Püha Jüri kutsikad. Tamur Kusnets

      Proloog

      „Nagu poja maad, nõnda ka ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada.”

      Seal, kus karmimatel talvedel hõõgusid taevalaotuses aeg-ajalt virmalised, kuid kus suved olid sellegipoolest kuumad, kus pooli vaevalt niisutas hapukapsamahla maitsega lahja meri, ent teist poolt ahistasid sünkjad laaned, oli üks maa. See oli maa, mille pind oli soine – võib-olla seetõttu, et seda oli tihedasti niisutatud pärisrahva verega, või siis sellepärast, et selle maa rahvas lõbus oli ihulikus läbikäimises – ja millest vaevu ulatasid kõrgemale künkaharjad. See maa oli kaetud tihedate laantega ning laialdaste rabadega; kes vaadanuks seda kanti kõrgemalt, nii merikotka lennu kõrguselt, näinuks maad kirjamas ka ohtralt järvesilmi. Omal kummalisel moel oli see maa isegi ilus oma vaiksete metsade, uduste järvede ning harvade iidvanade rändrahnudega, nii ei olnud midagi imestada, et ta oli pühendatud jumalaemale enesele, pühimale Neitsi Maarjale. Mitte et maa pärisperemeestelt oleks selleks just nõu küsitud, seda mitte, kuid naabrid nägid maa ilu seda paremini, nagu iga mees naabrinaistki näeb.

      Seetõttu polnud imestada, et maa ilust vaimustatuna püüdsid naabrid teha ilusaks ka põlishõime, veendes neid kummardama Jumalat nii, nagu seda tegid ümberkaudsed rahvad. Ja kuigi asi kippus edenema visalt, usuti selles siiski edu märgatavat, kuni rõõmsa koerustüki käigus ühel või ivake rohkem kui ühel mustakuuemehel hingeke välja lasti, oli selle ettekäändeks siis päikese söömine1 või miski muu.

      Ent kord voolama pääsenud, ei tahtnud veri sel maal enam seisma jääda. Terve inimpõlv kasvas täis ajal, mil maa rahvas võitles naabritega, kellele seda sorti vagurad naljad, nagu preestrite nottimine, hinge ei mahtunud, ja ta võitles vapralt – mõneti rumalalt küll, kuid vapralt sellegipoolest, kuni langes siiski naabrite kanna alla. Nendest naabritest – ruteenide2 vürstkondadest, Rootsi ja Taani kuningakodadest, võitlevate munkade ordust ja Riia peapiiskopkonnast – jäid seda maad oma rusika all hoidma kolm viimast.3 Nad olid sõlminud hulgaliselt leppeid nii omavahel, maa pärisperemeestega kui ka vastupidi, võidelnud raevukalt nii isekeskis kui ka teiste naabritega, valades ohtralt mõistagi ennekõike kohalikku verd… Viimaks, kui olukord oli pisutki rahunenud, jagati maad piiskoppide, ordurüütlite ning taanlaste kuninga vahel ja oma osa jäi kõigi nende võimu all ka kohalikule rahvale.

      See rahunemine oli aga vaid näiline, täpselt nagu kohalikule rahvale jäänud osa oli mõnusalt priske vaid neil, kes olid taibanud võõrsilt tulnutega õigel ajal kokkuleppeid sõlmida – suurema osaga maainimestest jäi aga siiski nii, nagu see oli olnud vanalgi ajal. See tähendas, et seatapu järel said singiga maiustada vaid vähesed, verivorsti ja kooti pidi purema aga suurem osa rahvast Ducatus Estonies – Eestimaa hertsogkonnas, Taani kuninga dominium directumi’s ehk isiklikus valduses. Maa rahunemine hertsogkonnas pani liikuma ka muud – kui suurem veristamine läbi, algas agar kauplemine, kloostrite ja mõisate rajamine, ja võrreldes muistsete veriste aegadega, ei olnudki palju nuriseda. Kuid päriselt ei olnud maarahva vabadusihaluse leek siiski kustunud, sest veel elavate meeste vaarisad olid juba tundnud mehi, kelle isade isad olid pühkinud maa võõra rahva võimust nagu luuaga puhtaks siis, kui taanlaste foogti Hebbi süda sai söödud ning karmilt piirati Storeborgi linnust.4

      Mitte keegi ei saanud sel ajal enam salata, et Eestimaa hertsogkonda oli nagu pidusöögile imbunud mitut masti rahvast. Oli rikkaid, kelle vara suutis toita terveid lipkondi muidusööjaid; oli keskmikke, kes tulid ots otsaga kokku, headel aegadel panid ühtteist kõrvale ning viletsamatel võtsid võlgu, sillutades endile teed sinna kolmandate, vaeste sekka (ja nende hulk oli suur) ning kes olid kohati nii vaesed, et kui neil oleks jagunud rumalust sahver ehitada, oleksid rotid end seal ahastusest üles poonud.

      Nõnda oli hertsogkonnas nii neid, kes mõnulesid tööd tegemata, kui ka sääraseid, kes enam isegi tööd ei tahtnud teha – elujärge poleks see nagunii muutnud. Lihtsamaid inimesi sai koorida kuningavasallist mõisnik, kelle puhul polnud vahet, oli ta sakslane, taanlane või lausa maa pärisrahva hulgast, või nutikas hansakaupmees, kes teadagi taipas rahaasjadest enam kui mõni vabadik või adratalupoeg, ja tundmatud ei olnud sellele maanurgale isegi röövlid või tavalised hulgused võsastikes. Otsekui üleaastase põuana pühkisid üle maade venekate või leedulaste rüüsteretked ja paljud mäletasid katku ning sellele järgnenud näljahäda…

      See kõik polnud veel väga hull, sest eks hädasid tuli ette ka viisakama rahva hulgas, kuid Taani kuningasuguvõsa hakkas kuidagi kidunema, sai naabrite käest pügada, langes korra isegi kirikuvande alla, ning oli tagatipuks aastaid sootuks kuningata.5 Sellisel moel oli hertsogkond justkui kasutütrest pruut, kes on küll inetu – mis teha, maavillane värk –, ent siiski varakas, samas mitte niipalju rikas, et kole näolapp meelest unuks, ja ka mitte nii kole, et rahaga üldse midagi peale hakata poleks… Ja samal ajal tundus, et see labasevõitu preilna suutis ka talutööd teha, nii et ühegi kosilase tarvis polnud valik just kõige parem, ent kui vaadata muid võimalusi – jääda üldse ilma või saada naitud näiteks Ostrogardi6 vabalinnaga – sugugi mitte tappev. Ning kuna hooldajal olid näpud põhjas, tekkisid sellele Neitsi Maarja maa reietükile nii mõnedki kosilased.

      Olukorra muutis keeruliseks seegi, et hertsogkonna võõrasisa, Taani kuningasugu, ei suutnud kuidagi otsustada, kellele oma kasutütart maha parseldada. Taanlaste rahakirstud olid sedavõrd tühjad, et parim võimalus olnuks anda oma kasutütar kaasaks mitmele mehele korraga, et kõik need maksaksid oma pruudiluna, kuid mis saaks hiljem, olnuks juba nende endi asi… Ja kõige paremal juhul oleks saanud anda Eestimaa naiseks nii, et pärast pruudiluna maksmist jäänuks ta ikka veel isamehe käpa alla.

      Kosilasi oli mitmesuguseid – kõige kummalisemaks neist mõistagi Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja Hospidal Liivimaal, kes oli andnud karskustõotuse ja kellest mehena ühel pruudil vähe kasu oli. Oli ka lihtsalt naabripoisse, kes ei soovinud muud kui pisut naisemõnu puuriida najal – ruteenid teiselt poolt järvi ning leedulased-paganad lõunast. Päris ära need külanoorukid Eestimaa hertsogkonda ei vägistanud, ent tembutasid undruku all piisavalt, et sundida silmi maha lööma ja mitte rääkima neitsilikkusest. Üsna õige oli arvata, et need poolvägisi peiukskäijad ei tulnud taanlastele koduväidena eriti arvesse, sootuks hea olnuks, kui väimees neil pead hoopistükkis kuklasse keeranuks… Sobivat kosilast polnud kerge välja valida.

      Kuid igatahes tegi taanlaste kuningasugu sellega katset. Esimesena sai tubliks väimeheks norrarootslane Knut Porse,

Скачать книгу