ede heaoluks1.
VARJATUD VÕIME
Kui vaatlete, kuidas turvamees John Berger jälgib ostjaid, kes jalutavad Manhattani Upper East Side’i kaubamaja esimesel korrusel, siis näete kehastunud tähelepanelikkust. John on oma silmatorkamatus mustas ülikonnas, valges särgis ja punase lipsuga, raadiosaatja peos, pidevas liikumises, ja hoiab alati ülima tähelepanuga ühel või teisel poodlejal pilku peal. Teda võiks nimetada selle kaubamaja silmapaariks.
See on raske ülesanne. Johni korrusel on alati korraga üle 50 kliendi, kes sammuvad ühe ehteleti juurest teise juurde, sõrmitsevad Valentino firma salle ja sorivad Prada kottides. Sel ajal, kui nad kaupu uurivad, uurib John neid.
Ta liugleb poodlejate vahel, meenutades Browni liikumist. Paariks sekundiks peatub ta käekotileti juures, pilk sihtmärgile naelutatud, ja lipsab siis vaatluskohale ukse kõrval, seejärel suundub ta nurka, kus asuv kõrgem koht võimaldab jälgida potentsiaalselt kahtlast kolmepäist seltskonda.
Samal ajal kui kliendid näevad ainult kaupa ega pane Johni valvsat pilku tähelegi, uurib ta neid kõiki.
Indias on kõnekäänd: „Kui taskuvaras kohtab pühakut, ei näe ta muud kui tema taskuid.” Vargaid leidub igas rahvahulgas, mida John näeb. Tema pilk libiseb ühelt inimeselt teisele nagu prožektorikiir, ning ma kujutan ette, kuidas tema nägu moondub hiigelsilmaks, meenutades ühesilmset Minotaurust. John on kehastunud tähelepanelikkus.
Mida ta otsib? „Näppaja annavad ära tema pilk või mõni liigutus,” ütles John mulle. Aga mõnikord ka see, kui poodlejad kogunevad ühte kampa, või asjaolu, et kellegi pilk vilab ringi. „Ma olen oma tööd nii kaua teinud, et lihtsalt tunnen vajalikud märgid ära.”
Kui John keskendub ühele kliendile viiekümnest, suudab ta ignoreerida ülejäänud neljakümmet üheksat nagu ka kõike muud – absoluutne keskendumine keset inimeste laialivalguvat tähelepanu.
Niisuguse paranormaalse tähelepanelikkuse puhul, mis aitab pideva valvsusega jahtida mõnd reetlikku signaali, tuleb rakendada mitut tüüpi keskendumisvõimet: valikulist tähelepanu, teadvustamist, orienteerumist eelnevas ja kõige haldamist – kusjuures iga eeltoodud omadus toetub täiesti ainulaadsele närviteede võrgustikule ning on just talle hädavajalik töövahend.1
Johni pidev valmidus märgata ebatavalist sündmust on üks esimesi keskendumisvõime aspekte, mida on teaduslikult uuritud. Nende omaduste analüüsimine, mis aitavad meil püsida ärksana, intensiivistus Teise maailmasõja ajal, kuna sõjaväel oli vaja leida radarijälgijaid, kes suudaksid tundide kaupa säilitada absoluutset keskendumist.
Mäletan, kuidas külastasin külma sõja kõrgperioodil teadlast, kelle Pentagon oli palganud uurima inimeste keskendumisvõimet olukorras, mil nad olid kolm kuni viis päeva magamata – eesmärgiks oli teada saada, kui kaua suudaksid ohvitserid kolmanda maailmasõja ajal kusagil sügaval punkris ärkvel püsida. Õnneks pole olnud vajadust tema katsetulemusi päriselus proovile panna, ehkki ta tegi julgustava avastuse, mille kohaselt suudavad inimesed säilitada terava tähelepanu isegi pärast kolme või enamat magamata ööd, kui nad on selleks piisavalt motiveeritud (aga kui nad ülesandest ei hoolinud, siis jäid nad kohe tukkuma).
Viimastel aastatel on hoopis suuremat tähelepanu pööratud keskendumisele, jättes valvsuse küsimuse tahaplaanile. Teadustööde järgi määrab just keskendumisvõime selle, kui hästi suudame mis tahes ülesandega toime tulla. Kui keskendumisvõime on kasin, läheb meil kehvasti, aga kui see on hea, siis läheb hästi. Sellest vaevu hoomatavast võimest sõltub oskus eluga toime tulla. Ehkki side keskendumisvõime ja edu vahel jääb enamasti varjatuks, mõjutab see praktiliselt kõike, mida püüame saavutada.
See paindlik töövahend mõjutab lugematuid vaimseid omadusi. Kui tuua näiteks mõned põhilisemad, siis puudutab keskendumisoskus arusaamisvõimet, mälu, õpivõimet, omaenese emotsioonide ja nende põhjuste tajumist, teiste inimeste emotsioonide äratabamist ja osavust suhtlemisel. Eelnimetatud nähtamatu teguri mõju uurimine aitab mõista, kuidas sellest vaimsest võimest kasu saada ja kuidas seda parandada.
Tavaliselt tajume keskendumisvõime lõpptulemusi – nii halbu kui ka häid ideid, kellegi tähendusrikast silmapilgutust või kutsuvat naeratust, ning hommikukohvi lõhna – meele loodud pettekujutluse abil, märkamata selle kõige teadvustamist.
Keskendumisoskust, mis mängib meie elus tohutut rolli, on vähe märgatud ja väärtustatud. Minu eesmärk on tõsta see varjatud ja alahinnatud vaimne võime, mis tagab meele toimimise ja võimaluse elada täisväärtuslikku elu, esiplaanile. Tehniliste üksikasjade asemel uurime hoopis seda, kuidas keskendumisvõime mõjutab meie elu.
Alguses vaatleme lihtsalt keskendumisvõime põhiomadusi, näiteks Johni ärgast tähelepanu. Kognitiivne neuroloogia uurib paljut, sealhulgas keskendumist ainult ühele objektile, valikulist keskendumist, avatud teadlikkust, kuid ka seda, kuidas otsustav enesevalitsus suunab tähelepanu sissepoole, aidates vaimseid ülesandeid jälgida ja juhtida.
Inimese elutähtsad oskused toetuvad vaimse elu hädavajalikele mehhanismidele. Näiteks eneseteadlikkusele, millest sõltub enesejuhtimine. Või empaatiavõimele, millel põhinevad inimsuhted. Need on emotsionaalse intelligentsuse alustalad. Nagu näha, võivad neis peituvad nõrkused rikkuda inimese elu või karjääri, samal ajal kui tugevus neis valdkondades suurendab õnne ja edukuse võimalust.
Peale selle tagatakse avaram keskendumisvõime süsteemiteadusega − ümbritseva maailma jälgimisega –, see häälestab tajuma keerukaid süsteeme, mis maailma määratlevad ja piiritlevad.2 Keskendumine välisele muudab eelmainitud elutähtsatele süsteemidele ümberlülitumise keeruliseks – kuna aju ei ole selliseks ülesandeks loodud, siis kobame ringi süsteemipimeduses. Ometi aitab just süsteemiteadlikkus mõista asutuste, majanduse või meie planeedi elu alal hoidvate globaalsete protsesside toimimist.
Kogu eeltoodu võib koondada kolmeks: sisemiseks, muuks ja väliseks keskendumiseks. Elus hästi toimetulekuks peame olema paindlikud neist kõigis. Hea uudis on aga see, et aju-uuringute laborites ja koolides tehtud uurimistöö tulemused osutavad faktile, et keskendumisoskust on võimalik treenida. Keskendumisvõime toimib nagu lihas – ilma piisava kasutuseta võib see kängu jääda, aga korralikult treenides see areneb. Näeme peatselt, kuidas tähelepanulihast nutika käitumisega arendada ja lihvida ning isegi unarusse jäetud aju heasse vormi viia.
Et juhid saavutaksid vajalikke tulemusi, läheb neil tarvis kõiki kolme keskendumisliiki. Sisemine keskendumine suunab järgima intuitsiooni ja põhiväärtusi ning aitab langetada paremaid otsuseid. Muu keskendumine parandab suhteid teiste inimestega. Väline keskendumine aitab aga orienteeruda maailmas selle laiemas mõistes. Juht, kes ei ole häälestunud oma sisemaailmale, on ilma tüürita; see, kes ei mõista teisi, kobab pimeduses; need, kes ei pööra tähelepanu suurematele süsteemidele, mille piires nad tegutsevad, on kaitsetud.
Ülalkirjeldatud kolm tähelepanuliiki pole vajalikud ainult juhtidele. Me kõik elame heidutavas keskkonnas, mis on tulvil pingeid, vastuolulisi eesmärke ja kaasaegse elu ahvatlusi. Igaüks neist kolmest keskendumisliigist võib aidata leida tasakaalu, mis muudab nii õnnelikuks kui ka tegusaks.
Sõna „keskendumine” [ingl attention – tlk] on tuletatud ladinakeelsest sõnast attendere, mis tähendab ette poole sirutamist, enda sidumist maailmaga, kogemuste kujundamist. Kognitiivse neuroloogia spetsialistid Michael Posner ja Mary Rothbart on kirjutanud, et keskendumine loob alused, millele toetub meie maailmataju ning tahtlik mõtete ja tunnete reguleerimine.3
Antud valdkonna uurija Anne Treisman leiab, et keskendumisvõime kasutamisviisist sõltub, millisena maailma nähakse.4 Või, nagu ütles Yoda: „Sinu keskendumine on sinu reaalsus.”
Näiteks ajutüves, mis paikneb vahetult selgroo kohal, asub neuronaalne baromeeter, mis tajub suhet ümbrusega, suurendades või vähendades erutuvust ja keskendumisvõimet vastavalt sellele, kui valvas meil tuleb olla. Kuid igal keskendumisvõime aspektil on oma spetsiifilised närvivõrgustikud. Üldteadmiste omandamiseks vt: Michael Posner ja Steven Petersen „The Attention System of the Human Brain”, Annual Review of Neuroscience 13 (1990): 25−42.
Nende süsteemide hulka kuuluvad näiteks bioloogilised ja ökoloogilised, ökonoomilised ja sotsiaalsed, keemilised ja füüsilised süsteemid − nii Newtoni teooria kui ka kvantfüüsika.
M. I. Posner ja M. K. Rothbart „Research on Attention Networks as a Model for the Integration of Psychological Science”, Annual Review of Psychology 58 (2007): 1−27, vt lk 6.
Anne Treisman „How the Deployment of Attention Determines What We See”, Visual Search and Attention (2006): 4−8.
