hulka. Üsna pea saame seda kogeda ka omal nahal ning imelikul kombel suhtume sellesse samasuguse paratamatusega nagu riigikodanikudki. Nii on alati olnud, nii on, ja tundub, et üsna pikaks ajaks nii ka jääb.
Erik teatab mulle, et linnas ringi liikudes peab pass alati kaasas olema, sest politseil on suva seda igal ajal igas kohas küsida. Lisaks sellele peab riiki sisenenud välismaalastel passi vahel olema veel üks oluline paberitükk – migratsioonikaart, millel peab omakorda asetsema ülioluline tempel. Sõltuvalt väliskülalise päritolumaast võib templi omanikuks saada kas juba lennujaama passikontrollis või tuleb selle hankimiseks üles leida mõni linnas asuv migratsiooniosakond. Kuni 2009. aasta suveni kuuluvad Eesti vabariigi kodanikud sellesse seltskonda, kes vajamineva templi peavad suutma ise endale linna pealt hankida. Selleks on aega täpselt viis kalendripäeva, kusjuures see, et nädalavahetustel on ametiasutused suletud, arvesse ei lähe. Kui templit kaardil pole, tekivad probleemid riigist lahkumisel.
Paari meie tuttavaga nii täbarasti lähebki, et neil ei lubata migratsioonikaardi või templi puudumise pärast riigist lahkuda. Loomulikult tuleb sel juhul lisaks uue lennupileti ostmisele tasuda ka kopsakas rahatrahv. Ja ka see saab meile üsna ruttu selgeks, et igasuguste trahvirahade puhul on vähetõenäoline, et protokoll ametlikult välja kirjutatakse. Enamasti leiab sündmuspaigal sisse kasseeritud rahasumma kasutust politseiametniku isiklikus pere-eelarves.
Miks otsustavad inimesed trahviraha kohe sularahas ametnikule peo peale laduda, mõtlen. Sellepärast et üldjuhul suudab riigiametnik patutegijat veenda selles, et ametlik trahv on mitmeid kordi kõrgem ning enamik kodanikke püüab niigi vältida igasugust asjaajamist kohalike ametkondadega. Mine tea, kui palju ja kellele veel juurde tuleb maksta!
Meie peres tekib alatasa raskusi migratsioonikaardile vajaliku templi hankimise meeles pidamisega. Iga kord, kui me mingil põhjusel riigipiiri ületame, kipub naastes ununema oluline pitsatijälg migratsionnaja kartotška’l9. Nii juhtubki kohe meie Kasahstani-elu alguses, et oleme viiepäevase tembeldamise tähtaja juba mitmekordselt ületanud. Peame leppima tõsiasjaga, et karistuseks tuleb hulk tengesid välja käia ning lisaks veel templid kuskilt siiski kätte saada.
„Mis seal’s ikka nii keerulist olla saab!” arvan ma naiivselt ning sean sammud meie auuli keskuse poole, kus arvan olevat midagi kohaliku omavalitsuse taolist. See on ümbruskonna ainuke hoone, mille katusel lehvib riigilipp ning majaseinal on hiigelsuur plakat maagilise arvuga 2030, kui Kasahstan saab president Nazarbajevi sõnul täiuslikuks õnneriigiks. Vähemalt nii on ta rahvale aastaid tagasi lubanud! Maja ise jääb tavalise külatänava otsa ning pisikeses majakeses tegutsevad sõbralikult ühe katuse all politseipunkt ja tuletõrjedispetšer. See tundub olevat õige koht ka minusuguste abistamiseks.
Astun sisse ning sean end vaimus valmis vestluseks valvekorda pidava politseiametnikuga, kuid minu imestuseks pole luugikesega klaasist putkas ühtki hingelist. Liigun mööda helesiniseks võõbatud koridori veidi edasi sinnapoole, kust kostab mingeid hääli. Möödun ühest lahtise uksega toast, kus tehakse külaelanikele „kseroksit” ehk fotokoopiaid ning püüan leida mõnda kohalviibiva ametnikuga kabinetti.
Varsti jõuangi kahe kirjutuslaua ja paari tooliga tuppa, kus stseen Lahke Ametnikuprouaga kohe aset leiab. Ruumis igavlevad keskealine hoolitsetud välimusega daam ning kiitsakas noormees. Kuna koridoris rohkem kabinette silma ei hakka, otsustan õnne proovida ning astun avatud uksest südikalt sisse. Valin ohvriks välja pastapliiatsit klõpsutava tumesinises kostüümis naisterahva, sest tema kirjutuslaud asub toa keskel, noormehe oma aga ukse kõrval. Järelikult on proua natšalnik10, teen mõttes järeldusi.
Asetan alandlikult pereliikmete passid lauanurgale virna, vabandan oma halva vene keele oskuse pärast ning kurdan muret. Saades teada, et olen Eestist, elavneb laua taga istuv naisametnik silmanähtavalt:
„Oo, sain aru küll, et inostranka11, mõtlesin, et jumal teab kust Ameerikast! A Estonia, seda ma tean küll! Teil on seal vist kõik tak horošo12!”
Üllatusena ei hakatagi minuga pahaselt pragama ega saadeta joonelt uksest välja, kui selgub, millise kuriteoga oleme hakkama saanud. Proua vangutab küll tõsiselt pead, et paha lugu, kuid minu suureks imestuseks asub varmalt tegutsema. Alustuseks saan teada, et olen ilmunud äärmiselt ebasobival ajal, kui kõik Kasahstani tähtsad ametnikud üksmeelselt lõunatavad, ning kuidas tal kohe kuidagi ei sobiks neid sel ajal tülitada. Kuna aga hädasolev välismaalane linnaosas nimega Sovhoos Alatau tekitab ilmselgelt elevust, haarab Lahke Ametnikuproua telefonitoru ning helistab oma sõpradele, teistele ametnikele.
Ohtra vabandamise saatel valgustab ta arvatavasti sööklas suppi helpivaid kolleege minu olukorra tõsidusest ning pärast seda saan teada, et mind ollakse valmis ühisel nõul ja jõul aitama. Tuleb kõigest sõita 35 km kaugusel asuvasse oblasti keskusesse, kaasas kõik vajalikud dokumendid, nagu näiteks meie üürimaja omaniku kirjalik ja notariaalselt kinnitatud koopia tõestamaks, et me tõesti sellel aadressil tema loal elame, sissekirjutuse koopia, tööloa koopia, majaraamatu koopia ja veel mõned tühised paberid, mida ma ei püüagi meelde jätta, sest tean juba ette, et nende hankimine on võimatu.
„Kust pagana kohast ma need paprid küll välja võlun!” suudan vaid mõttes ahastada.
Näib, et mu näoilmest võis teatavat nõutust välja lugeda, sest kohe järgneb ahvatlev pakkumine, et nemad võivad mind endaga oblasti keskusesse kaasa võtta, neil niikuinii mõni päev sinnakanti asja. Nii muuseas kontrollib Lahke Ametnikuproua ka seda, et kas ma saan ikka aru, et lisaks ametlikule rahatrahvile migratsiooniseaduse ränga rikkumise eest tuleb mul iseenesestmõistetavalt maksta natuke mitteametlikult inimestele, kes mind nõnda vastutulelikult nõus aitama on.
„Kindlasti on teil Eestiski nii kombeks!” järgneb innukas vabandus.
„Üldiselt mitte,” julgen vastuseks pobiseda.
Kuna istun tooliserval üsna vaguralt edasi ning erilist elavnemist välja ei näita, mõistab Lahke Ametnikuproua, et asjade selline käik käib mulle üle jõu. Samal hetkel märkab proua vaikselt kabinetti sisenenud vanataati, kes on sättinud end ukse kõrval asuvale toolile jalgu puhkama.
„Tere päevast, Viktor Ivanovitš!” kõlab Lahke Ametnikuproua sõbralik tervitus üle toa.
„Kuidas läheb, kuidas tervis?”
Papi ei jõua midagi vastusekski ühmata, kui proua teatab talle minu suunas osutades:
„Vaat, külalised tulid Eestist!”
Ja siis tulebki Lahkel Ametnikuproual äkitselt geniaalne idee kirjutada terve meie neljaliikmeline pere täiesti võhivõõra taadi juurde ametlikult sisse!
„Viktor Ivanovitši majaraamat on meie juures hoiul,” jätkab ta innukalt, ise ilmselget heameelt tundes, et ta lõpuks ometi nii keerulisele juhtumile suurepärase lahenduse on leidnud. Ta on oma kirjutuslaua tagant püsti karanud ning püüab kõvahäälselt kõikidele toasviibijatele kordamööda särasilmil otsa vaadates plaani geniaalsust lahti seletada.
„Majaraamatust saaksime kohe kõik vajaminevad paberid kätte! Eks, Viktor Ivanovitš, teil ja teie tütrel pole ju midagi selle vastu, kui sõbrad Eestist nii-öelda külla tuleksid?” pöördub Lahke Ametnikuproua nurgas vagusi istuva deduška13 poole.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
Migratsioonikaart (vene k).
Ülemus (vene k).
Välismaalane (vene k).
Nii hästi (vene k).
Vanaisa (vene k).
