võinud kahelda, kui oleks kuulnud surivoodil lamavalt inimeselt sääraseid sõnu? Ta ütles lõpuks:
„Härra Ciappelletto, jumala abiga saate te peagi terveks. Kui aga siiski peaks juhtuma, et jumal teie õnnistatud ja hästi ettevalmistatud hinge enda juurde kutsub, kas on teil midagi selle vastu, et teie keha siis meie kloostrisse maetaks?”
Ciappelletto vastas seepeale:
„Ma olen sellega nõus, püha isa, ma ei soovikski enesele teist puhkepaika. Te olete ju lubanud minu eest paluda, aga ilma selletagi olen ma teie mungaordu vastu alati iseäralist aukartust tundnud. Seepärast palun ma teid, kui te tagasi oma kloostrisse lähete, saatke mulle Kristuse tõelist ihu, mida te igal hommikul oma altaril pühitsete, sest kuigi ma seda ei vääri, soovin ma teie loaga siiski armulauda saada ja pärast seda ka viimset püha salvimist, et ma pärast oma patust elu võiksin vähemalt ristiinimesena surra.”
Püha mees oli sellega meeleldi nõus, kiitis ta soovi heaks ja ütles, et saadab püha sakramendi sedamaid kohale. Ja nii see sündiski.
Vennad kartsid väga, et Ciappelletto neid petab, ning olid seepärast tema toa vaheseina juures pihtimist pealt kuulanud ja kõigest aru saanud, mis ta mungale rääkis. Neid pihtimislugusid kuuldes olid nad korduvalt tahtnud naerma pursata.
„Vaat kus on inimene!” rääkisid nad isekeskis. „Ei vanadus, haigus ega hirm lähedase surma ja jumala ees, kelle kohtu ette ta varsti peab astuma, ei kohuta teda tagasi nurjatult teelt ega vii teda mõttele, et ta peaks teisiti surema, kui ta on elanud.”
Kuuldes aga, et teda ollakse valmis isegi kirikusse matma, ei tundnud nad enam muu pärast muret. Varsti pärast seda sai Ciappelletto püha sakramenti, ja kuna ta olukord järjest halvenes, siis ka viimset salvimist. Ja pärast nii eeskujulikku pihtimist surigi ta sellesama päeva õhtul, varsti pärast õhtupalvust. Vennad tegid tema enese kulul kõik tarvilikud ettevalmistused väärikaks matuseks, teatasid surmast kloostrisse, et mungad sealt tuleksid, nagu komme nõuab, surnu juurde õhtul palvust pidama ja hommikul teda ära viima. Kuuldes, et Ciappelletto on surnud, rääkis teda pihile võtnud munk kloostri prioriga läbi, laskis kelli helistada ning jutustas kokku tulnud munkadele, kui püha inimene see Ciappelletto ta pihtimise järgi otsustades oli olnud. Avaldades lootust, et jumal tema läbi veel suuri imetegusid ilmutab, tegi ta neile selgeks, et ta tuleb kloostris vastu võtta suurima harduse ja austusega. Prior ja teisedki mungad olid oma kergeusklikkuses sellega nõus ja nii läksid nad õhtul kõik majja, kus lamas Ciappelletto laip, ning pidasid seal piduliku hingepalvuse. Hommikul aga tulid nad surnule järele, kõik vaimulikurüüdes ja – mantlites, palveraamatuid käes hoides, risti ees kandes ja laule lauldes. Suurima au ja hiilgusega viisid nad ta oma kirikusse ning peaaegu kõik linnaelanikud, nii mehed kui naised, liitusid matuserongiga. Kui ta kirikusse oli asetatud, asus teda pihile võtnud munk kantslisse jutlust pidama. Ta rääkis imeasju lahkunu elust, tema paastumisest, neitsilikkusest, lihtsameelsusest, süütusest ja pühadusest. Muuseas jutustas ta sellestki, mida Ciappelletto ise nuttes oma kõige suuremaks patuks oli pidanud, samuti sellest, kuidas teda suure vaevaga oli saadud uskuma panna, et jumal talle ka selle patu andeks annab. Kuulajaid noomides ütles munk:
„Teie aga, jumala poolt ära neetud, teotate jumalat, ta ema ja kõiki pühakuid paradiisis iga õlekõrre pärast, mis teile jalgade ette puutub!”
Peale selle jutustas ta palju muudki lahkunu südameheadusest ja hingepuhtusest. Ta sõnad, mida kogudus täielikult uskus, tungisid nii sügavale kõigi kirikusviibijate südamesse, et pärast jumalateenistust kõik rüsinal surnu juurde tormasid ta jalgu ja käsi suudlema. Surnu seljast rebiti kõik riided puruks ja kes aga tükikese endale sai, pidas ennast õnnelikuks. Laip tuli kogu päevaks välja jätta, et kõik teda näha saaksid. Öösel paigutati ta kabelis marmorist kirstu ning järgmisel päeval hakkas sinna kohe inimesi kokku voolama, et talle austust avaldada. Nad süütasid küünlad põlema, andsid surnule tõotusi ja riputasid nende tõotuste kinnituseks üles vahakujukesi. Kuulsus Ciappelletto pühadusest ja ta austamine kasvas nii suureks, et vaevalt keegi tahtis oma hädade puhul mõne teise pühaku poole pöörduda. Ta nimetati San Ciappellettoks ja nõnda nimetatakse teda praegugi. Kinnitatakse, et issand on tema läbi palju imetegusid teinud ja teeb neid veel tänapäevalgi igaühele, kes San Ciappelletto eestkostmise poole pöördub.
Nõnda elas ja suri isand Ciapperello Pratost ning sai, nagu kuulsite, pühakuks. Ma ei mõtle eitada võimalust, et ta issanda palge ees õndsaks on saanud, sest kuigi ta elas nurjatut ja jõledat elu, võis ta enne surma tõesti niivõrd pattu kahetseda, et jumal ta peale halastas ja tema oma riiki vastu võttis. Meie eest jääb see varjatuks, aga otsustades selle järgi, mida me näeme, ütlen ma, et ennemini oleks ta pidanud kuradi küüsi sattuma ja hukka minema kui paradiisi pääsema. Kui see aga siiski teisiti on, siis võime sellest mõista, kui suur on jumala arm ja heldus meie vastu, sest ta ei pea silmas meie eksimist, vaid meie usupuhtust, ja meie palveid võtab ta kuulda ka siis, kui me oma eestkostjaks sõbra pähe tema vaenlase võtame, just nagu oleksid need palved temani jõudnud tõeliselt püha inimese vahetalitusel. Kiites ja austades seda, kelle nimel me siia kokku oleme tulnud, anname end tema hoolde kindlas usus, et ta meid armulikult kuulda võtab ja meid üldise häda ajal siin selles lõbusas seltskonnas tervena ja puutumatuna hoiab.
Siin jäi Pamfilo vait.
TEINE NOVELL
JUUT ABRAHAM LÄHEB JEANNOT DE CHEVIGNY ÕHUTUSEL ROOMA. NÄHES SEAL VAIMULIKE KÕLVATUST, TULEB TA TAGASI PARIISI JA TEMAST SAAB KRISTLANE.
Pamfilo novell, mis daamide juures paiguti naeru tekitas, võeti üldiselt hästi vastu. Seda kuulati tähelepanelikult, ja kui see lõpule oli jõudnud, käskis kuninganna Pamfilo kõrval istuvat Neifilet alustatud meelelahutuse korra järgi esineda omapoolse jutuga. Neifile, kes oma meeldiva käitumise ja iluga silma paistis, vastas, et teeb seda heameelega, ja alustas järgmiste sõnadega:
Pamfilo näitas oma jutustuses, kuidas jumal oma armus ja helduses tähele ei pane neid meie eksimusi, mille põhjusi me ei tea. Mina tahan oma jutustuses näidata, kuidas seesama jumala arm ja heldus avaldub pikameelsuses, millega ta talub nende puudusi, kes küll on kutsutud oma sõnade ja tegudega tema suurust kuulutama, aga ise vastupidist teevad. Nõnda näeme seda heldust vääramata selgelt ja me võime seda suurema meelekindlusega oma usu rada käia.
Nagu mulle, armsad daamid, on jutustatud, elanud Pariisis kord põhjatu rikas kaupmees nimega Jeannot de Chevigny, kes oli hea, väga aus ja otsekohene mees ning kes suurt äri tegi kangaskaupadega. Ta pidas sõprust kellegi rikka juudi Abrahamiga, kes oli samuti kaupmees ning aus ja otsekohene mees nagu temagi. Nähes oma sõbra laitmatut eluviisi, hakkas Jeannot’l süda valutama, et selle tubli, targa ja hea inimese hing peab hukka minema, sest ta polnud õiget usku. Seepärast hakkas ta sõbralikult Abrahamile peale käima, et ta maha jätaks juudiusu eksitõed ning pöörduks õigesse ristiusku, mis on püha ja hea, ning nagu ta isegi näeb, pidevalt kasvab ja kosub, kuna tema usk kahaneb ja oma lõpule läheneb, nagu ta samuti võib selgesti aru saada. Juut vastas, et ta peale juudiusu ühtki teist usku heaks ega pühaks ei pea; selles on ta sündinud, selles mõtleb ta ka elada ja surra, miski ei suuda teda sellest veendumusest kõrvale viia. Jeannot ei lasknud ennast häirida ja pöördus mõne päeva pärast uuesti Abrahami poole endise jutuga, et talle selgeks teha, nii hästi-halvasti kui seda kaupmehed oskavad, miks ristiusk parem on kui juudiusk. Abraham oli küll hea juudi seaduse tundja, aga kas mõjus temasse suur sõprus Jeannot’ vastu või sõnad, mida püha vaim lihtsameelse inimese keelele tõi, igatahes juudamehele hakkasid Jeannot’ väited meeldima; kuid oma usust kangekaelselt kinni hoides ei lasknud ta end siiski pöörata. Kui Abraham nii visa oli, siis ei jätnud ka Jeannot oma jonni, kuni juut viimaks püsivale pealekäimisele järele andes ütles:
„Sina, Jeannot, tahad, et ma
