Ma tulin siia linna alles äsja, kunagi varem pole ma selles linnas üldse käinud. Vaevalt olin ma saabunud, kui ma oma õnnetuseks kohe seda püha laipa läksin vaatama. Seal aga sain ma kolkida, nagu te ise võite näha. Et see, mis ma räägin, sulatõsi on, seda võivad teile tunnistada valitsuse ametnik, kes võõraid sisse meldib, ta võõrasteraamat ja lõpuks ka mu võõrastemaja peremees. Kui te leiate, et ma tõtt olen rääkinud, siis palun teid nende pahade inimeste nõudmist mitte täita ega mind piinata ja hukata.”
Sellal kui Martellinoga see asi juhtus, tundsid Marchese ja Stecchi, kes olid kuulnud, et kohtunik Martellinot karmilt kohtleb ja teda isegi köie otsas üles laseb vinnata, suurt hirmu ja arutasid omavahel:
„Paha lugu: oleme ta vihma käest räästa alla tõuganud.”
Murelikult jooksid nad sinna ja tänna, otsisid üles oma peremehe ja jutustasid talle, mis vahepeal oli juhtunud. Sellele tegi kogu lugu palju nalja ja ta viis nad kellegi Trevisos elava Sandro Agolanti juurde, kes oli valitseja juures suures lugupidamises. Ta jutustas sellele kogu loo järk-järgult ära ja kõik kolm palusid, et ta Martellino asjade joondeajamise enda peale võtaks. Sandro hakkas naerma ja läks Treviso valitseja juurde ning viis kohe asja niikaugele, et Martellinole järele saadeti. Need, kes pidid ta ära tooma, leidsid ta kohtuniku juurest särgiväel, abituna ja hirmust värisevana, kuna kohtunik polnud tema poolt ühtki vabandavat asjaolu tahtnud kuulda võtta. Pealegi kandis kohtunik firenzelaste vastu mingit viha, ta kavatses Martellinot kindlasti üles puua lasta ega soovinud teda valitsejale üle anda. Kuid lõpuks oli ta siiski sunnitud järele andma. Valitseja ees seistes jutustas Martellino kogu loo üksikasjadeni ära, palus enda vastu armuline olla ja lubada tal kohe siit linnast lahkuda, sest kuni ta Firenzesse pole jõudnud, tunneb ta alatasa silmust oma kaela ümber. Valitseja naeris veel kaua selle juhtumi üle ja kinkis Martellinole ning teisele kahele ülikonnad. Suurest hädaohust ootamatult pääsenud, läksid kõik kolm tervelt ja puutumatult tagasi koju.
TEINE NOVELL
RINALDO D'ASTI, KEDA PALJAKS ON RIISUTUD, SATUB CASTEL GUIGLIELMOSSE, KUS LEIAB PEAVARJU ÜHE LESKNAISE JUURES. OMA KAHJUD TASA SAANUD, PÖÖRDUB TA TERVELT JA PUUTUMATULT TAGASI KOJU.
Martellino äparduste üle, millest Neifile jutustas, naersid kõik daamid laginal, noormeeste hulgast aga kõige enam Filostrato, seesama, kes Neifile kõrval istus ja kellele kuninganna käsu andis jutustamist jätkata. Ta alustaski viivitamatult:
Mu kaunid daamid, mind ahvatleb teile jutustama üht lugu usuga seotud asjadest, kus esineb osalt ka äpardusi ja armastust ning kust võivad tulusat õpetust saada eriti need, kes käivad armastuse ebakindlat rada. Sest kui nad palvetega ei pöördu püha Julianuse poole, võivad nad sattuda halba võõrastemajja, olgugi vahel heasse voodisse.
Niisiis tuli markii Azzo da Ferrara ajal keegi Rinaldo d’Asti nimeline kaupmees äriasjus Bolognasse. Kui need korda olid aetud, läks ta tagasi kodu poole. Ferrarast lahkudes ja Verona poole ratsutades kohtus ta juhuslikult mingite meestega, keda ta pidas kaupmeesteks, kes aga olid röövlid ja elasid nurjatut elu. Ta oli nii ettevaatamatu, et hakkas nendega vestlema ja koos edasi minema. Need aga, nähes, et on tegemist kaupmehega, kel arvatavasti ka raha ei puudu, otsustasid teda esimesel soodsal silmapilgul paljaks riisuda. Et sel mingit kahtlust ei tekiks, olid nad viisakad ja tagasihoidlikud, rääkisid temaga ausaist ja korralikest asjust ning kohtlesid teda nii alandlikult ja vastutulelikult, kuidas iganes oskasid. Rinaldo pidas seda kokkusaamist oma heaks õnneks, sest ta ratsutas teenriga üksi.
Nõnda reisi jätkates ja ühelt kõneainelt teisele siirdudes juhtusid nad viimaks rääkima palvetest, millega inimesed jumala poole pöörduvad. Üks röövel – neid oli kokku kolm – küsis Rinaldolt:
„Missugust palvet teie, aulik härra, tavaliselt reisil loete?”
„Tõtt-öelda,” vastas Rinaldo, „olen ma neis asjus lihtsameelne ja tahumatu, elan rohkem vana moodi, ma ei tea kuigi palju palveid ja pean kahte soldi kahekümne neljaks denaariks, aga sellegipärast on mul kombeks hommikuti võõrastemajast lahkudes ja reisile minnes ikka lugeda issameiet ja avemariat püha Julianuse isa ja ema hinge eest ning seejärel paluda jumalat ja püha Julianust ennast, et nad mulle järgmiseks ööks head peavarju annaksid. Olen oma reiside ajal küllalt sageli suures hädaohus olnud, aga alati pääsenud ja õhtul heade inimeste juures korraliku öömaja saanud. Seepärast on mul kindel usk, et püha Julianus, kelle auks ma neid palveid loen, selle armu mulle jumala käest välja on palunud. Mulle näib, et kui ma hommikul need palved lugemata jätan, ei lähe mul reis päeval kuigi hästi ja õhtul ei leia ma ka korralikku peavarju.”
„Kas te ka täna hommikul palvet lugesite?” küsis see, kellega ta rääkis.
„Jah, muidugi,” vastas Rinaldo.
Röövel, kes juba teadis, millega lugu lõpeb, ütles endamisi:
„Küllap läheb sul seda veel vaja, sest kui meile midagi vahele ei tule, leiad sa minu arvates halva öömaja.”
Valjusti aga ütles ta:
„Ka mina olen palju reisinud, aga seda palvet pole ma kunagi lugenud, kuigi paljud mulle seda on soovitanud. Siiski pole kunagi veel juhtunud, et oleksin halva öömaja saanud. Eks me saa täna õhtul näha, kumb meist parema peavarju saab, kas teie, kes seda palvet olete lugenud, või mina, kes seda pole lugenud. Tõsi küll, ma loen selle asemel teisi palveid, nagu „Dirupistit” või „Intemeratat” või ka „De profundist”, millel on väga suur mõju, nagu mu vanaema ikka armastas öelda.”
Nõnda mitmesugustest asjadest vesteldes jätkasid nad teed, röövlid aga ootasid parajat aega ja kohta, et oma kurja nõu täide viia.
Oli juba hilja, kui nad Castel Guiglielmost möödudes jõest üle minema asusid. Röövlid tulid otsusele, et aeg on hiline, koht üksildane ja varjatud, ning tungisid Rinaldole kallale, riisusid ta paljaks, jättes ta särgiväele ja jalameheks, ning ütlesid minema ratsutades:
„Mine vaata nüüd, kas su püha Julianus sulle ka täna hea öömaja annab. Igatahes meie pühak annab meile seda kindlasti.”
Nad läksid üle jõe ja kadusid. Rinaldo teener oli küll kallaletungi pealt näinud, aga oli arg ega mõelnudki oma peremehele appi minna, vaid pööras selle asemel oma hobuse ümber ja kihutas minema ega peatunud enne, kui jõudis Castel Guiglielmosse. Kuna oli õhtu, jäi ta ööseks sinna, ilma et millegi muu pärast muretsema oleks hakanud. Rinaldo, kes oli jäetud särgiväele ja paljajalu, ei teadnud, mis selle külmaga ja kõva lumesajuga peale hakata. Ta märkas, et on juba öö, ja hakkas lõdisedes ning hammaste plagisedes ringi vaatama, kas kuskil pole mõnda ulualust, kus külma kätte kõngemata võiks öö mööda saata. Kuna aga siit maalt alles hiljuti sõda üle oli käinud ja kõik maha oli põletatud, ei näinud ta kuskil mingit ulualust, ning et sooja saada, jooksis ta Castel Guiglielmo poole, lootes, et kui ta linnusesse sisse pääseks, küll siis jumal teda ikka kuidagi aitab. Kas ta teener sinna või kuhugi mujale põgenes, seda ta ei teadnud.
Ta oli linnusest veel miili võrra eemal, kui juba üsna pimedaks läks. Sinna jõudis ta nii hilja, et väravad olid juba suletud ja sillad üles tõstetud, nii et oli võimatu sisse pääseda. Nukralt ja ahastades vaatas ta pisarsilmi ringi, kus võiks peatuda ja kas või lumesaju eest varju leida. Talle puutuski juhuslikult silma üks maja, mis linnusemüüridest veidi kaugemale välja ulatus. Ta otsustas selle eendi alla varjule minna ja seal valgeni oodata. Eendi alt leidis ta ukse, mis aga oli suletud. Ta riibus lähedalt läve ette kokku natuke põhku ja istus ohates sellele, kurtes kibedasti püha Julianuse üle ning kaevates, et oleks pidanud oma usu eest temasse paremat ära teeninud olema.
Kuid
