jõuan, et teie usk tõesti parem on kui minu oma, nagu sa mulle selgeks oled püüdnud teha, siis teen ma, nagu ma sulle olen öelnud. Kui aga mitte, siis jään ma selleks, kes ma olen.”
Seda kuuldes läks Jeannot’ meel üsna kurvaks ja ta mõtles endamisi:
„Tühja on jooksnud kõik mu vaev, ja ometi uskusin ma, et olen teda juba pööranud ja mu püüdlused on vilja kandnud. Kui ta Rooma läheb ja seal vaimulike kõlvatut ning räpast elu näeb, ei saa sest juudist iialgi kristlast, vaid hoopis ümberpöördult: kui ta ennast nüüd ristida laseks, pöörduks ta pärast Roomas käimist kahtlemata tagasi juudiusku. Abrahamile ütles ta:
„Ah armas sõber, milleks näha vaeva ja teha suuri kulusid, mida Roomasõit nõuab? Liiati võivad sinusugust rikast meest maal ja merel alati hädaohud varitseda. Kas sa arvad, et siin ei leidu kedagi, kes sind ristida võiks? Kui sul vahest mõnesuguseid kahtlusi on usu suhtes, millest ma sulle olen rääkinud, kust mujalt kui mitte siit leiaksid sa õpetatud ja tarku mehi, kes sulle selgeks võivad teha kõik, mis sa iganes soovid või nõuad? Seepärast on su reis minu arvates täiesti ülearune. Kõrgemad vaimulikud on ju seal samasugused, nagu sa neid siin oled näinud, vahest veel paremadki, kuna nad seal kõige kõrgemale karjasele lähemal seisavad. Kui sa minu nõuannet tahad kuulda võtta, siis jäta see reis teiseks korraks, ütleme mõne palverännakuni, kuhu ehk minagi kaasa tuleksin.”
Seepeale vastas juut:
„Ma usun, Jeannot, et kõik just nõnda on, nagu sa räägid. Siiski ütlen sulle lühidalt, et kui sa tahad, et ma teeksin seda, mida sa minult nii väga palunud oled, siis sõidan ma Rooma, muidu ma ennast ristida ei lase, ja see on mu otsus.”
Nähes, et juudi tahtmine on kindel, ütles Jeannot:
„Sõida siis pealegi, õnn kaasa!”
Ise aga mõtles, et kui Abraham Rooma elu näeb, ei saa temast iialgi kristlast. Kuna Jeannot midagi parata ei saanud, pidi ta sellega leppima.
Juut istus hobuse selga ja sõitis kiiresti Rooma. Kui ta pärale jõudis, võtsid juudiusulised teda suure auga vastu, tema aga ei lausunud sõnagi oma sõidu eesmärgist, vaid hakkas ettevaatlikult jälgima paavsti, kardinalide ja teiste prelaatide ning õukondlaste elu. Selle kõige põhjal, mis ta vilunud silm nägi ja kõrv teistelt kuulis, jõudis ta otsusele, et kõik nad – suuremast väiksemani – teenivad seal kõige kõlvatumat lihahimu ja ei rahulda seda üksnes loomulikul teel, vaid harrastavad ka poisipilastust, ilma et südametunnistuse piinad või häbitunne neid tagasi hoiaks. Tähtsamate asjade otsustamisel polnud seal seetõttu lõbunaiste ja poisikeste mõjuvõim sugugi väike. Peale selle nägi ta selgesti, et kõik on nad suured prassijad, joomarid ja söömarid, kes peale oma himude loomaliku rahuldamise ka oma kõhtu enam orjavad kui midagi muud. Lähemalt vaadates nägi ta, et kõik nad on nii kitsid ja rahaahned, et nad inimese, isegi kristlase verd ja altarisakramendi või vaimuliku ametiga seotud pühi asju müüvad ja ostavad. Nad äritsesid laialt ja maaklerite arv sel alal oli suurem kui Pariisis kaleviga või mõne muu asjaga kauplemises. Vaimulike ametkohtadega hangeldamist nimetati seal eestkostmiseks, liigsöömist aga kehakinnituseks, nagu ei näeks jumal kõlvatute südamesse või ei teaks ta sõnade täpset tähendust, ning teda saaks nagu inimesigi asjade nimetustega tüssata. Kõik see ja paljugi muud, millest parem on vaikida, ei meeldinud sugugi juudile, kes oli kõlbeline ja kaine inimene. Ta arvas, et talle juba piisab kõigest, mida ta on näinud, ja otsustas tagasi pöörduda Pariisi, mida ta ka tegi.
Niipea kui Jeannot teada sai, et Abraham on tagasi tulnud, läks ta tema juurde, ilma et tal vähematki lootust oleks olnud, et juut kristlaseks pöördub, ja nad pühitsesid pidulikult jällenägemist.
Kui juut mõne päeva oli puhanud, küsis Jeannot temalt, mis ta arvab Pühast Isast, kardinalidest ja teistest õukondlastest. Juut vastas otsekohe:
„Olen neist halvas arvamises ja ärgu nad jumalalt head lootku! Ütlen sulle seda sellepärast, et kui ma õigesti tähele olen pannud, siis ei leidnud ma seal ühtki vaimulikku, kes oleks püha või jumalakartlik olnud; mulle jäid nägemata nende head teod, eeskujulik elu ja kõik muud selletaolised asjad, küll aga nägin ma lihahimu, ahnust, prassimist ja kõige halvemaid asju, mis iganes võib olla. Seda kõike peeti seal nii suure au sees, et Rooma näis mulle pigem kuratlike kui jumalike asjade asupaigana. Ka paistab mulle, niipalju kui mina aru saan, et teie ülemkarjane ja kõik teisedki tema eeskujul püüavad suurima agaruse, vaimukuse ja oskusega ristiusku hävitada ja maailmast välja tõrjuda, kuigi nad peaksid olema selle alussammasteks ja tugedeks. Ma näen aga, et ei lähe täide see, mille poole nad püüavad, vaid et teie usk järjest enam maad võtab, aina hiilgust ja au juurde saab, ja seepärast olen ma veendunud, et teie usk on teistest püham ja õigem ning ta alussambaks ja toeks on püha vaim. Sellepärast ütlen ma sulle avameelselt, et kui ma varem su pealekäimistele visalt vastu seisin ja kristlaseks ei tahtnud saada, siis nüüd ei hoia mind sellest enam miski tagasi. Läki siis kohe kirikusse, et ma seal teie püha usu kommete järgi ennast ristida saaksin lasta.”
Jeannot, kes oli oodanud risti vastupidist otsust, oli ülimalt rahul. Ta läks koos Abrahamiga Pariisi Jumalaema kirikusse ja palus seal vaimulikke, et nad ta sõbra ristiksid. Seda olid nad kohe valmis tegema. Jeannot’st sai juudi ristiisa ja ta andis juudile nimeks Jean. Seejärel laskis ta tublidel asjatundjatel teda kõigis meie usu asjus valgustada.
Abraham õppis kiiresti ja temast sai hea ja tubli, vaga elu elav inimene.
KOLMAS NOVELL
OMA JUTUSTUSEGA KOLMEST SÕRMUSEST PÄÄSEB JUUT MELKISEDEK LÕKSUST, MILLE SALADIN TALLE OLI SEADNUD.
Kui Neifile vait jäi ja kõik ta novelli heaks olid kiitnud, jutustas Filomena kuninganna käsul omakorda järgmist:
Neifile novell tuletab mulle meelde ohtlikku lugu, mis juhtus ühe juudiga. Jumalast ja meie usu tõest on siin juba küllalt hästi räägitud ja seepärast oleks asjakohane laskuda vaatlema ka inimese saatusi ja tegusid, ning ma jutustaksin teile ühe loo, mis manitseb teid ettevaatlikkusele, kui teil teinekord ettepandud küsimustele vastata tuleb. Teie, mu armsad sõbrannad, peate teadma, et nii nagu rumalus inimese sageli õnnelikust olukorrast välja kisub ja teda suurimasse viletsusse tõukab, nii päästab mõistus targa inimese suurimast ohust ning annab talle täieliku rahu ja kindlusetunde. Et mõistmatus võib õnnelikust olukorrast tõepoolest viletsusse viia, sellest kõnelevad paljud näited, millest ma aga praegu ei mõtle jutustada, sest neid esineb iga päev tuhandeid. Kuidas aga mõistus kitsikusest välja aitab, seda näitan ma nüüd, nagu olen lubanud, oma lühijutustuses.
Saladin, kes oma suure vahvuse tõttu polnud üksnes Egiptuse sultaniks saanud, vaid ka korduvalt saratseeni- ja ristiusu kuningaid võitnud, oli paljudes sõdades ja suurejoonelisi kulutusi tehes kogu oma vara ära raisanud. Kuna ta ettetulnud asjaolude tõttu palju raha vajas, kuid ei teadnud, kust seda äkki võtta, tuli talle meelde rikas juut nimega Melkisedek, kes Aleksandrias intressi peale raha välja laenas. Saladin arvas, et see mees võiks teda aidata, kui tahaks. Aga Melkisedek oli nii kitsi, et ta vabal tahtel seda poleks teinud, vägivalda tarvitada aga Saladin ei tahtnud. Häda sunnil mõtles ta igapidi järele, missuguste võtetega juudilt raha saada, ning jõudis viimaks otsusele, et tuleb teda selleks vägisi sundida, kuid seda peab tegema mingi mõistliku sildi all.
Saladin laskis Melkisedeki enda juurde kutsuda, võttis ta lahkelt vastu, pani enda kõrvale istuma ja ütles siis:
„Olen mitmelt poolt kuulnud, et sa oled väga tark inimene ja tead väga palju jumala asjust, ja seepärast tahaksin ma meeleldi teada, missugust usku sa kolmest usust õigeks pead, kas juudi-, saratseeni- või ristiusku?”
Juut,
