mis oli ühe öö kaugusel täiskuust, kiirgas hilises juulitaevas lõhnavate mägede kohal selget, karget valgust. Poolel teel üles mäeharjale möödusin ühest tagasipöörduvast otsingusalgast. Teist salka nägin väljumas surnuaiaväravast, kui ma oma aurava masina sissekäigu juures peatasin. Selle grupi kolm meest, kes olid relvastatud laterna, vintpüssi ja kahe korraliku nuiaga, kogunesid minu ümber. Noorim neist, Jed Peters, hakkas esimesena rääkima. Oli täpselt Chadbourne’i moodi, et esimesed sõnad ei puudutanud vähimalgi määral asja, mis kõigil mõtteis oli. Jed osutas mu püssile, tema nurgelisel ausal näol peegeldumas selge uudishimu.
«On teil alles tubli relv, härra Canevin.»
Mul olid mu Chadbourne’i naabritega pikaaegsed kogemused.
«See on Männlicher,» laususin, «mida hüütakse «täpsuspüssiks». See on nii täpne, et laseb umbes tuhande neljasaja jardi pealt nööpnõelal pea otsast.»
Need kolm meest, üks neist kadunud lapse onu, ei olnud midagi leidnud. Nad pöördusid siiski koos minuga tagasi, ilma et oleksin seda neilt palunud. Ma oleksin nad meelsasti sellest kohustusest vabastanud. Pärast seda, mida Tom Merritt oli mulle rääkinud, oleksin eelistanud, et mind jäetakse üksi, ja ma lahendaksin olukorra teiste inimeste abita. Paraku sellist võimalust ei tulnud. Tegin ettepaneku, et salk jaguneks, ja tundsin heameelt, kui nägin, et mu ettepanek läbi läks. Nemad kõndisid kolmekesi vasakule, samas kui mina ootasin surnuaiavärava juures aias, kuni nende hääli veel vaevu kuulda oli.
Seejärel seadsin end seljaga vastu kalmistumüüri otse Merritti suure peremausoleumi juures.
See oli tugevas kuuvalguses selgesti näha. Nõjatusin kiviaiale, püss rinnale surutud, ja ootasin. Ma ei üritanud mausoleumi üksisilmi jälgida, vaid libistasin pilgu üle suurema kalmistuosa, mis oli vaid hõredalt põõsastega kaetud, ja kuna see jäi mäenõlval veidi kõrgemale, oli see mulle ka kenasti nähtav. Niimoodi seal valvates kandus mu kõrvu aeg-ajalt nõrka kõnekõminat, kui kolm otsijat omavahel juttu ajasid, kõndides mööda pikka rada ümber surnuaia, mida olin neile soovitanud, et kammida läbi piirkond, mis kohaliku sõnakasutuse järgi ulatus «alla välja, põiki läbi ja piki üle». Ma olin oodanud ja kolm otsijat kõndinud ehk umbes kakskümmend minutit – vana linnakell kongregatsionalistide kiriku tornis oli umbes viis minutit varem kümme lööki löönud –, kui kuulsin Merrittite mausoleumi suunast tasast kraapivat heli. Mu pilk pöördus kohe taas sinnapoole.
Seal, otse nüüd poolavatud pronksist ukse ees, seisis kummaline, isegi groteskne kuju. See oli lühikest kasvu, töntsakas, paksu figuuriga. Tema seljas ja jalas, ma võin seda täpselt nii kirjeldada, rippusid kuub ja püksid – otsekui oleksid need nii kiirustades ja lohakalt kui üldse võimalik ülle võetud. Kuuvalgus tõi kõik selle täpselt esile ja isegi taolises kumas oli selge, et need olid olevuse ainsad rõivatükid. Püksid rippusid lõdvalt, vajudes kahe suure palja jala peale raskelt kotti. Kinni nööpimata kuub oli samuti kottis ja lohverdas. Kuub ja püksid olid standardile vastavast hallist diagonaalmustriga autojuhi livreekangast. Pea oli katmata ja harjasetaoline rohmakas, kammimata juuksepahmakas seisis absurdselt püsti. Nägu oli kaetud samasuguse harjast meenutava karvastikuga, mida polnud välimuse järgi otsustades kuu aega aetud. Kõvasti kokku surutud ähvardava suu ümber, mis eraldas kahte nurgelist triikraualaadset lõuga, olid näokarvad sulandunud kokku või määritud millegagi, mis minu vaatepunkti kauguselt tundus häguse võidena, otsekui oleksid karvad kõvasti pulstunud.
Selle halvaendelise välimusega kuju suust kostsid seejärel rasked, allasurutud kurguhäälitsused, otsekui üritaks kõneleja väljendada end sõnades, huuli sealjuures avamata.
«Tule… tule sii-a. Tule… ma näitan sulle, mida sa otsid.»
Mu peast jooksis läbi kõik, mida Tom Merritt oli mulle kõrva sosistanud. See oli minu proov – minu proov, kus kaalul oli väga palju – proov minu uskumise kohta sellesse, mida ta oli öelnud, ja temasse endasse, tema informatsiooni õigsusesse. Ja see oli olnud informatsioon, tuginedes tema loogikale, mille põhjal väga vähesed inimesed on pidanud midagi otsustama. Selle mõne viivu jooksul lugesin endamisi lühikese palve. Panin tähele, et kuju tuli mulle aeglaselt lähemale.
«Tule,» kordas see, «tule kohe… ma näitan sulle… mida sa otsid… siin.»
Võtsin end kokku. Usaldasin enda tuleviku Tom Merritti kätesse.
Tõstsin Männlicheri, sihtisin hoolikalt, vajutasin päästikule. Tulistasin kohe teisegi korra. Kaks teravat pauku raksatas läbi vaikse suveöö ja siis langetasin tapva relva ning vaatasin, kuidas kogu kõverasse tõmbus ja kokku vajus, kaks väikest auku laubas üksteise kõrval, mille seest hakkas valguma tume laik üle tüükalise näo, sulandades selle kõik samasuguseks, nagu oli olnud suu ümber, veel enne seda, kui olevus poolel teel minu ja mausoleumi vahel kokku vajus ning liikumatult lamama jäi.
Ma olin hakkama saanud. Ma olin hakkama saanud sellega, mida Tom Merritt oli mul teha palunud, halastamatult, vähimagi kõhkluseta, samal viisil, nagu seda tehakse Pärsias, pealinna Teherani lähedal, ja Shīrāzis ja Kut-el-Amaras ja lõunas, Jaskis.
Ja seejärel, olles põletanud sillad ja teinud endast – kõige põhjal, millest vähegi midagi järeldada sai – Wethersfieldi võlla jaoks sobiliku kandidaadi, kõndisin mausoleumi juurde, otsejoones lahtise pronksukseni ja vaatasin sisse.
Kohutav hais – nagu oleks kogu maailma roiskunud liha ühte kohta kogutud – lämmatas hinge. Mind tabas tugev südamepööritus. Aga ma pidasin vastu ja sundisin end silmitsema krüpti sisemust. Ja kui ma olin näinud, tõstsin hoolimata öökimisest ja köhimisest otsustavalt Männlicheri ja tulistasin ja tulistasin ja tulistasin liikuvaid, põiklevaid kogusid, tulistasin veel ja veel ja veel, kuni seal sees ei liigutanud enam miski. Lisaks nendele liikuvatele märklaudadele olin ma näinud veel midagi muud, mingeid asju, mida ma ei proovigi kirjeldada mingi muu sõnaga kui «jäänused». Vaene väike Truman Curtiss, keda oli viimati nähtud vahetult kalmistuvärava juures «koos ühe naisega», ei roni enam kunagi selle künka otsa, ei korja enam kunagi mustikaid ei Chadbourne’is ega kusagil mujal…
Silmitsesin kahetsuseta massimõrva, mille olin Merrittite vanas hauakambris korda saatnud. Männlicher on täpsusrelv…
Hakkasin tajuma mausoleumist väljaspool toimuvat, kui kuulsin jooksusamme, kolme erutatud hääle ärevalt ja katkendlikult esitatud küsimusi. Kolm otsingusalklast, kelle rahulik jalutuskäik oli ootamatult katkestatud ja kes olid jõudnud selleks ajaks, kui tulistamine algas, mulle üsna lähedale, olid saabunud sündmuspaigale.
«Mis see kõik tähendab, härra Canevin?»
«Me kuulsime, et te tulistasite.»
«Sa jeerum küll! Gerald on inimese maha lasknud!»
Puhusin Männlicheri toru otsast õhkuva suitsu ära, võtsin padrunipideme küljest. Kõndisin salga poole, kes kummardus nüüd poolel teel kalmistuväravani kõveras lamava kogu kohale.
«Kes on see mees, kelle sa maha lasid, Gerald? Taevane arm! See on ju see tüüp, kes nende pärslaste autot juhtis. Sa jeerum küll, Gerald – kas sa oled hulluks läinud? Sa ei tohi inimest niimoodi maha lasta!»
«See ei ole inimene,» ütlesin nende juurde astudes ja maas lebavat kogu vaadates.
Selle peale pahvatasid nad kõik koos midagi seletama. Ma ootasin vaikides, kuni nad lõpuks ära väsisid. Nad olid ilmselgelt rohkem mures tagajärgede pärast, mis mind võisid oodata, kui autojuhi saatuse pärast.
«Sa ütled, et see põle inime! Oled sa hulluks läinud, Gerald?»
«See
