mille pärast ma olin tulnud: mõned viisnurksed glasuurplaadid, mille värvid olid tuhat aastat hiljemgi lilleõitena erksad. Madal kauss, mille kullatud serval oli kiri keeles, mida Strigan päris kindlasti ei osanud lugeda. Lame plastikust nelinurk, mis, nagu ma teadsin, salvestas helisid. Puudutuse peale kostis sellest naeru ja hääli, mis rääkisid samas surnud keeles.
See kollektsioon oli väike, kuid selle kokku saamine ei saanud olla lihtne. Garseddi esemed olid haruldased, sest kui Anaander Mianaai oli mõistnud, et garseddaidel on vahendeid radchaaide laevade hävitamiseks ja radchaaide turvise läbistamiseks, andis ta käsu Garseddi ja selle elanike täielikuks hävitamiseks. Need viisnurksed väljakud ja lilled, iga viimane kui elus asi kõigil süsteemi planeetidel, kuudel ja kosmosejaamades, kõik need olid läinud. Keegi ei hakka seal enam kunagi elama. Keegi ei tohtinud unustada, mida tähendas Radchile vastuhakkamine.
Kas võis patsient anda talle näiteks kausi ja see pani ta täiendavat teavet otsima? Ja kui sinna oli sattunud üks Garseddi ese, siis mis võis seal veel olla? Midagi, mille patsient oli talle tasuna andnud, ise võib-olla teadmata, mis see on – või siiski teades ja püüdes meeleheitlikult sellest vabaneda. Midagi sellist, mis panigi ehk Strigani põgenema, kaduma, maha jätma peaaegu kõiki oma asju. Midagi ohtlikku, midagi sellist, mida ta ei raatsinud hävitada, kuigi see oleks olnud kõige tõhusam viis sellest lahtisaamiseks.
Midagi sellist, mida ma kangesti endale tahtsin.
Tahtsin pääseda maandumispaigast nii kaugele ja nii kiiresti kui võimalik ning nii me kõndisime tundide kaupa, tehes vaid hädavajalikke lühipeatusi. Päev oli küll Nilti kohta selge ja valge, kuid ma tundsin end pimedana – olin arvanud, et olen juba õppinud seda ignoreerima. Kunagi oli mul olnud kakskümmend keha, kakskümmend paari silmi, ning veel sadu teisi, kellele mul oli ligipääs, kui ma seda vajasin või soovisin. Nüüd nägin ma ainult ühes suunas, nägin ainult laia avarust enda taga, kui pöörasin pead ja tegin end pimedaks ees ootava suhtes. Tavaliselt vältisin ma seetõttu liiga avatud maastikke, et teada, mis on mu selja taga, kuid siin oli see võimatu.
Mu nägu õhetas, kuigi tuul oli väga nõrk, ja läks siis tuimaks. Mu käed ja jalad valutasid algul – mul polnud kindaid ja saapaid ostes kavatsust külma käes kuuskümmend kilomeetrit jala käia – ja muutusid siis raskeks ja tuimaks. Mul oli isegi vedanud, et ma ei tulnud talvel, mil temperatuur oleks võinud olla tublisti madalam.
Seivardenil pidi olema niisama külm, kuid ta astus ühtlaselt, kui ma teda järel vedasin, üks tuim samm teise järel, jalad lohisemas läbi samblase lume, ta põrnitses maha, ei kurtnud, ei öelnud üldse midagi. Kui päike oli peaaegu silmapiiril, kehitas ta kergelt õlgu ja tõstis pea.
„Ma tean seda laulu,” ütles ta.
„Mida?”
„Seda laulu, mida sa ümised.” Ta pööras laisalt pea minu poole, ta näol polnud muret ega hämmastust. Kaalusin, kas ta oli püüdnud oma kõnepruuki varjata. Tõenäoliselt mitte – kefi toime all poleks ta sellest lihtsalt hoolinud. Radchi valdustes oleks see kõnepruuk näidanud, et tegemist on jõuka ja mõjuka perekonna liikmega, kellegagi, kes on pärast viieteistkümneselt vaimuannete eksami tegemist jõudnud lugupeetud ametikohale. Väljaspool Radchi alasid oli see tuhande lõbustusega, rikka, korrumpeerunud, paadunud suli tunnus.
Meieni kostis õhusõiduki vaikne hääl. Pöörasin peatumata tagasi vaatama, uurisin silmapiiri ning nägin seda kaugel ja väiksena. Lendas madalal ja aeglaselt, näis, et piki meie jälgi. Olin kindel, et nad ei tulnud meid päästma. Mu mündivise oli petnud ning nüüd me olime nähtaval ja kaitsetud.
Jätkasime kõndimist, õhusõiduki hääl tuli lähemale. Me poleks saanud selle eest põgeneda ka siis, kui Seivarden poleks hakanud komistama; ta jäi küll püsti, kuid ta jõud oli selgesti otsakorral. See, et ta oli kõnetamata rääkinud või enda ümber midagi märganud, tähendas, et kefi mõju hakkas lahtuma. Peatusin, lasin ta käe lahti ja ta jäi minu kõrvale seisma.
Õhusõiduk lendas meist üle, tegi pöörde ja maandus meie teele, umbes kolmekümne meetri kaugusele meie ette. Võib-olla neil polnud vahendeid, et meid õhust tulistada, või siis ei tahtnud nad seda teha. Raputasin kompsu seljast ja lasin pealiskuue kinnise lõdvemale, et relva paremini kätte saada.
Neli inimest tulid välja: omanik, kelle käest ma olin sõiduki rentinud, kaks, keda ma ei tundnud, ja see tüüp kõrtsist, kes oli mind „karmiks plikaks” nimetanud – keda ma olin tahtnud tappa, kuid end vaos hoidnud. Libistasin käe põue ja pigistasin relvapära. Mu valikud olid piiratud.
„Kas sul mõistust ei ole peas?” hõikas omanik, kui nad olid viieteistkümne meetri kaugusel. Kõik neli peatusid. „Sa jääd sõiduki juurde, kui see alla tuleb, et me su leiaksime.”
Vaatasin baaris nähtud inimest, nägin, et ta tundis mu ära, ja nägi ka, et mina tema ära tundsin. „Ma ütlesin baaris, et kes proovib mind röövida, see sureb,” meenutasin talle. Ta muigas.
Üks neist, keda ma ei tundnud, võttis kusagilt riiete vahelt püstoli. „Me ei tulnud proovima,” ütles ta.
Tõmbasin püstoli välja ning tulistasin, tabades teda näkku. Ta vajus lumme. Enne kui teised jõudsid reageerida, tulistasin baaris nähtud isikut, kes samuti kokku vajus, ja järgmist tema kõrval, kõik kolm lasku kiiresti, vähem kui sekundiga üksteise järel.
Omanik kirus ja pöördus põgenema. Tulistasin teda selga, ta tegi kolm sammu ja kukkus siis.
„Mul on külm,” ütles Seivarden mu kõrval rahulikult ja osavõtmatult.
Nad olid jätnud oma sõiduki valveta, tulnud kõik neljakesi minu poole. Rumal neist. Kogu ettevõtmine oli rumal, näis, et nad polnud teinud mingit tõsist plaani. Mul tarvitses ainult Seivarden ja komps nende sõidukisse tõsta ja lendu tõusta.
Arilesperas Strigani elukoht oli õhust vaevalt märgatav, ainult ring läbimõõduga veidi enam kui kolmkümmend viis meetrit, kus lumesammal oli pisut heledam ja õhem. Laskusin väljapoole seda ringi ja ootasin hetke, et olukorda hinnata. Selle nurga alt oli selge, et seal on kaks hoonet, lumega kaetud küngast. See võis olla tühi karjuste laager, aga kui ma sain oma teavet usaldada, siis oli see midagi muud. Müüri või tara ei olnud, kuid ma ei teinud ennatlikke järeldusi valveseadmete kohta.
Veidi kaalunud, avasin õhusõiduki luugi ja väljusin, tõmmates ka Seivardeni enda järel välja. Kõndisime aeglaselt jooneni, kus lume värvitoon muutus, Seivarden peatus, kui mina peatusin. Ta seisis ükskõikselt, vaadates otse enda ette.
Kaugemale polnud ma osanud plaani teha.
„Strigan!” hõikasin, ja ootasin, aga vastust ei tulnud. Jätsin Seivardeni sinna seisma ja käisin ümber teist värvi lumeringi. Kahe lumega kaetud hoone sissepääsud näisid veidralt tumedatena, ma peatusin ja vaatasin veel kord.
Mõlemad sissekäigud olid avatud, nende taga oli pimedus. Tõenäoliselt olid sellistel hoonetel kahekordsed uksed nagu lüüsid, et soe õhk välja ei pääseks, aga ma ei uskunud, et keegi mõne ukse lihtsalt pärani jätaks.
Striganil võisid olla valveseadmed paigas, ja võisid ka mitte olla. Astusin üle joone ringi sisse. Midagi ei juhtunud.
Uksed olid avatud, nii sisemised kui välimised, ja tuled ei põlenud. Ühes hoones oli niisama külm kui väljas. Eeldasin, et kui leian valgustuse, siis avastan, et tegemist on tööriistade, toidupakkide ja kütusega täidetud laoga. Teises oli kaks kraadi sooja – oletasin, et seda oli veel suhteliselt hiljuti soojendatud. Ilmselt oli see eluruum. „Strigan!” hüüdsin pimedusse, aga mu tagasikajav hääl ütles, et hoone on tõenäoliselt tühi.
