ei õpeta väikesi ja harva esinevaid kaotusi kannatlikult taluma, võivad suured õnnetused kõige harilikumaidki inimesi muuta arukaks ja ükskõikseks. Kuna selle tohutu hulga laipade matmiseks, mis kõigi kirikute juurde iga päev ja peaaegu iga tund kokku toodi, pühitsetud maad ei jätkunud, eriti kui oleks tahetud muistse kombe järgi igaühele eri matusepaik anda, siis kaevati kirikute juures kitsaks jäänud surnuaedadesse maasse määratu suured augud, kuhu paigutati sadade kaupa järjest juurde toodavaid laipu, laoti nad kiht kihi peale nagu mingit kaupa laevatrümmi ja kaeti nad kergelt mullaga, kuni auk ääretasa täis sai.
Et mitte enam jutustada meie linnas läbi elatud kannatuste kõigist üksikasjust, ütlen, et kui see aeg raske oli linnale, siis ei säästnud ta sugugi vähem ka linnalähedast maad. Kui kõrvale jätta lossid, mis sarnanesid väikest mõõtu linnaga, siis jäid vaesed õnnetud talupojad oma peredega laialipillatud külades ja taludes ilma arstiabita ja hoolitsuseta ning surid teedel, viljapõldudel ja majades nii tööl kui päeval mitte kui inimesed, vaid peaaegu nagu loomad. Nagu linnakodanikud, nii muutusid nemadki kommetelt lõdvaks ega tundnud oma asjade ja tegude pärast vähematki muret, vaid ootasid igal uuel saabuval päeval aina surma. Neile ei läinud korda, mis saab nende loomadest, maast ja tehtud töödest, nad katsusid seda, mis neil käepärast oli, lõpuni ära tarvitada, kuidas oskasid. Ja nii hulkusid härjad, eeslid, lambad, kitsed, sead, kanad ja isegi inimtruud koerad kodust väljaaetuna omapead väljadel, kus vili oli koristamata ja isegi lõikamata maha jäetud. Päeval end täis söönud loomad läksid, nagu oleks neil mõistust olnud, õhtul ilma karjase sundimata tagasi koju.
Kuid jättes maa ja pöördudes tagasi linna, võin ma ainult seda öelda, et taeva ja osalt vahest ka inimeste karmus oli nii suur, et ränga katkutõve tõttu ja seetõttu, et nakkuse kartusel terved haigete eest halvasti hoolitsesid või neid omapead jätsid, suri Firenze linnamüüride vahel märtsist juulini enam kui sada tuhat inimest, kuna enne seda taudi vaevalt teatigi, et linnas nii palju inimesi elab. Kui palju suuri losse, ilusaid maju, toredaid elamuid, mis varem olid täis rahvast, härrasid ja daame, jäi tühjaks viimse teenrini! Kui palju nimekaid sugukondi, suuri pärandeid ja tohutuid rikkusi jäi ilma pärijateta! Kui palju oli väärikaid mehi, kauneid naisi, toredaid noormehi, keda Galenos, Hippokrates ja Asklepios ise oleksid täiesti terveks tunnistanud, kes hommikust sõid omaste, seltsimeeste ning sõpradega, aga õhtust juba teises ilmas oma kaugete esivanemate seltsis!
Mul on raske nii pikalt neil kannatustel peatuda. Jättes seepärast vahele, mida vahele jätta saab, ütlen ainult niipalju, et sellal kui meie linn niisugustes tingimustes peaaegu tühjaks jäi, juhtus, nagu ma hiljem usaldusväärselt inimeselt kuulsin, et ühel teisipäeva hommikul pärast jumalateenistust said Santa Maria Novella auväärses, aga peaaegu tühjas kirikus kokku seitse noort daami, kes kõik seotud olid sõpruse, naabruse või sugulussidemetega ning ajakohaselt leinariideid kandsid. Keegi neist polnud üle kahekümne kaheksa ega alla kaheksateistkümne aasta vana, kõik nad olid arukad, kõrgest soost, ilusad, hästikasvatatud ja kombelised. Ma nimetaksin neid nimepidi, kui poleks põhjust sellest hoiduda: ma ei taha, et keegi neist tulevikus peaks häbenema allpool järgnevate lugude pärast, mis nad jutustasid või kuulsid, sest tänapäeval on lubatud lõbude piirid palju kitsamad kui tol ajal. Eespool mainitud põhjustel olid need piirid tol ajal palju avaramad, mitte ainult nende ea, vaid ka palju küpsema ea kohta. Samuti ei soovi ma kadedaile, kes valmis on isegi laitmatut elu elavat inimest salvama, põhjust anda sündsusetute juttudega väärikate naiste ausa nime rüvetamiseks. Et aga segi ajamata kõigest aru saada, mida keegi allpool räägib, kavatsen ma igaühele niisuguse nime anda, mis kellegi omadustele kas täielikult või osaliselt vastab. Esimest, teiste hulgas kõige vanemat, nimetame Pampineaks, teist Fiammettaks, kolmandat Filomenaks, neljandat Emiliaks, viiendat Laurettaks, kuuendat Neifileks ja viimast mitte just ilma põhjuseta Elisaks3. Kõik nad olid kokku rääkimata, täiesti juhuslikult kokku saanud ühes ja samas kiriku osas, kus nad poolringis istet võtsid. Jättes issameie lugemise, ohkasid nad ja hakkasid halbadest aegadest elavalt vestlema. Vähe hiljem, kui teised vaikisid, hakkas Pampinea rääkima:
„Mu kallid daamid, olete vist küll palju kordi nagu minagi kuulnud, et ei tee kellelegi kahju oma õigust sündsalt kasutada. Igaühel, kes ilmale on sündinud, on loomulik õigus oma elu niipalju kui võimalik hoida, säilitada ja kaitsta. See on sedavõrd õige, et vahel on oma elu päästmiseks isegi süütuid inimesi tapetud. Kui seda lubavad seadused, mis peavad hoolitsema iga sureliku hea käekäigu eest, kas ei tohi siis palju rohkem meie ja iga teine inimene kellelegi kahju tegemata tarvitusele võtta kõik võimalikud abinõud oma elu alalhoidmiseks? Tarvitseb mul vaid kujutleda ainult meie käitumist täna hommikul, jah, ka paljudel teistel möödunud päevadel, ning mõelda, kuidas ja mis me rääkisime, ning mul on selge nagu vahest teilgi, et igaüks on hirmul iseenda pärast. Kuid mitte see ei pane mind imestama, vaid see, et oma naiseliku tundlikkuse juures keegi meist ei otsi väljapääsu sellest olukorrast, mille pärast igaüks meist põhjendatult väriseb. Mulle näib, et me elame siin ainult selleks, et tunnistada, kui palju laipu kalmistule viiakse, või et kuulda, kas siinse kloostri mungad, kelle arv täiesti kokku on sulanud, ka ettenähtud kellaajal oma teenistust peavad, või et oma riietusega igaühele näidata oma häda ja selle suurust. Siit väljudes võime näha, kuidas kõikjal laipu ja haigeid kantakse, kuidas need, kes avalike seaduste põhjal oma süütegude pärast pagendusele on mõistetud, nende seaduste üle irvitavad ja märatsedes ringi jooksevad, teades, et nende täidesaatjad on surnud või haiged; kuidas linna põhjakihid, bekiinid, kes meie verest elavad, meie nuhtluseks igal pool ringi ratsutavad ja luusivad, irvitades meie ja meie hädade üle rõvedate lauludega. Muud ma ei kuulegi kui ikka ainult: „Need on surnud ja nood on suremas.” Kui aga inimese moodi käitutaks, kostaks kõikjalt meie kõrvu ainult haledat nuttu. Ma ei tea, kas teiega on sama lugu mis minuga, aga ma kardan, et siit koju minnes ei leia ma suurest perest enam kedagi eest peale oma ümmardaja, ning mind haarab hirm ja kõik mu ihukarvad tõusevad püsti. Kuhu ma ka läheksin ja kus viibiksin, ikka viirastuvad mulle lahkunute varjud, kuid mitte niisugustena, nagu ma neid olin harjunud nägema, vaid nad hirmutavad mind oma uue kes teab kust saadud õudse välimusega. Seepärast ei tunne ma ennast kuskil hästi, ei siin kirikus ega mujal, isegi mitte kodus, ja seda enam, et mulle näib, nagu poleks peale meie kedagi enam järele jäänud, kel veri veel soontes voolab ja kel on koht, kuhu minna. Olen sageli kuulnud räägitavat inimestest (kui neid veel järele on jäänud), kes ei tee vahet sündsa ja kõlvatu vahel, vaid ihast aetuna, üksi või teistega koos, päeval või öösel, kõike teevad, mis neile ainult lõbu pakub. Ja mitte ainult vabad inimesed, vaid ka need, kes on kloostritesse suletud, on tulnud otsusele, et ka neile sobib ja on lubatud mis teistelegi; ning murdes sõnakuulmise tõotust ja andudes lihalikele lõbudele, on nad muutunud liiderlikuks ja kombelõdvaks, lootes nõnda surmast pääseda. Kui see nii on (selge, et nii see ka on), mis meie siis siin teeme? Mida me ootame? Millest me unistame? Miks peame meie oma tervise suhtes hooletumad ja loiumad olema kui kõik teised kaaskodanikud? Kas oleme vähem väärt kui teised või arvame, et meie elu on meie keha külge kõvemate sidemetega kinnitatud kui teistel ja meil pole tarvis muretseda selle pärast, mis meie tervisele kahju võiks tuua? Me eksime, me petame ennast! Kui rumalad me oleme, kui niiviisi mõtleme! Me võime selles täielikult veenduda, meenutades, kui palju ja kui tublisid noormehi ja daame see julm taud on juba surma saatnud! Et meid jonnakuse või hooletuse tõttu ei tabaks see oht, mida me nii või teisiti saaksime vältida, pean ma kõige paremaks (ma ei tea, kas te samal arvamisel olete mis mina) siit linnast üheskoos lahkuda, nagu seda juba paljud on teinud ja veelgi teevad. Vältides nagu surma teiste halba eeskuju, läheksime siit korralikult maale oma mõisatesse, mida meil igaühel küllalt leidub, ja anduksime seal mõistlikkuse piirist üle astumata meelelahutustele, rõõmudele ja lõbustustele, mida võime endale lubada. Seal kuuleme linnukeste laulu, näeme haljendavaid künkaid ja aasu, põldusid, millel vili merena lainetab, tuhat liiki puid, hoopis avaramat taevast, mis küll meie pärast vihane näib olevat, aga siiski meie eest oma igavest ilu ei varja, ja mida on palju mõnusam vaadata kui meie tühjaks jäänud linna müüre. Pealegi on õhk seal hoopis värskem ja kõike, mida me niisugusel ajal vajame, on seal lausa suuremas külluses kui siin; seal on vähem põhjust ka tuska tunda. Kuigi ka seal talupoegi sureb nagu siin linnakodanikke, on seal siiski vähem ebameeldivusi,
Tegelased-jutustajad on peidetud tolle aja tava kohaselt kreeka nimedest tuletatud pseudonüümide taha. Kolm noormeest (selles on kriitikud ühel meelel) on Boccaccio ise kolmes erinevas aspektis: D ioneo (‘Venusele pühendatud’, tuletatud Venuse ema Diona nimest) – lõbus ja mahlakat nalja armastav Boccaccio; F ilostrato (‘armastuse poolt võidetud’) – Boccaccio kui reedetud ja õnnetu armastaja; P amfilo (või Panfilo) (‘üleni armastus’) – Boccaccio kui edukas ja triumfeeriv armastaja. Naistesse oli Boccaccio väga kiindunud. Viis neist esinevad ta varasemais töis: P ampinea – napollanna, tema esimene armastus; F iammetta – unustamatu Maria d’Aquino; E milia – Emiliana dei Tornaquinci, kellega Boccaccio oli seotud pärast oma tagasipöördumist Firenzesse; E lisa on Lisa, keda poeet ülistas oma „Armunägemuses”; Laur etta on benediktlaste ordu nunn Mensola kloostrist, kellega Boccacciol näis vahekord olevat ja kes sellepärast kloostrist lahkus. Selle avastuse tegi E. Carrara („Üks Boccaccio patte”; Ciornale Storico della Letteratura Italiana, XXXVI, lk. 123–130). Ka leiame otseseid vihjeid sellele Lauretta laulus „Dekameroni” kolmanda päeva lõpul. Ülejäänud kaks – F ilomena ja N e i file – on seni identifitseerimata, kuid võib arvata, et nemadki nagu eelmised viis olid kirjaniku poolt armastatud naised või neiud, kellele ta andis sümboolsed nimed.
