miks ma teid vanas eas armastama olen hakanud, kuigi teid nii paljud noormehed armastavad, on järgmine. Olen sageli näinud, kuidas naised einetades hundiube ja porrulauku söövad. Kuigi porrulaugus midagi maitsvat pole, on siiski kõige vähem vastik suulaele ta pea; kuid rikutud maitse tõttu võtate te harilikult ta pea oma pihku ja sööte lehti, mis kuhugi ei kõlba ja on koguni vastiku maitsega. Vahest talitate te, auväärt daam, niisamuti ka oma austajaid valides. Sel juhul aga võiksin mina see valitu olla ja teised kõik hüljatud.”
Aadlidaam, nagu ta kaaslasedki, tundis pisut häbi.
„Maestro,” ütles ta, „oma ülemeelikuse pärast oleme meie head õpetust saanud. Teie armastust aga ma hindan, sest see on targa ja tubli mehe armastus. Seepärast käsutage mind oma tahtmise järgi, kui see ainult mu auga kokku käib.”
Maestro tõusis oma kaaslastega püsti, tänas daami, jättis temaga lõbusalt ja naeratades jumalaga ning läks minema. Naine, kes lootis võita, osutus võidetuks, kuna polnud arvestanud seda, keda ta pilgata oli tahtnud. Kui te targad olete, siis oskate ka ise samasugusest väärsammust hoiduda.
Päike kaldus juba õhtusse ja õhk oli palju jahedamaks läinud, kui neidude ja kolme noormehe jutustused lõppesid. Pampinea lausus naeratades:
„Nüüd, mu kallid sõbrannad, ei jää mu valitsemispäeval enam muud teha kui teile uus kuninganna määrata, kes oma äranägemise järgi enda ja meie tegevuskava homseks hakkab ette valmistama. Ja kuigi mu valitsemispäev ööni kestab, arvan ma siiski, et järgmised päevad peaksid õieti sel kellaajal algama, sest kes aegsasti ettevalmistusi tegema ei hakka, ei tule asjadega õigel ajal toime, pealegi saaks uus kuninganna nõnda järgmiseks hommikuks kõik läbi mõelda. Selle nimel, kelle tõttu kõik olemas on, ja meie meelelahutuste heaks kordaminekuks panen ma ette, et meie riiki järgmisel päeval hakkaks valitsema noor ja arukas Filomena.”
Nende sõnade juures tõusis ta püsti, võttis oma peast loorberipärja, pani selle aupaklikult Filomena pähe ja tegi esimesena kummarduse uue kuninganna ees. Tema järel tegid seda ka kõik teised neiud ja noormehed, andes ennast meelsasti tema meelevalla alla. Nähes ennast kuningannaks kroonituna, punastas Filomena veidikese piinlikkusest. Tuletades meelde Pampinea äsja öeldud sõnu ja mitte soovides rumalana paista, kogus ta julgust ja alustas sellest, et kinnitas kõik Pampinea tehtud korraldused, määras ära, mis siin paigas, kuhu nad peatuma jäänud, järgmiseks hommikuks ja õhtusöögiks ette tuleb valmistada, ja alustas siis kõnet:
„Armsad sõbrannad, Pampinea määras mind teie kuningannaks küll pigem oma lahkusest kui mu võimete pärast, aga ma ei mõtle meie elulaadi kindlaks määrates arvestada mitte ainult enda arvamist, vaid ka teie oma. Et te aga teaksite, mis ma kavatsen teha, ja võiksite sellele omalt poolt midagi juurde lisada või maha võtta, tahan ma mõne sõnaga seda teile selgitada. Kui ma oma arvamises Pampinea tänaste korralduste kohta ei eksi, siis on nad suurepärased ja meeldivad. Seepärast pole seni mõtet neid muutma hakata, kuni nad ise sagedasest kordumisest või mõnel muul põhjusel meile igavaks ei lähe. Kui me senist korda jätkata tahame, siis läheme siit tõustes veel mõneks ajaks jalutama, ja kui päike loojuma hakkab, asume jahedas õhtust sööma, seejärel laulma ja muid lõbustusi maitsma, mille järel mõnus on ka magama heita. Hommikul tõuseme üles vara, kui veel jahe on, ja läheme jällegi kuhugi meelt lahutama, nii kuidas kellelegi meeldib. Kui aeg käes, sööme nagu tänagi lõunat ja tantsime, ning kui lõunapuhkus möödas, tuleme uuesti siia kokku ja hakkame nagu nüüdki jutte vestma. Selles ongi minu arvates kõige suurem lõbu, ühtlasi ka tulu. Ma tahaksin aga siiski midagi ette võtta, mida Pampinea teha ei saanud, kuna ta liiga hilja võimukandjaks valiti. Nimelt tuleks see, mis me jutustame, sulgeda kindlaisse raamidesse ja teile enne teatavaks teha, et igaühel aega oleks antud teemal oma paras jutt valmis mõelda. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis oleks teema ise järgmine. Kuna inimesed maailma algusest peale alati on olnud õnne mängukannid ja on seda ka tulevikus, siis jutustagem igaüks inimestest, kes mitmesugustesse sekeldustesse sattudes vastu ootust siiski õnnelikult pääsevad.”
Nii naised kui mehed kiitsid selle ettepaneku heaks ja tõotasid selle järgi talitada. Ainult Dioneo ütles, kui teised vait olid jäänud:
„Auväärt daam, nagu teised juba on öelnud, ütlen ka mina, et teie poolt ette nähtud kord on hea ja kiiduväärt, kuid lootes teie erilisele heatahtlikkusele, palun ma kogu meie seltskonna koospüsimise ajaks teha üks erand ja nimelt, et kui mina ei taha, siis pole ma kohustatud jutustama kindlaksmääratud teemal, vaid et mulle jäetaks vabadus jutustada seda, mis mulle endale parajasti meeldib. Et aga keegi ei arvaks, nagu paluksin ma seda sellepärast, et mul novelle käepärast pole, siis olen ma nõus alati jutustama viimasena.”
Kuninganna teadis Dioneo lõbusat ja rõõmsat meelt ning sai väga hästi aru, et ta palub seda ainult selleks, et seltskonda mõne lõbusa looga naerma panna, kui see teistest juttudest väsinud on, ning andis seepärast teiste nõusolekul lahkesti selle loa. Kõik tõusid nüüd püsti ja hakkasid aeglaste sammudega oja poole jalutama, mille selge vesi voolas künkalt üle kivide ja haljendava rohu alla orgu, kus tihedalt kasvasid varjuandvad puud.
Neiud võtsid siin jalad lahti ja keerasid käised üles ning hakkasid vees solistama ja vallatlema. Õhtusöögi aeg oli aga juba lähedal ja nad pöördusid tagasi lossi. Söögilauas olid kõik rõõmsad ja lustilised. Pärast õhtusööki laskis kuninganna tuua muusikariistad ja Lauretta juhtimisel tantsu alustada, Emilia aga pidi seejuures laulu laulma ja Dioneo teda lautol saatma. Lauretta alustaski kohe tantsu juhtimist, kuna Emilia südamlikult järgneva laulu laulis:
On nõnda kütkestav mu enda ilu,
et mitte iialgi
mind ükski teine armastus ei võlu.
Niipea kui enda vaatlusesse vajun,
suurt rahu oma vaimus tunnen ma.
Ei mälestus, ei see, mis uut ma tajun,
mu õndsustunnet suuda segada.
Teist säärast õnne näha ma ei saa
vist mitte iialgi,
mis pakkuda võiks mulle sama võlu.
Ei seda aaret keegi saa mult võtta,
ei iial põgene mu silmist ta.
Kui soovin vaid, ta ise vastu tõttab.
Ei sõnad seda õndsust väljenda,
mis tunnen siis; ei keegi aru saa
sest õnnest iialgi,
kes pole tundnud selle leegi võlu.
Kui kauem vaadelda, siis tuld, mis kannan
ma endas, tunnen üha kasvavat.
Ma ennast tervenisti talle annan.
Kui mõttedki tast mind nii veetlevad,
siis õnne ootan veelgi suuremat,
nii suurt, et iialgi
ei võrdu millegagi selle võlu.
Kui lõppes tantsulaul, mida kõik rõõmsalt kaasa laulsid, kuigi selle sõnad nii mõnegi mõtlema panid, tantsiti veel lühemaid ringtantse. Oli möödunud juba osake lühikesest ööst ja kuninganna leidis, et on aeg see esimene päev lõpetada. Ta laskis tunglad põlema panna ja tegi korralduse, et kõik magama läheksid ja puhkaksid järgmise hommikuni. Igaüks täitis käsku ja läks oma tuppa.
ON LÕPPENUD DEKAMERONI ESIMENE PÄEV JA ALGAB TEINE PÄEV, KUS FILOMENA JUHTIMISEL RÄÄGITAKSE INIMESTEST, KES MITMESUGUSTESSE SEKELDUSTESSE SATTUDES VASTU OOTUST SIISKI ÕNNELIKULT PÄÄSEVAD.
TEINE PÄEV
Juba oli päike oma valgusega kuulutanud kõikjal uut päeva, mida tunnistasid ka haljail okstel rõõmsalt laulvad linnukesed.
