teeme, pole meil karta mingeid etteheiteid, kui aga mitte, siis võivad meid ees oodata kannatused, meelehärm ja vahest surmgi. Seepärast arvan ma, et me teeksime hästi, kui me oma ümmardajaid kaasa kutsudes ja kõiki neid tarvilikke asju kaasa võtta käskides kord ühes, kord teises paigas peatuksime ning endale lubaksime kõiki lõbustusi ja meelelahutusi, mis niisugusel ajal võimalikud on. Niiviisi võiksime elada senikaua, kuni näeme (muidugi kui surm meid enne ei taba), missuguse lõpu taevas kõigele sellele määrab. Tuletan teile meelde, et parem on meil siit väärikalt lahkuda kui jääda siia vääritult aega mööda saatma nagu paljud teised.”
Kuuldes Pampinea sõnu, kiitsid teised daamid ta nõu heaks, ning soovides selle järgi talitada, hakkasid juba omavahel arutama, mida teha, nagu tuleks neil püsti tõustes kirikust otsemaid teele asuda. Kuid Filomena, kes oli kõige ettevaatlikum, lausus:
„Kuigi kõik, mis Pampinea rääkis, väga hea oli, siiski ei maksa nõnda kiirustada, nagu teil plaanis näib olevat. Tuletagem meelde, et me kõik oleme naised ja keegi meist pole nii lapselik, et ei teaks, mismoodi naised omapead on ja kui raske meil on ilma meeste hoolitsuseta oma elu sisse seada. Meil pole püsi, me oleme jonnakad, kahtlustajad, meil puudub meelekindlus, me oleme arad; seepärast kardan ma väga, et kui me mehi ei lase end juhtima tulla, laguneb meie seltskond üsna varsti koost ja see teeb meile vähem au, kui vahest soovitav oleks. On parem enne kaaluda kui asjaga alustada.”
Seepeale lausus Elisa:
„Tõsi küll, mees on naise pea ja ilma meeste juhtimiseta jõuavad meie üritused harva kiiduväärt lõpule. Aga kust neid mehi võtta? Teatavasti on peaaegu kõik meie omaksed surnud, need aga, kes ellu on jäänud, soovides vältida sedasama õnnetust, millest meiegi tahame eemale hoiduda, põgenevad salkades igale poole laiali, ja me ei tea, kus nad praegu asuvad. Võõraste poole aga pole sünnis pöörduda. Kui me tahame, et me käsi hästi käiks, siis peame leidma niisuguse tee oma elu korraldamiseks, et seal, kuhu me lõbu ja puhkust läheme otsima, ei ootaks meid pahandused ja häbi.”
Sellal kui daamid nõnda arutasid, astusid kirikusse kolm noormeest, kellest kõige noorem oli vähemalt kakskümmend viis aastat vana ja kelles üheski kombelõtv aeg, sõprade ja omaste kaotus, hirm oma elu eest polnud suutnud kustutada ega jahutada armastusleeki. Ühel oli nimeks Pamfilo, teisel Filostrato ja kolmandal Dioneo; kõik nad olid haritud ja meeldivad inimesed. Nüüd aga oli nende kõikide sooviks sel vapustaval ajal kokku saada oma daamidega, kes ka kõik kolm juhuslikult siinse seitsme hulgas viibisid. Mõned daamid olid paari noormehega ka sugulased. Vaevalt märkasid noormehed daame, kui ka need noid nägid ning Pampinea naeratas ja ütles:
„Vaadake, kuidas õnn on meie poolt, saates meile need mõistlikud ja tublid noormehed, kes meeleldi valmis on meile juhtijaiks ja teenreiks hakkama, kui me neid ainult ses ametis näha soovime.”
Neifile lõi näost õhetama, sest üks noormeestest armastas teda, ja ütles:
„Jumalapärast, mõtle, mis sa räägid, Pampinea! Ma tean kindlasti, et neist kõigist seal võib ainult head rääkida ja ma usun, neile sobivad suuremad ülesanded. Samuti mõtlen ma, et nende seltsis viibimine meeldiks ja teeks au isegi meist kaunimaile ja väärikamaile daamidele. Kuid nagu teada, on nad mõnesse meist armunud, ja ma kardan, et võidakse (kuigi see meie ega nende süü pole) meist halvasti rääkima hakata ja meile häbi teha, kui me nad kaasa võtame.”
Seepeale ütles Filomena:
„See ei tähenda midagi. Kui ma ausalt elan ja mu südametunnistus puhas on, siis räägitagu mis tahes, mind kaitsevad jumal ja tõde ise. Kui nad ainult nõus oleksid kaasa tulema, siis võiksime öelda nagu Pampinea, et õnn on meie poolt.”
Kuuldes tema sõnu, ei mõelnudki teised daamid vaikida, vaid olid kõik üksmeelselt valmis noormehi enda juurde kutsuma, neile oma kavatsustest rääkima ja neid paluma, et nad suvatseksid selleks teekonnaks nende seltsi tulla. Pampinea, kes ühe noormehe sugulane oli, tõusis kohe püsti ja läks noormeeste juurde, kes eemal seistes daamide poole vaatasid. Ta tervitas neid rõõmsalt, seletas neile oma kavatsusi ning palus kõigi nimel puhaste, vennalike mõtetega neile seltsiks tulla. Noormehed arvasid algul, et nendega nalja tehakse, kuid nähes, et Pampineal on tõsi taga, vastasid nad rõõmsalt, et on valmis kaasa tulema. Enne kirikust lahkumist leppisid nad ilma pikemata kokku, mis enne teekonda veel teha tuleb.
Kui kõik mis vaja täpselt ette oli valmistatud, samuti ka ette teadustatud sinna, kuhu nad kavatsesid minna, asusid daamid ümmardajatega ja kolm noormeest oma teenritega järgmise päeva – see on kolmapäeva – hommikul teele ning lahkusid linnast. Käinud ära vaevalt kaks penikoormat, jõudsid nad oma esialgsele peatuskohale. See koht asus teedest eemal väikese mäe otsas, kus kasvas tihedasti mitmesuguseid rohelisi põõsaid ja taimi, mis silmale suurt mõnu pakkusid. Mäe harjal asus loss ilusa suure siseõuega, lahtiste rõdudega, saalide ja tubadega, millest igaüks oli tore ja suurepäraste rõõmsate piltidega kaunistatud. Ümberringi asusid aasad ja imeilusad aiad, samas ka kaevud värske veega ja keldrid kallite veinidega, mis oleksid sobinud pigem veinitundjaile kui karskeile ja hästikasvatatud daamidele. Oma suureks rõõmuks leidis päralejõudnud seltskond eest kõigiti puhtad ruumid; voodid olid üles tehtud, põrandad kaetud pillirooga, kõikjale oli puistatud lilli, mis sellel aastaajal saadaval olid. Kui saabujad istet olid võtnud, ütles Dioneo, kes teiste hulgast silma paistis oma lõbusa olemisega ja vaimukusega:
„Mu daamid, meid on siia toonud pigem teie õige vaist kui meie mõistus. Mis teie siin kavatsete oma mõtetega ette võtta, seda ma ei tea; minu mõtted aga jäid linnavärava taha, kui ma ennist sealt teie seltsis väljusin. Seepärast emba-kumba, kas olete valmis siin minuga koos lõbutsema, naerma ja laulma (muidugi kui see teie väärikusega kokku käib) või lasete mind oma muremõtetega tagasi kannatavasse linna pöörduda.”
Sellele vastas lõbusalt Pampinea, nagu oleks temagi suutnud muremõtted eemale ajada:
„Sa ütlesid hästi, Dioneo, siin tuleb elada lõbusalt; muud põhjust meil ju polnud murede eest põgeneda. Kuid kuna kõik see, mil kindlat kuju pole, kaua ei kesta, siis arvan ma kui nende mõtete algataja, mis meie kena seltskonna kokku tõid, et meie hea tuju peaks siiski kestma ning meil oleks vaja juhtijat, keda me austaksime kui vanemat, kelle sõna me kuulaksime ja kelle mõtted tegeleksid ainult sellega, kuidas meile lõbusat elu korraldada. Kuid et igaüks meist tunda saaks niihästi hoolitsemise koormat kui ka auameti mõnu ja kelleski kadedust ei tekiks, panen ma ette, et see koorem ja au järgemööda igaühele meist üheks päevaks osaks langeks. Esimene vanem tuleks meil valida, järgmise päeva vanema aga määraks õhtupalvuse liginemisel oma äranägemise järgi see, kes päeval vanemaks oli. Kes aga nõnda teiste ülemaks on saanud, peab oma valitsemispäeval oma tahtmise järgi talitama ja ära määrama, kus ja kuidas meil tuleb elada.”
Need sõnad meeldisid kõigile väga ja Pampinea valiti üksmeelselt esimese päeva vanemaks. Filomena aga jooksis kiiresti loorberipuu juurde, sest ta oli sageli kuulnud, kuidas loorberilehtedega austust märgitakse ja kui väärikas see on, kes loorberipärja ära on teeninud. Ta murdis mõned oksad, punus neist ilusa pärja ja pani selle Pampineale pähe. Kuni seltskond kokku jäi, oli see pärg ta kandjale kuningliku võimu ja autoriteedi tunnuseks.
Kuningannaks saades laskis Pampinea enda juurde kutsuda noormeeste teenrid ja daamide ümmardajad, keda oli neli, käskis neid hästi tähele panna ja ütles siis, kui kõik vait olid jäänud:
„Et teile esimesena eeskuju anda, kuidas meie seltskond korralikult ja mõnuldes enesele häbi tegemata võib elada ning senikaua kesta, kuni me ise soovime, määran ma kõigepealt Dioneo teenri Parmeno oma õuemeistriks. Tema ülesandeks jääb hoolitseda meie teenijaskonna ja toidu eest. Pamfilo teenrist Siriscost saagu meie arvepidaja ja laekur ning ta kuulaku Parmeno käsku. Tindaro jääb Filostrato ja kahe teise noormehe juurde neid teenima, kui muud kohustused peaksid teisi teenreid takistama. Minu ümmardaja Misia ja Filomena ümmardaja
