tähtsatele inimestele enda kohta tarka öelda? Temal, kes ta tuli väiksest riigist, väiksest linnast, tavalisest perest. Ka ei olnud ta elus veel midagi korda saatnud. Et ta õppis ülikoolis pedagoogikat ja töötas aasta, peaaegu aasta õpetajana? Seda ta rääkiski. Tema üllatuseks noogutasid kõik talle sõbralikult ja heakskiitvalt. Edasi hakati rääkima asjadest, mis Luule jaoks võõrad. Ta pingutas hoolega jälgida ja märkmeid teha, sest tema pidi pärast ülevaate koostama.
Mingil hetkel tajus ta meeleolumuutust, enamiku kolleegide üllatust, proovis oma tähelepanu teravdada ja tabas Carlose jutu lõpust: “… kaubavahetuse volinik ei ole sõiduohutuse direktiivi vastu.” Kõik paistsid selle peale imestunud. Sakiline kolleeg Tomaž oli nägu väänanud, ümar ja päikseline kolleeg Fernandu oli teinud käega kaarja liigutuse. Heikki “hüva, eks me siis näe” oli kõlanud erilise tooniga.
Luule tahtis kohe kähku Heikkile lubatud koosoleku protokolli valmis kirjutada, aga ei suutnud keskenduda.
Juba esmaspäevaks pidi tal olema leitud korter. Ta vaatas lootusrikkalt e-kirju, olles eile vastanud kaheksale kuulutusele.
“Kuidas on?” küsis Ilona
“Mitte ühtegi vastust. Ma ei saa aru, miks nad ei vasta! Nad ju tahavad kortereid üürile anda …”
Luule oli alguses proovinud helistada, aga siis ei olnud konkreetsele korterile spetsialiseerunud maakleril aega. Kui mitme väriseva südame ja pingutatud prantsuse keelega ette võetud kõne peale oli maakleril lõpuks aega, rääkis ta maha sama jutu, mis kuulutuses, ja ei teadnud midagi lisaks, sest ta ei olnud korteris kunagi käinud. Helistamise pingutus oli nii kesise tulemuse jaoks liiga suur.
Miks eelistasid bürood kortereid näidata töö ajal? Töö ajal pidi Luule ju töötama. Nii ei olnud ta senini veel ühtegi neist vaatama jõudnud.
Kõik pakkumised olid ka kaks korda kallimad, kui ta endale lubada sai.
“Aga helista siis ikkagi, mina helistasin. Nad tavaliselt võtavad telefoni vastu.”
“Sina oskad prantsuse keelt. Mis ma teen, kui keegi räägib jälle midagi, millest ma aru ei saa?”
“Küll sa saad. Kui ei saa, palud korrata. Küll nad räägivad uuesti.”
Ilona oli komisjonis tööd alustanud kaks kuud varem. Tema elu oli hästi korraldatud. Tal oli muidugi kerge öelda, et võta ja räägi ja kõik õnnestubki.
“Või leian kellegi, kellega korterit jagada. Ma küll ei tea, kuidas seda teha,” arutles Luule.
“Ei tasu, siis sa ei saa normaalset elu elada,” arvas Ilona, tõusis laua tagant, et peegli ees huuled üle värvida. “Ikka on ju vaja ka võimalust omaette olla.”
“Siin on hea odav pakkumine,” näitas Luule Ilonale.
“Vaata ka, kus korter asub.”
“Molenbeekis. No ja siis? Miks te kõik kardate seda?” See oli linnaosa, mida talle nende mõne päeva jooksul mitu korda hoiatavalt oli nimetatud.
“Eks sa käi ja vaata siis,” kehitas Ilona õlgu.
“Kas sa ise oled seal käinud?”
“Ei ole, ja ei olegi vaja igale poole minna, aitab, kui teisi kuulda võtta. Saad korteri paremasse kohta ka, tähtis on elada mugavas ja heas kohas. Kannata veel. Mina olin kolm nädalat korterhotellis. Kui sa tahad, ma võin sinuga kaasa kortereid vaatama tulla. Sel nädalal on mul kiire. Aga näiteks järgmisel neljapäeval lõuna ajal?”
Ei, see ei sobinud.
Veel nädalaks korterhotelli jääda oli üleliia kallis. Ehk Tõnuga koos oleks see võimalikki olnud. Tema, Luule jaoks, aga mitte. Ja üldse, neljapäeval …
“Ei, neljapäeva lõuna mulle kahjuks ei sobi,” vastas Luule. “Kas sa juba laupäeval saaksid tulla?”
“Isa saatis mulle just raha, pidime sõpradega laupäeval riidepoodidesse minema ja õhtul välja,” teatas Ilona.
Luule ei ohanud. Ta vaatas arvutiekraani, kus ei olnud ühtegi sobivat kuulutust, vaatas vastasmaja metalli, vaatas taevast.
Kuidas Tõnu ometi võis talle sellise supi keeta? Miks pidi Luule olema siin, lootusetult vales kohas. Loomulikult, siin pidigi jõukate vanemate saadetud raha eest poodlema ja õhtul muretute sõpradega väljas käima. See ei olnud selliste temataoliste tavaliste inimeste koht. Korteri otsimisegagi ei saa ta hakkama, äpu, täielik äpu. Mida küll töökaaslased niiviisi mõtlevad?
“Aga hea küll, võime laupäeva hommikul ka minna,” soostus Ilona.
Luule võttis telefonitoru ning leidis paari katse ja arusaamatuse järel maakleri, kes virises ta väikese kuueelarve üle, aga nõustus laupäeval kortereid näitama.
“Ah jaa, täna õhtul saab soodsalt ägedat spordiklubi proovima minna, ainult 20 eurot. Ehk sa tahad ka tulla?” küsis Ilona lahkelt.
Luule ei ohanud ka nüüd. Ta vaatas kella, see oli juba kuus läbi. Luulel oli koosoleku ülevaatest olemas ikka veel vaid pealkiri ja kuupäev. “Ei, täna ma küll kahjuks ei saa. Ma pean siin veel asju lõpetama.”
“Ma vaatan, kas Tomaž ja Fernandu tahavad tulla,” ütles Ilona.
Luule kontrollis eelmistest protokollidest, et kolleegide nimed õigesti kirja saaksid. Carlose perenimi täitis terve rea.
Ta süvenes uuesti koosoleku ajal tehtud märkmetesse.
Mida tähendab “mõju hindamine”? Ja kui Carlos ütles, et sise- ja välisküsimuste koordinatsiooni volinik ei ole sõiduohutuse direktiivi vastu, siis mida see tähendas? Mis selles ebatavalist oli? Sõiduohutus on ju ometi hea asi?
Kuidas see kirja panna, kui sellest aru ei saa? Eriti ei saa ju kirja panna, et kõik olid üllatunud, see ei oleks paistnud eriti asjaliku protokollina.
Ta oleks tahtnud seda kõike joonistada, palju selgem oleks olnud. Ta võttis paberilehe ja visandas kõik kolleegid, nii nagu nad tol hetkel kõrvuti istusid, ka need, kelle nime ta veel ei teadnud. Parem tunne tuli.
Aga ülevaade tuli ikka valmis kirjutada.
Luule koputas Tomaži ja Fernandu uksele, aga seal ei olnud kedagi. Carlos oli veel kontoris, aga tema enda käest ei tahaks küsima minna, Heikki käest ammugi mitte.
Lõpuks koputas Luule Gudruni uksele.
“Sa ei olnud täna koosolekul, aga ehk saad aidata ülevaadet teha?” Küsimus kõlas Luule enda jaoks absurdsena. “Ma ei saanud aru, miks Carlos rääkis, et sise- ja välisküsimuste koordinatsiooni volinik ei ole sõiduohutuse direktiivi vastu.”
Gudruni jaoks ei olnud aga abipalves ega küsimuses midagi imelikku. “Sellepärast, et varasemast oli teada, et sise- ja välisküsimuste koordinatsiooni volinik on selle direktiivi vastu. Nüüd aga ei esitanud tema kabinetiülem ühtegi vastuväidet ja määruse ettevalmistamist saab jätkata. Kirjutagi lihtsalt, et direktoraat jätkab tööd sõiduohutuse direktiivi eelnõuga. Kirjuta kõigest lühidalt, ühe-kahe lausega. Kas ma saan veel millegagi aidata? Kas sa tahad, et ma loen mustandi üle?” pakkus Gudrun.
Sellest ei olnud Luule unistadagi osanud.
“Muidugi, suur
