põselihased kokku. Suu avanes ja selle peale kostis kolmiku suust taas ühine jahmatushüüd. Kõik oli nii, nagu Tom Merritt oli kirjeldanud! Tal olid suure lihasööja hambad, ainult õhukesed, kihvataolised, otsekui hai omad. Ühelgi surelikul inimesel ei ole taolisi asju kunagi suus olnud ega ole tal taolisi hambaid vaja läinud – liharebija kihvasid…
«Keerake ta ümber,» ütlesin, «ja võtke see ülekuub ära, siis näete ta selga.»
Selle ülesande võttis enda peale noor Jed.
«Sa jeerum küll!» karjatas Curtiss, kadunud lapse onu. Piki selga jooksis tumepruuni naha seest välja kasvav kolme tolli pikkuste süsimustade harjaste viirg, harjased olid pikemad ja tugevamad kui ükskõik millisel sugukuldil. Me vahtisime seda mõnda aega vaikides. Seejärel ütlesin: «Lähme vaatame Merritti hauda sisse, aga… tehke südamed kõvaks! See pole mingi meeldiv vaatepilt.»
Pöördusin ringi ja läksin ees, teised tulid minu järel. Siis lausus noor Jed Peters: «Te ütlete, et see seal põle inime ja… mina usun teid, härra Canevin. Aga… sa jeerum küll! Kui see seal põle inime, siis mis see on, jumala eest?»
«See on guul,» ütlesin üle õla, «ja hauakambris on neid veel kümme tükki – emasloom ja üheksa kutsikat. Ja see, mis on vaesest väikesest Curtissi lapsest järele jäänud…»
Vaadata teist korda nii-öelda külmavereliselt mausoleumi sisse oli karm kogemus isegi minule, kes ma olin seal tapatalgud korraldanud. Mis puutub teistesse, siis Eli Curtiss, kolmest kõige vanem, hakkas valjusti öökima. Bert Blatchford kattis näo kätega ja nõjatus uksepiida vastu, ja kui ma teda õlast raputasin, kartes, et ta vajub kokku, siis nägin, et ta nägu on mulle otsa vaadates kaame ja tontlik, ning tema punakad põsed olid muutunud tinahalliks.
Ainult noor Jed Peters pidas tegelikult mehiselt vastu. Ta lihtsalt vandus pehmelt, korrates ikka ja jälle oma tavapärast: «Sa jeerum küll!» Sõnaosav noormees.
Need kutsikad olid oma lamedavõitu inimesesarnaste nägude ja peadega ning samasuguste lihaseliste kiskjalike buldogist võitluskoera lõugadega nagu nende sigitajalgi, lühikeste jämedate jalgade ja kitsaste harjaseliste selgadega rohkem noorte sigade kui mis tahes inimlapse moodi. Kõik nad olid ühest pesakonnast ja umbes ühesuurused, kõigi suud olid hiljutisest pidusöögist võikalt verega määrdunud. Need olevused lebasid laiali pillutatult suures ringikujulises marmorseintega kambris, kuhu nad olid minu halastamatu kuulisaju järel varisenud.
Sissepääsu lähedal lebas selili nende ema jälk, raske kere, kohutav kihvadega suu laiali, emise nisade sarnased väikesed jätked ülespoole, ja need viimased olid tema hiljuti piimast võõrutatud pesakonna toitmisest lõdvaks veninud ning tumepunaseks tõmbunud. Kõik need ebamaisena tunduvad olevused olid ilma riieteta. Ruumis oli endiselt tunda iiveldamaajavat lehka, mis ikka veel tasapisi avatud uksest välja hõljus. Üle kogu ruumi lebasid kuhjade ja hunnikutena jälgid toidujäätmed.
Noor Jed oli esimene, kes nõustus kõige meelsamini minu ettepanekuga, et need õudused tuleks kiiresti maha matta, et meie nelja poolt tuleks toimunule peale tõmmata kindel vaikuseloor ja kinnitada igavesti meie vaikimist mis tahes kuuldustest nende õõvastavate olevuste kohta, mida me tol ööl näinud olime. Just noor Jed organiseeris need kolm kaevamissalgaks, mis lukustamata surnuaiakuurist hauakaevamistarbed kohale tõi.Me töötasime vaikides nii kiiresti, kui suutsime. Alles siis, kui olime kiirustades loopimas lahtist mulda selle peale, mille me olime üsna suurde valmiskaevatud auku visanud, kuulsime automootori mürinat, mis mäenõlva pidi lähenes, ja pidasime esimese pausi. Kuulatasime.
«See on doktor Merritti auto,» ütlesin mõnevõrra kergendust tundes. Heitsin pilgu oma käekellale. See näitas veerand tundi üle südaöö.
Meile neljale, kes me seal labidatele nõjatusime, kordas doktor Merritt osaliselt lugu Pärsia hauakääbaste ajaloost, kõneles veidi sellest, mida ta teadis nendest salapärastest, poolmüütilistest olevustest, kes elavad peaaegu unustatud iidsete matmispaikade hauakambrites, laibasööjatest, kes ikkagi eelistavad elavate liha, vargsi vilksavatest kogudest, kes lasti maha, kui neid märgati – muistses, salapärases Pärsias…
Ma jätsin oma auto kolmikule, et nad saaksid koju sõita, kui noor Jed lubas selle hiljem hommikul mulle garaaži ära tuua, ja sõitsin koos doktor Merrittiga koju.
«On veel üks asi, mida ma sulle ei rääkinud,» ütles Tom, kui me voogavas kuukumas mööda looklevat mägiteed allapoole sõitsime. «Nimelt see, et Rustum Dadhi teenijaid ei märgatud Chadbourne’ist lahkuvat, ehkki loomulikult eeldati, et nad seda tegid. Perekond läks rongiga. Ma läksin jaama neid ära saatma ja vana Rustum Dadh oli seal veelgi vähem suhtlemisaldis kui harilikult.
«Ma oletan, et su teener viib su auto New Yorki,» ütlesin. See oli saabunud kuue kuu eest, kui nad Chadbourne’i tulid, mõlemad teenijad kaasas, ja lisaks oli masin perekonna kraamist pungil. Vanamees lihtsalt mühatas talle omasel moel midagi arusaamatut.
Tol pärastlõunal, kui ma läksin üles sinu maja juurde, et vaadata, kas kõik on puhas ja korras, seisis auto garaažis ja oli tühi. Ja kui ma endamisi mõtlesin, mis on saanud autojuhist ja tema naisest ning miks nad polnud autoga ära saadetud, samamoodi nagu nad saabusid, sõitis sinna üles Bartholomew Wade, kellel olid autovõtmed, kiri Rustum Dadhilt koos juhistega, tšekk kümnele dollarile ning tagasisõiduraha New Yorgist. Juhiseks oli viia auto New Yorki ja sinna jätta. Ta tegi seda samal õhtupoolikul.»
«Mis oli New Yorgi aadress?» küsisin. «Seda asja võiks veidi uurida, kui sa arvad…»
«Ma ei tea, mida arvata – Rustum Dadhi seosest kõige sellega, Gerald,» ütles Tom. «Aadressiks oli märgitud lihtsalt Cunard Line’i sadamakai. Kas Rustum Dadh ja tema pere olid… samasugused… pole võimalik öelda. On märke, et majja saadeti elusloomi. Et elus liha võis olla mõeldud autojuhile ja tolle naisele, tundub kuidagi ebatõenäoline. Linna peal liikus kuulujutt, et vanamees ja tema autojuht vaidlesid või tülitsesid nende kõigi koos lahkumise pärast – lihtsalt kuulujutt, mille mõni uudishimutseja kusagilt üles noppis või mida pealt kuulis. Sa võid ise arvata, mida selline jutt väärt on. Et need kaks, kes ihkavad tsivilisatsioonist eralduda, pöörduvad siia, Chadbourne’i tagasi – ma arvan, et see on tõenäoline. Siin Chadbourne’is on maa all kolme vana kalmistu peale mitu korda rohkem inimesi, kui neid maapinnal oma ja teiste inimeste asju ajab. Aga milline poleks ka Rustum Dadhi seos sellega, mida me teame, ükspuha kui suur on tema süü, ta on läinud, Gerald, ja meie võime vaid oletada kolme või nelja võimaliku variandi vahel, ja see ei vii meid mitte kuhugi.» Seejärel, hääles kõlamas kerge väsimus, sest ka Tom Merrittil oli olnud üpris pingeline õhtu, lisas ta: «Ma palkasin noore Jed Petersi, et ta veedaks homse päeva esivanemate vana hauakambrit puhastades.»
Enne kui ma tol ööl voodisse heitsin, puhastasin püssi ära. Kui see töö tehtud sai ja ma tulikuuma duši alt välja astusin ning linade vahele pugesin, oli kell juba peaaegu kaks. Kartsin pärast taolist üleelamist üleval Vana Kalmistu mäel salamisi unetut ööd. Lebasin mõnda aega ärkvel ja mõtlesin jupiti juhtunu selle ja teise külje peale. Noor Jed! Vähemalt tema puhul polnud küll mingisugust mandumist märgata. See oli noormees, kes seisab vankumatult sinu kõrval. Vana priitalupoja hing ei olnud noort Jedi veel märgatavalt maha jätnud.
Lõpuks jäin magama, kui olin endale kinnitanud, et olin üleval mäe peal töö korralikult lõpule viinud. Guulid! Mitte ainult «Tuhande ühe öö muinasjuttude» olevused nagu afriidid ja džinnid. Ei. Ehtsad! Ja need lõuad! Kui neid Pärsias vanades matmispaikades oma urgastest välja ronimas märgati, lasti nad maha…
Väikesed punakad pooleldi näritud kondid, mis olid selles haisvas tapamajas laiali pillutud… väikesed kondid, mis polnud kindlasti välja rebitud vasikate ega lambatallede kehast… väikesed kondid, mis olid olnud…
