polnud tal enam mingit kahtlust; ta hiilis oma peidupaigast vaikselt prao juurde, kust ta kõik nägi ja kuulis, mis abt tegi või rääkis. Kui see enese arvates juba küllalt tüdruku seltsis oli viibinud, läks ta tüdrukut uuesti luku taha jättes tagasi oma tuppa. Natukese aja pärast kuulis ta munga samme, ja arvates, et see on metsast tagasi tulnud, otsustas ta teda kõvasti läbi noomida ja vangikambri heita, et siis ise üksinda oma saaki valitseda. Ta laskis munga enda juurde kutsuda, noomis ta kurja näoga rängalt läbi ning ütles talle, et laseb teda vangikongi heita.
Munk vastas otsemaid:
„Teie kõrgeaulisus, ma pole veel kuigi kaua püha Benedictuse ordus viibinud ega ole suutnud veel kõiki ta iseärasusi tundma õppida, ka teie pole mulle veel aega saanud õpetada, et mungad peavad naisi nagu paastumist ja valvamist koormana enese peal kandma. Nüüd aga, kus te mulle ise eeskuju olete näidanud, tõotan ma teile, kui te mulle seekord andeks annate, mitte kunagi enam ses suhtes patustada, vaid talitada nõnda, nagu ma teid nägin talitavat.”
Abt, kes oli taibukas inimene, sai kohe aru, et munk mitte üksnes ei tunne asja paremini kui tema, vaid on ka kõike pealt näinud. Tundes end süüdi olevat, häbenes ta munga suhtes midagi ette võtta, kuna ta ise samal määral oli karistuse ära teeninud. Ta andis mungale andeks ja käskis tal kõigest, mis ta näinud, vaikida.
Seejärel saatsid nad tüdruku kloostrist vargsi minema, ja võib arvata, et nad tema nii mõnigi kord sinna uuesti tagasi tõid.
VIIES NOVELL
MONFERRATO MARKIIS KUSTUTAB PRANTSUSE KUNINGA PÖÖRASE ARMASTUSIHA KANADEST VALMISTATUD LÕUNASÖÖGIGA JA PAARI TERAVMEELSE ÜTLEMISEGA.
Dioneo jutustus äratas algul daamide südames kerge häbitunde, nagu seda võis näha nende näkku tõusnud punast, siis aga üksteise otsa piiludes suutsid nad vaevalt naeru pidada ja kuulasid jutustuse muheldes lõpuni. Kui Dioneo oma loo oli lõpetanud ja nad talle leebete sõnadega etteheiteid olid teinud, andes mõista, et selliseid novelle pole sünnis daamide kuuldes jutustada, pöördus kuninganna Fiammetta poole, kes Dioneo kõrval murul istus, ja ütles, et jutustamisjärg on nüüd tema käes. Seepeale alustas Fiammetta armsalt naeratava näoga:
Mulle meeldib, et oleme oma novellidega hakanud näitama, kui suur jõud on kiireis ja leidlikes vastustes; ka on väga mõistlik, kui mehed kõrgemalseisvast soost naiste armastust taotlevad, naised aga toimivad arukalt siis, kui nad katsuvad hoiduda meestest, kes on kõrgemast seisusest kui nemad. Sel puhul tuleb mulle meelde üks lugu, millest teie, armsad daamid, näha võite, kuidas üks auväärt daam oma tegude ja sõnadega oskas hädaohust hoiduda, ühtlasi teistele mõtetele viia meest, kes teda ohustas.
Monferrato markii, väga vahva mees ja kiriku lipukandja5, oli koos teistega relvastatud ristiretkel üle mere sõitnud. Kui tema vahvusest juttu tuli kuningas Philippe Ükssilma õukonnas, kes Prantsusmaalt samale retkele kavatses minna, ütles üks rüütel, et pole tähtede all teist niisugust abielupaari nagu markii ja ta abikaasa, sest kui markii rüütlite hulgas on kuulus kõigi oma vooruste poolest, siis on ta abikaasa maailma naiste hulgas kõige ilusam ja vooruslikum naine. Need sõnad tungisid nii sügavale Prantsuse kuninga südamesse, et ta seda naist nägematagi teda kohe palavalt armastama hakkas. Kavatsetud retkel otsustas ta alles Genovas laevale asuda, Genovani aga maad mööda minna, et oleks hea ettekääne markiisi külastamiseks. Ja et markiid ennast kodus pole, on tal hea juhus oma ihaldatud soovi täide viia.
Mõeldud, tehtud. Ta saatis oma mehed ees minema ja asus ise väikese aadlikest kaaskonnaga teele. Markii maadele lähenedes saatis ta markiisile teate, et see teda ootaks järgmisel hommikul eineajaks. Markiis oli tark ja taibukas naine ning vastas lahkelt, et võõrsiletulek teeb talle ülimat au ja kuningas on teretulnud külaline. Siis aga hakkas ta mõtlema, mis see küll peaks tähendama, et kuningas teda külastada soovib, sellal kui meest kodus pole. Ta ei eksinud oma oletuses, et võimukandjat meelitab siia kuuldus ta ilust. Heade kommetega naisena oli ta sellest hoolimata valmis kuningat suure austusega vastu võtma. Ta laskis enese juurde kutsuda koju jäänud aukandjad ja nendega nõu pidades andis ta käsu kõike tarvilikku ette valmistama hakata, välja arvatud ainult söögilaud ja toidukraam, mille eest ta ise tahtis hoolt kanda. Lastes ümbruskonnast kokku tuua kõik saadaval olevad kanad, tegi ta oma kokkadele korralduse kuningliku lõunalaua jaoks ainult neist toitusid valmistada.
Määratud ajal ilmuski kuningas ja markiis võttis ta vastu suure pidulikkuse ja austusega. Kuningas leidis markiisi olevat palju ilusama, väärikama ja kombelisema, kui ta rüütli sõnade järgi enesele ette oli kujutanud. Ta imetles teda ülimal määral, kiitis teda väga ning ta iha kasvas seda suuremaks, mida enam ta veendus, et markiis ületab kõik ta ootused. Kui ta mõnda aega oli puhanud tema vastuvõtuks rikkalikult ehitud tubades, saabus lõunatamise tund ja kuningas ning markiis istusid ühte lauda, kuna teisi nende seisuse kohaselt teistes laudades teenindati. Maitstes rohkearvulisi üksteisele järgnevaid roogi, kalleid ja peeni veine ning silmitsedes aeg-ajalt heameelega ilusat markiisi, tundis kuningas ülimat mõnu. Kui aga üks roog teise järel ette kanti ja ükski neist kõige mitmekesisuse juures muust polnud valmistatud kui kanalihast, hakkas kuningas kuidagi imestama. Ta teadis väga hästi, et selles maanurgas, kus ta viibis, pidi igasuguseid metslinde külluses olema; pealegi oli ta markiisile oma tulekust küllalt aegsasti ette teatanud, et sel võimalus oleks olnud jahti korraldada. Siiski surus ta oma imestuse maha ja tegi juttu ainult kanadest.
„Kas siin maal,” pöördus ta lõbusalt markiisi poole, „sünnivad ainult kanad ja ilma kuke abita?”
Markiis sai küsimuse mõttest väga hästi aru ja talle paistis, et jumal ise on ta soovile vastu tulnud ja paraja juhuse andnud oma mõtteid avaldada ning ta vastas julgelt kuninga poole pöördudes:
„Ei, teie kõrgus. Kui siinsed naised oma riiete ja lugupeetavuse poolest teistest naistest veidi erinevad, on nad siiski samasugused kui mujal.”
Seda kuuldes sai kuningas väga hästi aru kanadest valmistatud lõuna põhjusest ja sõnade varjatud mõttest. Ta nägi, et on mõttetu säärase naise juures sõnu kulutada ja pole siin kohane ka vägivalda tarvitada. Ta pidas kõige targemaks ja oma aule kõige paremaks kustutada tuli, mis tas halva tagamõttega nii ootamatult lõkkele oli löönud. Jättes sinnapaika kõik lootused, jätkas ta lõunatamist vaikselt ega teravmeelitsenud enam markiisiga, kartes ta vastuseid. Lõuna lõpetanud, katsus ta oma pakilise ärasõiduga siiatuleku tagamõtet varjata, tänas osutatud au eest, ja jättes markiisi jumaliku kaitse hoolde, asus otsekohe teele Genova poole.
KUUES NOVELL
ÜKS MEES PALJASTAB LEIDLIKU SÕNAGA MUNKADE SALAKAVALAT SILMAKIRJALIKKUST.
Kui markiisi vooruslikkus ja Prantsuse kuningale antud oivaline õppetund üldist heakskiitu olid leidnud, hakkas Fiammetta kõrval istuv Emilia kuninganna soovil julgelt rääkima:
Ka mina ei tahaks vaikida sellest, kuidas üks tubli ilmalik inimene naljaka, kuid hästi tabava lausega ihnet munka pilkas.
Kallid daamid, sellest pole kaua tagasi, kui meie linnas elas üks munkminoriit, jõleda ketserluse inkvisiitor, kes tahtis paista pühana ja innuka ristiusu pooldajana, aga otsis nagu kõik teisedki mungad võrdse agarusega nii nõdrausulisi kui ka neid, kel on raske kukkur. Oma agaruses sattus ta kord ühele korralikule mehele, kel oli rohkem raha kui mõistust. Sõprade keskel viibides oli sellel, mitte küll usunõtrusest, vaid lihtsalt purjus või liiga lõbusas tujus olles, üle huulte libisenud lause, et tal on nii head veini, et isegi Kristus seda jooks. Vaevalt oli
