad vahest on märganudki laotusealust kumavat, siis ometi võis mõni hakata kahtlema, et kas see ikka on õige mässukutse, mis pidi tulema hoopis hiljem.
– Ole rahul, Iku, isegi Kose ja Rapla mehed on saatnud meile sõna, et nad on oma kihlakondades kõik sakslased maha löönud ning põletanud tuhaks nende mõisad ja et nende vägi hakkab meiega ühinemiseks peatselt liikuma Kohila poole. Ootasime siin seni sind ning nüüd hakkame meiegi liikuma Kose rahvale vastu.
– Sinu sõnad teevad mulle rõõmu, kuid kahtlus vaevab uuesti südant, et kas nüüd soomlaste abi jõuabki õigeaegselt pärale, sest oleme kokkulepitud ajast ette rutanud.
– Küllap nemadki jõuavad, mõned päevad varem või hiljem, aga nad tulevad ikkagi. Kuna aga kõik sakslased on Harjus juba löödud või ära põgenenud, siis pole vasalkonnal enam lootustki meie vastu väge koguda ning Bertram von Parembekel ei jää muud üle kui andku aga Rävälä linnus meile tervelt kätte.
– Ja annabki, hä-hä-hää, naeris Igalipoeg Kaio, oma suuri hambaid irvi ajades. – Enam pole tal väge, keda Harju vasalkond võiks kokku ajada, sest paljud neist on juba selle ainsa ööga otsa saanud, eesti läänimehed hoiduvad aga omadega ühte.
– Tõsi, et oma väega ei ole neil enam lootustki… möönas Iku, – aga kui orduvennaskond tuleb appi, kuhu peaksime siis oma malevad viima, kas Rävälä või Haapsalu alla.
– Aga kust need orduvennad ikka on tulemas, kui meister ise peab Iseborgi all praegu venelastega sõda ja Pihkva poolt ollakse talle peale kippumas.
– Kuid siiski, Järvas olevat tal Wilcken von Ilsede käsu all koguni kümnetuhandene vägi…
– Nõnda palju Järvas ei ole, kinnitas Neljusepoeg Leino, – ja kuigi oleks, siis kümme tuhat meest saame meiegi Rävälä alla lahedasti kokku.
– Ärge aga unustage, mehed, et ordusulased on kõik sõdimiseks õppinud ja nende relvad on head…
– Oh Iku, ära tunne kõige pärast muret, sest meile tulevad ju soomlased appi, ja samuti on ka läänlased täna või homme tõusmas. Kui aga meie sõjaõnn õitsema hakkab, siis on ka Ugalast ja Sakalast abi loota.
– Seda kõike ma tean, kuid sellegipärast ei tohi meie lasta end petlikkude lootuste läbi uinutada. Tõsi seegi, kuid ega me ei tohi ka kõiki muresid jätta ühe päeva kanda.
Nõnda arutleti ning vaieldi veelgi mõnda aega, kuni ka kaugematest mõiskondadest jõudis mehi pärale, nii et nüüd võis neid ühtekokku juba kaugelt üle tuhande koos olla. Läänimeestest tulid Hallikupoeg Hannu, Lemmitupoeg Ido ja Himotipoeg Uldo. Ja rõõmustaval kombel oli kõigil nendegi meestel vähemalt kümne päeva teemoon vöörkottidega kaasas, nii et algul polnud vaja nende moonastamise pärast muret tunda. Olgugi et kõik need tahmunud nägudega mehed olid puhkamatult olnud öö läbi jalul ning paljudel
