ainult noogutab iga Rauli lause peale nõusolevalt. Iivi, kellel puudub loovus ja kes kunagi ei tee ühtegi arvestatavat ettepanekut, sest ta julgeb korrata vaid seda, mida asekantsler või osakonnajuhataja pisut aega enne teda on öelnud. Kardab eksida, kardab oma mõtteid ja lollust näidata. Ei, see on mõeldamatu,” pobises ta viimased sõnad kuuldavalt ja kõndis elutoas edasi ja tagasi.
Nora telefon helises ja, nagu juba mitmeid kuid, oli tema esimene mõte: „See on Raul.”
Ta jooksis kööki ja haaras telefoni.
Natali.
„Tere, Natali.”
„Tere, kullake! Kuidas sul ometi läheb? Sa oled nagu maa alla vajunud – ma tõesti igatsen su järele.”
„Mina ka,” ütles Nora ja tundis, kuidas pisarad, mis terve päeva ainult ootasid paisu tagant väljapääsu, pressisid läbi.
„Sinuga on ikka kõik korras?” küsis Natali pisut murelikult ja jätkas: „Tead, ma tegelikult helistan sulle selle kutsika pärast. Mäletad, ma hoiatasin, et Sparky käis issiks ja üks kutsikas tuleb tasuks mulle?”
„Jah,” ütles Nora, tegelikult mitte just väga mäletades.
„Nora, ma tahan selle kutsika sinule tuua. Sa ju jumaldad minu Sparkyt ja sa vajad just sellist tegelast.”
„Ma ei tea. Mul on kiired ajad ja ma ei tea, kas ma saan praegu temaga hakkama.”
„Saad! Sa võid ta alati minu või mu ema juurde tuua, kui sa lähetuses oled. Ja usu mind, te hakkate hästi läbi saama,” veenis Natali teda energiliselt.
„Sul võib õigus olla, aga lase mul mõni päev järele mõelda.”
„Su hääl on ikkagi imelik. Kas sa ei tahaks minuga kokku saada?”
„Täna ei saa, anna andeks. Ma olen pisut haige.”
„Ja Raul – kus tema on? Sinu juures? Tuleb ta ikka sinu juurde?”
„Jah, muidugi, kõik on korras. Ma helistan sulle homme,” ütles Nora ja tundis, et ei suudaks niikuinii praegu suhelda, selgitada, vabandada, naeratada.
„Vaata, et sa helistad. Muidu ma helistan ise,” ütles Natali ja naeris oma helisevat naeru, mis pani ka Nora läbi pisarate naeratama.
Natali oli ainus inimene, kellele Nora oli Raulist rääkinud. Natali oli ta sõbranna juba algkoolist alates. Ta nägi välja nagu pikajalgne bitch, aga oli tegelikult soe ja päikseline inimene. Oma 36 eluaasta jooksul oli ta juba palju jõudnud. Ta oli elanud koos ühe börsimaakleriga New Yorgis ning tema kingituste ja rahalise toetuse najal hiljem siia tekstiilidisaini ja – tootmisega tegeleva väikefirma rajanud. Natali jumaldas kõike ilusat ja ilusad mehed olid tema suurim nõrkus. Ka praegu oli ta vabameelses suhtes mehega, kes oli lisaks veelgi vabameelsemas suhtes oma abikaasaga.
Nora arvates oleks Natali sobinud Rauliga – nad olid mõlemad vabad ja nende tunneteskaalal ei olnud kunagi liiga tumedaid värve. Nora arvates olid nad enda jaoks ära defineerinud õnne ega oodanud midagi liiga raskesti kättesaadavat – midagi, mis sõltus liiga palju teisest inimesest, vaid ikka ainult neist endist.
4
„Püüd keskenduda vaid eelarve tasakaalule on viinud tähelepanu eemale põhiküsimuselt: kuidas saab riik praegu panustada Eesti pikaajalisse arengusse? Räägitakse küll ametnike arvu vähendamisest, omavalitsuste haldussuutmatusest ja sellest, et Euroopa Liidu raha jääb kasutamata, ent samal ajal ei keskenduta sellele, missugused valikud on Eestile olulised kümne või kahekümne aasta pärast.”
Joonas vajutas diktofoni hetkeks kinni, et köögist õlut tuua. Ta võttis paar külma lonksu ja lülitas diktofoni uuesti sisse. „Kuhu ma jäingi,” mõtles ta valjusti ja jätkas: „Nii… Eesti tööhõive on koondunud majandusharudesse, milles pole võimalik tootlikkust ja selle kaudu lisaväärtust tõsta. Vajame haritud spetsialiste, sest jätkusuutliku ja teadusmahuka Eesti suurim probleem on ikka veel doktorikraadiga inimeste vähesus. Me peame arvestama Eesti riigi geograafilist positsiooni. Meie ümber on riigid, kus kõrgharidust pakutakse tasuta ja kus pööratakse rohkem tähelepanu noortele teadlastele sobiva keskkonna loomisele.”
Diktofoniga töötamine sobis talle – tema seisis või kõndis ja mõtted voogasid vabalt. Täpselt nagu loengus, oma üliõpilaste ees, liikus ta ka loengumaterjale ja artikleid koostades pidevalt ringi. Tema loomulik nõtke olek ja kerge läikega, kehasse töödeldud ülikond panid nii mõnegi naisüliõpilase talle järele õhkama. Ta oli klassikaliselt ilus mees. See kõlab ehk natuke nilbelt – ilus mees, aga Rauli heledad juuksed, tugev lõug, sirge nina ja pisut kurvad ning keskendunult jälgivad sinised silmad avaldasid mõju või siis vähemalt muljet. Kui ta märkas teesklust või ärakasutamist, kõverdusid ta huuled pisut põlglikult ja tema siniste silmade pilk võis olla jäiselt külm. Ta oli vanuses, kus läbielatud emotsioonid on juba salvestunud miimikakortsudes. Kurrud Joonase silmanurkades vihjasid naerule ja naeratustele. Teda teraselt jälgivale inimesele oleks see tundunud veidra vastuoluna, sest ta naeratas harva ja ei naernud enda naljade üle. Tema eakaaslastest õllesõprade kõhud kumerdusid juba üle püksivärvli, aga Joonast oli aeg hoidnud. Ta oli ennast ise hoidnud ning mitte naisolevuste, vaid ikka rohkem enesetunde pärast. Ta tegi regulaarselt metsajooksu, suusatas ja sõitis jalgrattaga.
Joonas seisatas akna juures ja vaatas välja. Terve nädala oli peaaegu vahetpidamata sadanud ja ta tundis vajadust minna merele, lasta koos isaga võrgud või mõrrad sisse ning hommikul varavalges tõmmata need koos jälle välja. Või niisama loksuda ja õngitseda. Elu oli viimastel kuudel kiskunud ebameeldivaks ja kiireks. Eve punutud võrk oli kasvanud millekski, kus oli üha vähem ruumi hingata. Ka Liisist ei saanud ta enam aru. Naiste kalduvus kõike nii neetult keeruliseks ajada häiris teda viimasel ajal eriti teravalt. Lihtsus, läbipaistvus, loogika – kõik oli kuskile kadunud. Ta pidi iga lause tagant otsima topelttähendust ja varjatud tagamõtet.
Eve, kes juhtis nende instituuti, oli peaaegu Joonase-vanune, kuigi tema puupakuga sarnanev, ilma igasuguste naiselike kumerusteta keha lubas arvata, et ta võiks olla üle viiekümne. Ta liikus pisut ühte jalga luugates kabinetist ja auditooriumist teise. Ta maskina siledat, täiskuusarnast nägu raamisid pikad lambalokid ja ta naeratas sageli. Naeratus pidi olema sõbralikkuse väljendus, kuid Joonas tundis seda naeratust nähes vahel hoopis kõhedust. Nii lihtsalt ja loomulikult suunas see aher lehm kõike omas rööpas. Ta ei säranud tarkade väljaütlemistega, selleks olid tal Joonas, Karl ja Raili. Otsustamishetkedel või sisuliste arutelude käigus hoidus ta tagaplaanile, samas oli ta suurepärane muljemeister ning teostas eeskujulikult tsensuuri. Mida võis ja mida mitte – see oli tema valdkond. Joonas tajus Eve annet mõista igaühe meeleolu ja suunata seda talle vajalikult kui midagi hoomamatut ja hirmutavat. Ta ei pidanud ennast heaks inimesetundjaks ja nii suurt vastuolu välise naeratava sõbralikkuse ning ebameeldivustunde vahel, mida see naine viimasel ajal tekitas, ei olnud ta veel kunagi tundnud. Kui keegi sõpradest oleks palunud tal Evet iseloomustada, oleks ta öelnud midagi sellist: „Eve kasutab meile meeldimiseks meelitusi, pakub soodustusi, teeb kingitusi ja külvab meid üle hella tähelepanuga. Ta on oma eesmärkide saavutamisel äärmiselt tõhus, kuid see kõik tuleb teiste arvelt ja tema enda võimu suurendamiseks. Igast tema alluvate valest käigust võib hargnema hakata lugu, mis lõppeb vabatahtliku töölt lahkumisega. Ta ei korralda mingeid näotusi või otseütlemisi. Ei. Lihtsalt ignoreerimine, objektile ebasobiva maine kujundamine süütute lausetega, ilmajätmine ja ärakasutamine, kuni eesmärgi saavutamiseni.”
Joonas teadis ja oli seda ka ise tunda saanud.
Halvim juhtus Kariniga, kes säras isegi Karlist heledamalt. Karin, kes
