style="font-size:15px;"> Paari minuti pärast jõudsime peatusse, kus ma ronisin marsruuttaksosse koos üheksa üliõpilasseltsi kuuluva neiuga, kes olid sel õhtul teel oma nädalavahetuse puhkepaika. Minut pärast pimedas marsruuttaksos istet võtmist lõid kumama tuhmid valgusallikad, kuna kõik lülitasid sisse kas oma iPhone’i või tahvelarvuti. Kui nad tekstsõnumeid saatsid või Facebooki külastasid, kostis katkendlikku kõnet. Ent peamiselt valitses vaikus.
Varemnähtud ema ükskõiksus ja üliõpilasseltsi tüdrukute vaikimine näitavad, kuidas tehnika hõivab meie tähelepanu ja kahandab omavahelist suhtlust. 2006. aastal kanti sõnaraamatutesse sõna pizzled, mis kujutab endast kombinatsiooni sõnadest puzzled [ingl „hämmeldunud” – tlk] ja pissed off [ingl „vihane” – tlk]; see väljendas inimeste emotsiooni, mida nad tundsid, kui see, kellega nad koos olid, haaras äkki oma Blackberry nutitelefoni ja hakkas rääkima kellegi teisega. Nad tundsid solvumist ja nördimust, kui midagi säärast juhtus. Tänapäeval on see aga tavaline.
Eelkirjeldatu väljendub enim teismelistes, kes on ühtlasi meie tulevikulootus. Käesoleva kümnendi esimeste aastatega on nende saadetud tekstsõnumite arv hüppeliselt kasvanud − 3417 sõnumini kuus, mida on topelt nii palju kui kõigest mõned aastad varem. Samal ajal on langenud nende telefonikõnede arv.5 Keskmine Ameerika teismeline võtab päevas vastu ja saadab ära üle saja tekstsõnumi, seega umbes kümme tükki iga ärkvel oldud tunni kohta. Ma olen näinud noorukit saatmas tekstsõnumit ajal, kui ta sõitis mootorrattaga.
Üks sõber rääkis mulle: „Ma käisin hiljuti New Jerseys paaril nõol külas, ja nende lastel on kõikvõimalikud elektroonilised vidinad. Kogu külastuse vältel nägin ma ainult nende pealagesid. Nad kontrollisid pidevalt oma iPhone’idest, kas keegi on neile sõnumeid saatnud, mida uut on postitatud Facebooki, või olid süvenenud mingisse videomängu. Neil puudus igasugune teadlikkus sellest, mis nende ümber toimus, ja neil polnud aimugi, kuidas kellegagi veidi pikemalt vestelda.”
Tänapäeva lapsed kasvavad üles uues reaalsuses, kus nad pööravad inimeste asemel rohkem tähelepanu masinatele, kui seda on tehtud kogu inimajaloo vältel. See on mitmel põhjusel murettekitav. Üheks on asjaolu, et lapse aju sotsiaalsed ja emotsionaalsed osad õpivad päeva jooksul toimunud kokkupuudetest ja jutuajamistest. Suhtlemine vormib ajuosi; mida vähem tunde veedetakse inimeste seltsis, põrnitsedes selle asemel elektroonilist ekraani, seda enam on põhjust karta, et aju arengus tekib puudujääke.
Kogu digitaalne suhtlus toimub tõeliste inimestega näost näkku suhtlemise arvelt, ehkki just viimase kaudu on meil võimalik õppida tundma kehakeelt. Praeguse digitaalilma uusasunikud võivad küll klaviatuuriga osavalt ümber käia, kuid on oht, et nad jäävad vahetus suhtluses, kus on vaja aru saada teise inimese kehakeelest, väga abituks – eriti olukorras, kus tuleb aduda teise jahmatust, sest kaaslane on äkki keset vestlust hakanud lugema tekstsõnumit.6
Tudeng märkab üksildust ja eraldatust, mis käib kaasas virtuaalmaailmas säutsumisega ning staatuseuuenduste ja õhtusöögifotode postitamisega. Ta näeb oma silmaga, et tema kursusekaaslased ei oska enam vestelda, jäädes ilma sügavaimate hingesoppideni küündivatest jutuajamistest, mis rikastaksid ülikooliaastaid. Lisaks ütleb ta, et pole ühtegi sünnipäevapidu, kontserti, koos hängimist ega pidutsemist, kus keegi ei distantseeriks end hetkeolukorrast, et digimaailma kaaslased ikka näeksid, kui lõbus teisel on.
Meil on teada keskendumise põhialus: „kognitiivne lihas”, mis võimaldab jälgida loo kulgu, viia lõpuni mõni ülesanne, õppida või luua. Mõnes mõttes, nagu hiljem näha, võivad lõputud elektrooniliste seadmete seltsis veedetud tunnid aidata siiski noortel arendada teatud kognitiivseid oskusi. Muretsema paneb aga see, kuidas needsamad tunnid võivad tekitada puudujääke peamistes emotsionaalsetes, sotsiaalsetes ja kognitiivsetes oskustes.
Üks kaheksanda klassi õpetaja ütles mulle, et paljude aastate jooksul on eri lennud lugenud sama raamatut − Edith Hamiltoni „Mythologyt”. Seni on see tema õpilastele väga meeldinud – kuid umbes viis aastat tagasi enam mitte. Ta ütles mulle: „Nägin, et lapsed ei lähe enam loetust elevile; isegi parimad õpilased ei suuda sellesse süveneda. Nad ütlevad, et lugemine on liiga raske, laused on keerulised ja ühe lehekülje läbilugemine võtab palju aega.”
Selle õpetaja arvates on tema õpilaste lugemisvõimet kahjustanud tekstsõnumite lühikesed, hakitud laused. Üks õpilane tunnistas talle, et oli kulutanud tuhandeid tunde videomängudele. Nagu õpetaja ütles: „Kirjavahemärkide kasutamist on raske õpetada, kui pead võistlema „World of WarCrafti” maailmaga.”
Äärmuslikel juhtudel, näiteks Taiwani, Korea ja teiste Aasia riikide noorukite seas, on internetisõltuvus − elektroonilised mängud, sotsiaalmeedia kasutamine ja virtuaalreaalsusse sukeldumine − võtnud lausa rahvusliku tervisekriisi mõõtmed, kuna noored satuvad eraldusse. Umbes kaheksa protsenti Ameerika elektronmängude mängijaist vanuserühmas kaheksa kuni kaheksateist eluaastat vastavad sõltuvushaigete psühhiaatrilistele diagnostilistele kriteeriumitele; aju-uuringud näitavad, et mängimise ajal tekivad nende hüvede taotlemisega tegelevates ajuvõrgustikes muutused, mis sarnanevad muutustega alkohoolikute ja narkomaanide ajudes.7 Aeg-ajalt on kuulda õudusjutte mängusõltlastest, kes magavad päev läbi ja mängivad terve öö, tehes harva pause söömiseks või pesemiseks, ja muutuvad koguni vägivaldseks, kui pereliikmed püüavad sekkuda.
Sügav vaimne side nõuab ühildatud tähelepanu – vastastikust keskendumist. Meil on suurem vajadus kui kunagi varem pingutada inimlikkuse säilitamise nimel suhetes, arvestades meeletut segajate hulka, millega iga päev kokku puutume.
Keskendumisvõime langust esineb ka täiskasvanute hulgas. Mehhikos kurtis üks reklaamiäriga seotud inimene, kes töötab suures raadiojaamas: „Mõned aastad tagasi võis reklaamiagentuuris teha viieminutilise videoesitluse. Tänapäeval ei tohi see olla pikem kui poolteist minutit. Kui sa ei suuda selle ajaga nende tähelepanu võita, hakkavad kõik oma tekstsõnumeid lugema.”
Ülikoolis filmieriala õppejõuna töötav professor ütles mulle, et ta loeb ühe oma lemmiku, legendaarse Prantsuse režissööri François Truffaut’ biograafiat. Kuid ta tunnistas: „Ma ei suuda lugeda korraga üle kahe lehekülje. Mul tekib ületamatu soov minna internetti ja vaadata, kas on tulnud uusi e-kirju. Tundub, et olen kaotamas oma võimet püsivalt millelegi tõsisele keskenduda.”
Võimetus seista vastu tungile kontrollida oma e-kirju või minna Facebooki, selle asemel, et keskenduda inimesele, kellega räägitakse, viib selleni, mida sotsioloog Erving Goffman, kes on võimekas suhtlemise jälgija, nimetab „äraolekuks” – žestiks, mis ütleb teisele inimesele, et mind ei huvita see, mis toimub siin ja praegu.
aastal kolmandat korda toimunud konverentsil „All Things D(igital)” lülitasid korraldajad peasaalis WiFi levi välja, sest sülearvutiekraanide kuma näitas, et publik ei jälginud laval toimuvat. Nad olid äraoleku-seisundis, ehk siis olukorras, mida üks osavõtja kirjeldas kui pidevat osalist tähelepanu – see on vaimse hägususe seisund, mis on põhjustatud kõnepidaja, teiste ruumisviibijate ja sülearvutiga jändamisest tingitud info üleküllusest.8 Võitlemaks niisuguse osalise keskendumisega on mõnedes Silicon Valley töökohtades keelatud koosolekute ajal kasutada sülearvuteid, mobiiltelefone ja teisi digitaalseid vahendeid.
Ühe kirjastuse tegevjuht tunnistas, et kui ta pole saanud mõnda aega oma mobiiltelefoni kontrollida, siis tekib tal kriipiv tunne. „Ma igatsen seda laksu, mille saan tekstsõnumist. Tean küll, et ei ole viisakas kontrollida oma telefoni ajal, mil oled koos teise inimesega, kuid see on sõltuvust tekitav.” Seetõttu on ta sõlminud oma abikaasaga kokkuleppe: „Kui tuleme töölt koju, siis paneme
Vt Nielsen Wire (15. dets 2011). < http://blog.nielsen.com/nielsenwire/online_mobile/new-mobile-obsession-u-s-teens-tripledata-usage/>
Mark Bauerlein „Why Geny-Y Johnny Can’t Read Nonverbal Cues”, Wall Street Journal, 28. aug 2009.
Sõltuvushaiguse kriteeriumid ei seostu elektronmängudele kulutatud tundide arvuga (ega joomahoogude pikkusega); pigem vaadeldakse seda, kuidas inimese sõltuvus tekitab probleeme tema elu muudes aspektides – koolis, sotsiaalses plaanis või suhetes perekonnaga. Tõsine elektronmängude sõltuvus võib tekitada haigele kahju, mis on võrdne uimastivõi alkoholisõltuvusega. Daphne Bavelier
Wade Roush „Social Machines”, Technology Review, aug 2005.
