selles majas, mille eendi alla Rinaldo varjule oli tulnud. Eelmisel päeval oli markii kohale sõitnud, et ööd lese seltsis mööda saata. Ta oli käskinud seal enesele vanni ja hea õhtusöögi valmistada. Kui aga kõik ette oli valmistatud ja lesk markii tulekut jäi ootama, ilmus linnusevärava juurde käksjalg, tuues markiile mingi läkituse, mis sundis teda kohe ära sõitma. Markii saatis daamile teate, et ärgu see teda ootama hakaku, ja sõitis ise minema. Daam oli veidi pahane, ja kuna ta ei teadnud, mida peale hakata, otsustas ta minna ise vanni, mille ta markii jaoks oli lasknud valmistada, siis õhtust süüa ja magama heita. Niisiis läkski ta vanni. Vann oli sama ukse juures, mille vastu vaene Rinaldo linnuse välisküljel end toetas, ja vannis istuv daam kuulis selgesti, kuidas keegi väljas hambaid plagistas, nagu oleks seal mõni kurg.
Daam kutsus ümmardaja ja ütles talle:
„Mine üles ja vaata, kes seal all läve taga on ja mis ta tahab.”
Ümmardaja läks ja nägi lumest valendavas öös paljaste jalgadega ja särgiväel istuvat meest, kes nagu mainitud kõvasti lõdises. Ümmardaja küsis, kes ta on. Rinaldo sai külma tõttu vaevalt sõna suust ja vastas nii lühidalt kui sai, kes ta on, miks ja kuidas ta siia oli sattunud, seejärel aga anus ta haledasti, et kui vähegi võimalik, ärgu jäetagu teda siia välja külma kätte surema. Ümmardaja süda läks härdaks ja ta läks tagasi oma emanda juurde ja rääkis talle kõik ära. Ka emanda süda läks haledaks. Talle meenus, et tal on selle ukse võti, kustkaudu markii vahetevahel vargsi sisse tuli, ja ta ütles:
„Mine tee uks tasakesi lahti, peavarju leidub siin küllalt, ka õhtusöök on valmis, sööjaid aga pole.”
Ümmardaja ei jõudnud oma emandat tema kaastundliku südame pärast küllalt kiita ja läks, avas ukse ning laskis võõra sisse. Kui perenaine nägi, et võõras on külmast kange, ütles ta:
„Minge, härra, vanni, see on veel soe.”
Rinaldo ei lasknud seda enesele kaks korda öelda ja täitis heameelega käsu. Soojas vannis toibus ta kiiresti, tundes, nagu ärkaks ta surnuist ellu. Perenaine laskis tema jaoks valmis panna oma hiljuti surnud mehe riided, ja kui Rinaldo nad selga pani, näisid need otse nagu tema mõõdu järgi tehtud olevat. Daami korraldusi ootama jäädes tänas ta jumalat ja püha Julianust, kes teda olid päästnud õudsest ööst, mida ta oli kartnud, ja talle kätte juhatanud peavarju, mis paistis nii kena olevat.
Kui perenaine veidi oli puhanud, laskis ta ühes toas suure tule üles teha, läks ise sinna ja päris ümmardajalt, kuidas võõras ennast tunneb. Ümmardaja vastas:
„Ta on juba riides. See on väga ilus mees, näib olevat ka väga viisakas ja hästikasvatatud.”
„Mine siis,” ütles lesk, „ja ütle talle, et ta siia tule juurde sooja tuleks ja õhtust sööks, sest arvatavasti on ta näljane.”
Kui Rinaldo sisse astus ja perenaist nägi, taipas ta kohe, et naine on kõrgest soost. Ta tervitas aupaklikult ja tänas daami lahkuse eest, kuidas oskas. Teda vaadates ja kuulates tuli perenaine otsusele, et ümmardaja oli tõtt rääkinud. Ta võttis võõra lahkesti vastu, pani ta koduselt enese kõrvale tule juurde istuma ja palus, et ta räägiks õnnetust juhtumist, mis teda siia oli toonud. Rinaldo jutustaski talle kõik üksikasjaliselt ära. Daam jäi kõike täielikult uskuma, mis võõras rääkis, sest ta oli mõndagi juba kuulnud Rinaldo teenrist, kes linnusesse oli tulnud. Omakorda jutustas ta Rinaldole, mis tema teenrist teadis, ja ütles, et hommikul võib ta tolle kergesti üles leida.
Perenaise korraldusel kaeti laud, ja kui nad mõlemad käsi olid pesnud, istusid nad lauda. Rinaldo oli pikk, ilusa ja meeldiva näoga, peente ja viisakate kommetega, noorepoolne mees. Daam oli mitmel korral heitnud pilgu Rinaldole, kes talle meeldima oli hakanud. Markiid ööseks enda juurde oodates oli tas iha ärganud ja nüüd olid ta mõtted Rinaldole peatuma jäänud. Pärast õhtusööki lauast tõustes pidas perenaine oma ümmardajaga nõu, kas ta ei peaks nüüd, kus markii teda on petnud, kasutama õnnelikku juhust, mille saatus ise talle on läkitanud. Ümmardaja oskas perenaise südamesse vaadata ja andis talle nõu ihadele järele anda. Daam pöörduski tagasi tule juurde, kuhu ta Rinaldo üksi oli jätnud, vaatas talle õrnalt otsa ja ütles:
„Rinaldo, miks te nii mõttes olete? Maksab teil siis kurvastada ratsu ja riiete pärast, mis teil kaduma on läinud? Trööstige ennast ja olge rõõmus, siin olete nagu omas kodus. Ma võin teile veel rohkematki öelda: neis riietes, mis teil praegu seljas on ja mis kuuluvad minu surnud mehele, näete te välja täpselt nagu mu mees ja tänase õhtu jooksul olen ma teid küll juba sada korda kaelustada ja suudelda tahtnud, ja kui ma ei kardaks, et see teile ei meeldi, oleksin ma seda juba ammugi teinud.”
Kuuldes neid sõnu ja nähes, kuidas daam talle läikivate silmadega otsa vaatab, ei olnud Rinaldo ka rumal, vaid lähenes talle avasüli ja ütles:
„Kui ma ainult mõtlen, millisest ohust te mind päästsite ja kuidas mul ainult tänu teile elu sisse on jäänud, oleks minu poolt ebasünnis, kui ma ei püüaks teha kõik, mis teile iganes meeldib. Seepärast ärge kartke oma soovi rahuldada, kaelustage ja suudelge mind; mina aga pean ennast õnnelikuks, kui saan teid kallistada ja suudelda.”
Sõnu polnud enam tarvis. Lese südames leegitses armutuli ja ta langes silmapilkselt Rinaldo käte vahele, ja kui ta iharalt mehe najale toetudes teda tuhat korda oli suudelnud ja sama palju vastusuudlusi saanud, tõusid nad ja läksid teise tuppa, kus nad aega viitmata voodisse heitsid ning oma soove täielikult ja korduvalt rahuldasid, kuni valgeks läks.
Kui koitma hakkas, ajas perenaine Rinaldo üles, andis talle selga üsna viletsad riided, et keegi asjast midagi teada ei saaks, täitis ta kukru rahaga, palus kogu lugu salajas hoida ja juhatas kätte tee, kust tuli minna, et teenrit kätte saada. Siis saatis ta külalise välja sama ukse kaudu, kust ta sisse oli tulnud.
Kui väljas valge oli ja väravad avatud, läks Rinaldo linnusesse, tehes, nagu tuleks ta kaugelt. Seal otsis ta oma teenri üles ja pani enesele selga oma kohvrist leitud riided. Kui ta parajasti teenri hobuse selga tahtis hüpata, juhtus nagu jumala ime läbi, et kolm röövlit, kes õhtul teda paljaks olid riisunud, linnusesse toodi, kuna nad olid mingi hilisema kuriteo pealt kinni võetud. Nad tunnistasid oma kuriteod üles ja Rinaldo sai kätte oma hobuse, riided ja raha; kaduma oli läinud ainult paar sukapaelu, mis röövlid ära olid visanud, kuna nad nendega midagi peale ei osanud hakata. Tänades jumalat ja püha
Julianust, hüppas Rinaldo oma ratsu selga ja sõitis tervelt ning puutumatult tagasi koju. Mis puutub kolme röövlisse, siis kõlkusid nad juba järgmisel päeval tuule käes.
KOLMAS NOVELL
KOLM NOORMEEST, KES OMA VARANDUSE ÄRA ON PILLANUD, JÄÄVAD VAESEKS. NENDE VENNAPOEG PÖÖRDUB MEELEHEITES TAGASI KOJU, KOHTUB TEEL ABTIGA, KES OSUTUB INGLISE KUNINGA TÜTREKS JA KELLEGA TA ABIELLUB; TASUDES ONUDE KAHJUD, AITAB TA NEED HEALE JÄRJELE.
Rinaldo d’Asti seiklused äratasid daamides imestust, nad kiitsid ta vagadust ja tänasid jumalat ning püha Julianust, et need teda suures hädas olid aidanud. Arvati isegi (sellest räägiti küll sosinal), et lesknaine ei teinud halvasti, kui ta kinni haaras õnnest, mida jumal talle oli saatnud. Kui nõnda veel arutamist jätkati, muheldes kauni öö üle, mis lesknaisele osaks oli langenud, hakkas Filostrato kõrval istuv Pampinea, nähes, et jutujärg on tema kätte jõudnud, mõtlema, mida jutustada. Kui siis kuninganna märku andis, hakkaski ta kohe julgelt ja rõõmsalt peale:
Auväärsed daamid, õnnelikest juhustest räägitakse palju, aga veelgi rohkem saab neist rääkida siis, kui neid lähemalt vaadelda. Pole ka ime, sest kui järele mõelda, on kõik
