tõi viimaks kodust oma isikliku. See kõik oli veel kuidagi talutav. Raskemini mõjus Eve mainekujundusprogramm. See algas ettevaatlikult ja märkamatult. „Kas sulle ei tundu, et Karin on mõnikord kummaline?” ütles Eve ühel pärastlõunal Joonasele. „Kummaline? Ei, miks? Ma ei näe temas midagi kummalist,” vastas Joonas täielikus hämmingus. „Noh, sa ei ole teda jälginud ja ei anna endale aru,” ütles Eve kaastundlikult naeratades. Edaspidi kleebiti Karinile sosinal külge mingeid veidraid omadusi, mida tal ei olnud, ja sõnu, mida ta kunagi polnud öelnud.
Joonas, kes varem Kariniga pidevalt koostööd tegi, oli hõivatud teise projektiga ega märganud õigel ajal seda, mis toimus. Pealegi oli ta „informeeritute” ringist väljas. Karin sai vihjeid mujalt ning tundis ja tajus seda muudatust väga valuliselt, hakkas eraldi hoidma ega suhelnud enam peaaegu kellegagi. Näis, et teda ei huvita enam miski peale töö, kuid pool aastat hiljem võttis ta ennast töölt lahti. Ei teinud lahkumispidu ega surunud kellelgi hüvastijätuks kätt, lihtsalt läks ära.
Joonas võttis paar lonksu õlut ja püüdis mõtteid artiklile koondada. See neetud artikkel tuli väga valel ajal. Ta oli ülekoormatud ja väsinud. Pealegi telliti see tegelikult Evelt. Joonas oleks tahtnud ridade vahele kirjutada midagi, mis Evele märkamata jääb, aga mida taibukam lugeja sealt leida võiks. Teda ennast ka vihastas, et ta viimasel ajal nagu poisike pidevalt midagi haub inimese vastu, kellest sõltus vähemalt töökollektiivis suures osas tema käekäik.
„Kuhu ma jäingi… Meie ühiseks sihiks on saanud liituda järjest rohkemate üleilmsete tähtsate organisatsioonidega. Maksame neile üle jõu käivat andamit, aga eesmärk saada nende liikmeks enne teisi Baltimaid ja koguni enne Põhjamaid peab saama täidetud. Nagu viieaastane ütleb, et tahab saada kosmonaudiks, nii kinnitatakse meilegi, et meie riigi suurim püüd on jõuda viieteistkümne aastaga viie jõukama hulka. Väikese ja suurtest mõjutatud riigi pime püüd olla ja kuuluda ei vii eesmärgini, kui unustatakse peamine faktor – inimesed – lapsed, noored, keskealised, vanad. See ei vii eesmärgini, kui puudub tegevusplaan, mida need noored, keskealised ja vanad senisest erinevalt tegema hakkavad.”
„Njah… selle tõmbab ta muidugi maha. Paneks kuidagi nii – kas stabiilsus on parem kui edasiliikumine? Kui on ainult ümarad ja katteta lubadused ning puudub loogiline tegevuskava, saab ju lihtsamalt päeva õhtusse ja valitsemisaja läbi. Kellele on vaja ebameeldivusi? Hariduskulutuste kärpimisel kasvatame noorte õppima asumist väliskõrgkoolidesse ja ühtlasi ka nende noorte arvu, kes kunagi enam Eestisse tagasi pöördu. Probleem laheneb justkui iseenesest, sest kui pole inimest, pole probleemi…”
„… Ma ei tea, mis mul täna viga on? Sellisel kujul see niikuinii läbi ei lähe. Vähem kriitikat, vähem mõtteid, rohkem lootust süstivaid loosungeid ja positiivsust – jälgi biiti, Joonake.”
Ta kuulas lindistatut, toksis mõned lõigud arvutisse, luges kirjapandu üle ja vaatas närviliselt kella. Eve oli öelnud, et artikli maht peaks jääma seitsmesaja viiekümne ja tuhande tähemärgi vahele. Praegu oli juttu rohkem ja see oli pisut laialivalguv. Seda tuli nudida ja nii, et ivakesed päris kaduma ei läheks, aga Evele paistaks kõik söödav. Ta pani jalad diivanilauale ja võttis läpaka põlvedele. Sõnad keerlesid ta ees ja mõtted läksid uuesti kogukale ülemusele.
„Joonake, tee see artikkel valmis – sinu käes on see ju nagu nuusata. Sa ju loengus räägid iga päev sellistest asjadest. Ma olen sellel nädalal väga hõivatud, aga ma vaatan selle muidugi üle ja oleme kaasautorid. Mis?” oli Eve öelnud. Nagu alati sellistes olukordades, rääkis ta kuidagi sugereeriva häälega ja Joonas tundis, kuidas see ta tahte uimaseks suigutas. Eve oli ta laua kohale kummardunud ja tema suured rinnad, mis paistsid selle nurga alt samal tasapinnal kui kõht ja reied, pungitasid sviitri V-kaelusest liialt välja. Ta oli äsja söömas käinud ja see oli ta veelgi ohtramalt higistama pannud. Eve otsaesisel pärlendasid piisakesed ja heleroosa sviitri kaenlaalused olid värvunud tumeroosaks. Joonasele paiskus näkku hakklihakastme ja rosinakisselli lõhn, mis segunes higilõhnaga, ja see komplekt pani Joonase kiirustades laua tagant püsti tõusma. Pisut eemaldudes hingas ta sügavalt sisse ja tegi näo, et tal on asja printeri juurde. Karl oli talle kord pärast üht sarnast stseeni silma pilgutades öelnud: „Midagi nii suurepärast ei saa kunagi olla liiga palju, eriti kui heldelt pakutakse.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
