Nathtase Mõõgalt.
Kolm Garseddi väljavalitut, keda selle pardal edasi toimetati, olid tapnud kaks leitnanti ja kaksteist Nathtase Mõõga abistavat segmenti. Nad olid laeva vigastanud – juhtmeid läbi lõiganud, laevakeret lõhkunud. Koos ettekandega tuli Nathtase Mõõgalt salvestus relvast, mida abistav segment vaieldamatult nägi, ent mida Nathtase Mõõga ülejäänud sensorite kohaselt polnud olemas. Vastu igasuguseid ootusi ümbritses Garseddi väljavalitut hõbedaselt läikiv Radchi stiilis turvis, mida nägid ainult abistava silmad, ta tulistas, kuul läbistas abistava soomusrüü, tappis segmendi, ning kuna too enam ei näinud, kadusid relv ja turvis tagasi olematusse.
Kõik väljavalitud olid enne pardale lubamist läbi otsitud ning Nathtase Mõõk oleks pidanud olema ka ise võimeline märkama iga relva, väljageneraatorit või implanti. Ning ehkki Radchi stiilis turvised olid kunagi Radchi ümbruses laialt levinud, olid need piirkonnad juba tuhande aasta eest ühendatud. Garseddaid ei kasutanud selliseid, ei teadnud, kuidas neid valmistada, ega sedagi, kuidas neid kasutada. Ja isegi kui nad teadnuks, oli sellise relva ja kuuli leidumine siin täiesti võimatu.
Kolm soomusrüüs ja sellise relvaga inimest võisid Nathtase Mõõga taolist laeva tugevasti kahjustada. Eriti kui kas või üks garseddai oleks pääsenud mootorini ja relv oleks läbistanud mootori soojuskilbi. Radchaai sõjalaevade mootorid töötasid tähetemperatuuril ning viga soojuskilbis oleks tähendanud hetkelist aurustumist, kogu laev oleks lühiajalise heleda sähvatusega hävinud.
Aga mina ega keegi teine ei saanud midagi teha. Teade oli ligi neli tundi vana, signaal minevikust, vaim. Olukord oli lahenenud juba enne, kui teade minuni jõudis.
Kostis kime heli ja minu ees paneelil, kohe kütusetaseme näituri kõrval hakkas vilkuma sinine tuluke. Hetk tagasi oli paak näidu kohaselt peaaegu täis olnud. Nüüd oli see tühi. Mootor lülitub paari minuti pärast välja. Seivarden lösutas lõdvalt ja vaikselt minu kõrval.
Maandusin.
Kütusepaak oli rikutud mingil kavalal kombel, mida ma polnud tähele pannud. See oli paistnud kolmveerandi võrra täis olevat, kuigi ei olnud, ja alarm, mis oleks pidanud märku andma siis, kui olin kulutanud poole kaasas olnud kütusest, oli lahti näpitud.
Mõtlesin kahekordsele tagatisrahale, mida ma kindlasti enam ei näe. Ja omanikule, kes oli olnud nii mures, et ta hinnaline sõiduk võib kaotsi minna. Muidugi oli kusagil ka saatja, kas siis alarmiga ühendatud või mitte. Omanik ei tahtnud sõidukit kaotada, küll aga minu siia keset samblatriibulist lund jätta. Ma võisin abi kutsuda – olin küll välja lülitanud oma sideimplandid, kuid mul oli välisseade, mida saanuks kasutada. Aga me olime väga, väga kaugel kõigist neist, kes võinuks otsustada abi saata. Ja isegi kui abi saabuks, lisaks veel enne omanikku, kel ilmselgelt polnud minu suhtes häid kavatsusi, ei pääseks ma sinna, kuhu ma tahtsin jõuda, kuid see oli mulle väga tähtis.
Õhutemperatuur oli miinus kaheksateist; kerge lõunatuul, umbes kaheksa kilomeetrit tunnis, vihjas lumesajule lähitulevikus. Ei midagi tõsist, kui hommikust ilmateadet võis usaldada.
Mu maandumine oli jätnud lumesamblasse valge roheliste servadega pleki, mis pidi õhust selgelt näha olema. Maastik paistis laugelt künklikuna, kuid mäeahelikku, mille olime ületanud, polnud enam näha.
Kui see oleks olnud tavaline hädaolukord, siis oleks olnud kõige mõistlikum lennumasinas abi tulekut oodata. Aga see polnud tavaline hädaolukord ja ma ei oodanud päästjaid.
Nad võisid tulla kohe, kui nende saatja teatas, et ma olen maandunud, ja olla valmis mõrvaks, aga nad võisid ka oodata. Rendifirmas oli teisigi sõidukeid, omanikul ei tekiks erilisi raskusi, kui ta oma sõiduki äratoomisega kas või mõned nädalad ootab. Nagu ta ise oli öelnud, ei üllataks see kedagi, kui võõramaalane lumes ära eksib.
Mul oli kaks võimalust. Võisin jääda siia, loota, et mul õnnestub varitseda neid, kes mind tapma ja röövima tulevad, ning nende transporti kasutada. Või siis võisin ma Seivardeni sõidukist välja tõmmata, koti õlale võtta ja kõndida. Koht, kuhu ma jõuda tahtsin, jäi umbes kuuekümne kilomeetri kaugusele kagusse. Vajaduse korral oleksin ma selle päevaga maha käinud, kui pinnas ja ilm – ja jääkuradid – lubanuks, aga olnuks suur vedamine, kui Seivarden oleks sellega ka kaks korda pikema ajaga hakkama saanud. Ning see valik oleks kasutu, kui omanik otsustab sõidukile enam-vähem kohe järele tulla. Samblavöödilisel lumel oleksid meie jäljed selgelt näha, neil tarvitseks ainult järgneda ja meile lõpp peale teha. Kaotaksin üllatusmomendi, mis mul oleks siis, kui ma end maandunud lennumasina juures peidaksin.
Ning oleks vedamine, kui ma oma sihtpunkti jõudes midagi leiaksin. Olin kulutanud nappidele juhtlõngadele järgnedes üheksateist aastat, nädalate ja kuude kaupa otsinud või oodanud, sekka praegusega sarnased hetked, mil edu või isegi elu sõltub mündiviske tulemusest. Seni oli mul vedanud. Mul polnud põhjust eeldada, et see nii jätkuks.
Radchaai oleks seda münti visanud. Või täpsemalt, tervet peotäit, tosinat kettakest, igaühel neist oma tähendus ja mõju, nende langemise seaduspära näitamas universumi kaarti niisugusena, nagu Amaat tahtis seda olevat. Asjad juhtuvad nii, nagu nad juhtuvad, sest maailm on selline, nagu ta on. Või nagu radchaai ütleks: universum on jumalate kujuga. Amaat lõi valguse ja valguse loomine tõi paratamatult kaasa mittevalguse loomise, valgus ja pimedus paiskusid esile. See oli esimene emanatsioon, EntrepaBo; Valgus/Pimedus. Ülejäänud kolm järgnesid esimesele, mis oli nende eelduseks: EskVar (Alustamine/Lõpetamine), IssaInu (Liikumine/Paigalseis) ja VahnItr (Olemasolu/ Mitteolemasolu). Erinevalt jagatuna ja ühendatuna lõid need neli emanatsiooni universumi. Kõik, mis on, lähtub Amaatist.
Ka kõige väiksem, pealtnäha tähtsusetuim sündmus on osa keerukast tervikust ja mõistmine, miks üks konkreetne tolmukübe langeb just seda teed mööda ning laskub just sinna, tähendab Amaati tahtmise mõistmist. Pole olemas sellist asja nagu „lihtsalt kokkusattumus”. Miski ei juhtu juhuslikult, vaid ainult vastavalt Jumala mõttele.
Või nii kõlab radchaai õigeusklik õpetus. Ma ise pole religiooni kunagi eriti hästi mõistnud. Minult pole seda kunagi nõutudki. Ja kuigi radchaaid olid teinud minu, polnud ma radchaai. Ma ei teadnud ega hoolinud jumalate tahtest vähimatki. Ma teadsin ainult seda, et ma kukun sinna, kuhu ma ise olen ennast heitnud, olgu see siis kus tahes.
Võtsin lennumasinast oma kompsu, avasin selle ja võtsin välja varusalve, mille pistsin relva juurde kuue alla. Tõstsin kompsu õlale, läksin ümber sõiduki ja avasin sealpoolse luugi. „Seivarden,” ütlesin.
Ta ei liigutanud, ainult hingas vaikse üminaga. Võtsin ta käsivarrest ja tõmbasin, ta poolenisti libises ja poolenisti astus välja lume sisse.
Olin jõudnud nii kaugele, astudes ühe sammu ja siis järgmise. Pöörasin kirdesse, vedasin Seivardenit järel ja kõndisin.
Lootsin väga, et seal, kuhu ma lähen, elab doktor Arilesperas Strigan, kes oli kunagi tegutsenud arstina Dras Annia kosmosejaamas, mis õigupoolest koosnes vähemalt viiest üksteise otsa ehitatud jaamast ja asus Radchi valdustest kaugel, kahe tosina marsruudi ristmikul. Piisavalt pika aja jooksul võis seal välja ilmuda kõikvõimalikke asju ning oma töö käigus oli ta kohanud väga erinevaid, väga erineva taustaga inimesi. Talle tasuti rahaga, teenetega, antiikesemetega, peaaegu kõigega, millel võis olla kas või kujutluslik väärtus.
Ma olin seal käinud, näinud jaama kokku keerdunud, läbipõimunud kihte, näinud, kus Strigan oli töötanud ja elanud, näinud asju, mis jäid temast maha, kui ta oli ühel päeval teadmata põhjusel ostnud pileti viiele erinevale laevale ja siis kadunud. Kast keelpillidega, millest ma teadsin ainult kolme nime. Viis riiulit ikoone, peadpööritav rida puust, luust ja kullast voolitud jumalaid ja pühakuid. Tosin relva, igaühel neist hoolikalt kinnitatud jaama relvaloa number. Kõik need kollektsioonid olid saanud
