hoolimata tahtis pöörata oma hobust kõrvale, haaras ta selle valjastest kinni.
– Pea, kuhu sa kipud, neitsi?!
– Aga kuhu tahad sa mind siis viia? küsis Ulvi, hakates alles nüüd tõrkuma.
– Ära päri, ka sinult nõutakse ükskord aru kõige selle eest, mis siin ümberringi praegu sünnib!
Ja nii polnud Ulvil parata muud kui jätkata seda pöörast kihutamist.
Ikka lähemale ja lähemale jõuti põlevale lossile, mille leegid pildusid sädemeid. Samuti kostis juba üsna selgesti selle ümber kogunenud rahva vihane kära. Kuid ei hoolinud Erasmus von Hahnensporn sellestki, et ta oli parajasti suhu tormamas suisa surmale. Ta ei mõtelnudki enam muule, kui et päästa oma noor naine Barbara nende metsistunud talupoegade käest või siis koos temaga hukkuda, kui see on talle surmaks määratud.
Parajasti kui kihlakonna maaisand oli märatseva rahvahulga poole kihutamas, jäi ta hobune äkki nagu kinninaelutatult seisma ning norsatas valjusti, kuna tagumised ratsanikud tormasid rüsinal talle otsa. Miski oli pimeduses looma hirmutanud.
– Hõi! kes seal on? karjus nüüd Erasmus von Hahnensporn, vahtides enese ette pimedusse.
– Isand, see oled ju sina! kostis seepeale pimedusest hüüd. – Issand Jumal ise olgu tänatud, et ta sind tagasi saatis! ja pimedusest kerkis ratsanike ette üks lossi tallisulaseid, kel oli õnnestunud mässuliste käest pääseda.
– Siimeon, sina, mis sünnib lossis, kõnele, aga ruttu!
– Oh isand, nad tulid… põletasid ja tapsid…
– Mis juhtus emandaga, miks te vastu ei pannud?
– Ee… ei suutnud, isand, rammu oli vähe… neid aga tuhandeid koos…!
– Räägi, inimene, mis juhtus minu emandaga!
– Isand, meie kõikide rõõmuks ta põgenes, tema… sinu turteltuvike, sai põgenema… Beniam ise tõstis ta hobusele ning viis…
– Tänatud olgu Püha Neitsi selle armu eest, aukiitus temale! ja võtnud oma raske raudkiivri peast, heitis Erasmus von Hahnensporn kolm korda risti. – Aga kuhu ta teda viis?
– Pani sadulasse ja läks, mina hoidsin veel hobust…
– Vasta küsimusele, või muidu tapan su siinsamas! hüüdis maaisand kärsitult vahele.
– Oh isand, ära sa mind nuhtle, mina ei ole ju milleski süüdi!
– Kõnele, kuhu Beniam ta viis?
– Ei tea, kuid nad lahkusid läbi väikese värava… läksid sinnapoole…! ja hirmunud sulane tegi käega segase liigutuse, osutades põhja poole. – Sinna nad kadusid.
– Tähendab, et läksid Rävälä poole. Olgu Jumal veel kord tänatud ning andku neile õnne, et nad ka pääseksid! Nüüd aga edasi! ja Erasmus von Hahnensporn kannustas hobust.
– Isand, hüüdis nüüd sulane ta jalarauast kinni haarates, – ära ratsuta mõisa, talupoegi on seal paksult koos… sa ei pääse neist läbi!
– Mis tähendab üks tühine orjadekari rüütlite ees, edasi!
Kuid siiski oli see maaisandal ainult tühipaljas sõnadega hooplemine, mida ka ta ise ei võtnud tõsiselt. Tehes suure kaare ida poole ratsutas ta oma põlevast lossist õige kaugelt mööda, kuna polnud enam mingit vajadust end hädaohtu panna. Nüüd ei mõtelnud ta enam muust kui et, kuidas kiiremini üles leida oma armastatud naine, kelle vöövõti oli praegugi tal põues otse südame kohal.
– Edasi, edasi, sosistasid mõõgasulased üksteist ergutades ning ruttasid oma isanda kannul, kõigil meeled ärevusest pingul.
Ka kihlakonna kirikust, mille katuseharjal loitis tuli, ratsutati mööda.
– Vaadake, isegi kiriku on nad süüdanud põlema!
– Küllap Jumal neid selle eest ükskord nuhtleb!
– Nuhtleb selle ja ka kõigi nende hirmutegude pärast…!
Kuid edasijõudmine muutus üha vaevalisemaks, sest nad ei saanud kasutada ühtki teed, mida mööda nüüd voorisid mässuliste hulgad. Pealegi oli ka saabunud kesköine pimedus. Nad eksisid tihtigi padrikute rägastikku, tegid asjatuid ringe ning ratsutasid vahel edasi omaenda jälgi mööda. Hobused olid aga juba üsna väsinud, nii et nad ähkisid ning liikusid komistades edasi.
Ja nii oligi vägev kihlakonna maaisand Erasmus von Hahnensporn sellesama ainsa ööga muutunud viletsaks põgenikuks, kes pidi hirmuga liikuma mööda tundmatuid radasid, ilma et ta oleks julgenud end kuskilgi avalikult näidata. Kuid ometi ei suutnud ta kõiges selles märgata Jumala hoiatavat sõrme, et kogu au ja vägevus sessinases maailmas on üürike ning et see, kes alles eile oli armetu, põlatud ja nõder, võib juba homme olla kõige vägevam isand.
Hommikupoolsel ööl, kui oldi lähenemas Vääna jõele, märkas ringieksiv rüütel Erasmus von Hahnensporn, et määratu hulk mehi on tal teed tõkestamas. Muidu ta poleks neid vahest näinudki, aga õnneks oli tõusnud kuu.
– Issand, kas siingi on meil eestlased ees! sosistati ning vahiti eemalt paistvaid inimkogusid.
– Tasa, vahest nad ei olegi meid märganud, sest meie selja taga on ju mets.
Inimkogud näisid seisvat paigal – ükski neist ei liigahtanud.
Pingutades ratsmeid vahiti vaenulist hulka, teadmata algul, et mida nüüd teha. Neid näis olevat ees, paremal ja vasakul küljel, ning kes sedagi teadis, vahest olid nad hiilinud ka seljatagusesse metsa, et seda pisukest sakslastehulka täiesti sisse piirata. Ja seepärast tundus nüüd Erasmus von Hahnenspornile ainsaks pääsemislootuseks katsuda neist julgesti läbi raiuda. Kuid sedagi ei söandanud ta otsekohe ette võtta, kuna oli teadmata, et missuguses paigas asub vaenlane kõige hõredamalt koos.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
