vabaks, et endale midagi kindlasti leida,” pakkus Gudrun.
“Ei, ei ole vaja, küll ma saan hakkama,” ütles Luule.
“Ja kuna ma veel oma tulekust mäletan, et alguses on rahaga kitsas, siis, kui sul vaja peaks olema, laenan sulle.”
Gudruni abipakkumine kõlas soojalt ja delikaatselt, Luule oli tänulik.
“Suur tänu pakkumise eest, saan rahaga ka hakkama.” Luule tundis, et saabki hakkama.
“Ma tahaksin veel midagi küsida, aga ma ei tea, kas nii on õige küsida,” ütles Luule
“Ikka on õige küsida.”
“Miks on dokumentides noortepoliitika kohta kogu aeg sõnad nagu “koordinatsioonimehhanismide väljatöötamine” ja “väljaarendatud sektoritevaheline lähenemisviis”, kui see peaks olema noorte inimeste kohta?” küsis Luule.
“Tegelikult see ongi selle kohta, kuidas noorte inimeste elu paremaks teha, aga sinu dokument on teiste dokumentide ja tegevuste alus. Pärast tehakse kasulikke asju, noorte teabeportaal veebis või noorteorganisatsioonide koostööd ja programmid. Vahepeal me tegelemegi keeruliste asjadega. Aga sul on õigus, osa asju saaks lihtsamalt kirjutada. Sa ise ka, proovi alati lihtsalt ja selgelt kirjutada,” ütles Gudrun.
Nüüd sai koosoleku ülevaate kirjutamine hoo sisse, peagi oli mustand valmis. Gudrun oli veel kontoris, vaatas teksti läbi, tegi paar täiendust, ja nii sai Luule asjaga ühele poole.
Luule astus lifti kurnatult, aga rahul südamega. Päev oli korda läinud. Ta sammus puudega palistatud tänavat mööda, linnud laulsid. Jah, ka Brüsselis saab olla tõeline kevad. Ehk on maailmas kõik võimalik.
Laupäevaks oli kokku lepitud nelja korteri vaatamine. Kurruliste vuntsidega maakler võttis Luule ja Ilona autole. Nad sõitsid. Nad sõitsid veel ja veel. Nad peatusid 15korruselise lugematu arvu trepikodadega maja ees, astusid niiskuse ja mustuse järele lõhnavasse kitsasse lifti, astusid kööktuppa, mille seinapoolses servas oli voodinišš. Tuba oli viimati koristatud kes teab millal. Nad vaatasid välja aknast, millest paistis teine samasugune maja.
“Palun näidake kaardi peal, kus me oleme,” nõudis Ilona maaklerilt.
Maakler kobistas tükk aega mapis.
“Näidake, näidake,” jäi Ilona nõudmisele kindlaks.
Maakler võttis kaardi aeglaselt välja ja näitas.
“Siit kulub sul hommikul kontorisse jõudmiseks vähemalt tund aega. Vaatame teisi kortereid,” ütles Ilona.
Teised kaks korterit olid tööle lähemal, aga keldrikorrusel.
“Kokkulepe oli, et me vaatame juubelipargi lähedal olevat teise korruse korterit,” nõudis Ilona maaklerilt.
“See ei ole enam vaba. Aga mul on näidata veel väga hea elitaarne korter.”
“Selle maakleriga on asi jama,” hoiatas Ilona vaikselt Luulet.
“Oh, pole midagi, küllap see viimane korter sobib.”
“See on tõeliselt elitaarne korter,” lausus maakler innustavalt. Maja oli tõesti ilus, vanaaegne ja lilledes eesaiaga.
“No näe,” rõõmustas Luule.
Klassikalise muusika saatel astusid nad avarasse kaartega ruumi, sellest teise ja kolmandasse. See oli nii ilus, lõpuks ometi saab katusealusest minema.
“Milline küte siin on?” küsis Ilona.
“Kaminasse on sisse tehtud gaasipõleti.”
“See ei ole mingi küte. Aknad on ka ühekordsed ja üks ei lähe isegi kinni,” ütles Ilona.
“Vann ja dušš on siin,” ei teinud maakler Ilonat kuulma, avades hetkeks köögis seinakapi ukse, et seejärel näidata suurepärast vaadet rõdult.
“Kas meeldib?”
Luule noogutas.
“Siis võtate selle korteri ära, kas kirjutame kohe lepingule alla?”
Luule väsinud noogutust takistas vaid Ilona, kes teda varrukast tõmbas. “Mõtle ise, kuidas sa siin elad, ilma kütteta, ja kas sa hakkadki ennast köögikapis pesema?”
Maakleri rahulolematu pilgu all lubas Luule asja üle veel mõelda.
Koju tagasi jõudnud, vaatas ta kambri katuseaknast välja, taevast. Taevas oligi ainus, mida sealt nägi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
