tagasi Clay Shirky ja tema sotsiaalmeedia-alase uurimistöö juurde.25 Keegi meist ei suuda keskenduda kõigele korraga, kuid üheskoos võime luua kollektiivse keskendumisvõime, mida saame kõik vajadusel kasutada. Võtame näiteks Wikipedia.
Shirky väidab oma raamatus „Here Comes Everybody”, et keskendumisvõimet võib käsitleda kui paljude inimeste vahel jagatud võimekust, täpselt nii nagu ka mälu või mis tahes muud kognitiivset valdkonda. Hetketrend annab ülevaate sellest, kuidas me kollektiivset keskendumisvõimet jaotame. Samal ajal, kui mõned väidavad, et tehnoloogial põhinev õppimine ja sellele toetuv mälu juhmistavad meid, võib öelda, et kõik see loob hoopis vaimse proteesi, mis laiendab individuaalse mälu haaret.
Suurendades sotsiaalsete kontaktide hulka, mille kaudu hangime elutähtsat teavet – näiteks kirjutamata reegleid selle kohta, „kuidas asjad siin käivad”, olgu siis tegu mõne organisatsiooni või uue elamurajooniga –, kasvatame ühtlasi sotsiaalset kapitali ja keskendumisvõime ulatust. Juhututtavad võivad olla meile lisa silma- ja kõrvapaariks, mille kaudu ammutame põhiteadmised, et tulla toime keerukate sotsiaal- ja infosüsteemidega. Enamikul meist on lähedasi, tõeliselt usaldusväärseid sõpru, vaid käputäis, kuid meil võib olla sadu juhututtavaid (näiteks Facebooki „sõbrad”). Juhututtavad on väga väärtuslikud, sest nad avardavad keskendumisvõimet mitmekordselt, andes häid vihjeid soodsate ostude tegemiseks või olles abiks töökoha otsimisel ja partneri leidmisel.26
Kogemuste ja teadmiste ühendamise kaudu kasvatavad ühised pingutused kognitiivset rikkust. Ehkki aktiivmälu jääb alati piiratuks, on andmete hulk, mida selle kitsa kanali abil kogume, tohutu suur. Kollektiivne intelligentsus ehk see, mida iga rühmaliige omalt poolt tervikule lisab, annab võimaluse maksimaalseks keskendumiseks, kuna tegu on paljude inimeste tähelepanekute kogusummaga.
Massachusettsi tehnoloogiainstituudis [Massachusetts Institute of Technology = MIT – tlk] asuv kollektiivse intelligentsuse uurimiskeskus leiab, et sellele esiletõusvale võimekusele annab hoogu keskendumisvõime jagamine internetis. Toome klassikalise näite: miljonid veebileheküljed keskenduvad kitsastele niššidele, ning veebiotsing teeb valikud ja suunab tähelepanu nii, et võime kogu selle kognitiivse töö vilju tõhusalt ära kasutada.27
MIT-i rühma põhiküsimus on järgmine: „Kuidas saaksime inimesi nõnda arvutitega ühendada, et kollektiivne käitumine muutuks ühe isiku või rühma käitumisest intelligentsemaks?”
Või, nagu ütleb Jaapani kõnekäänd: „Meie kõik oleme targemad kui keegi meist eraldi.”
Küsimus on, et kas te rõõmustate hommikul tööle, kooli või kuhu iganes mineku üle?
Howard Gardner (Harvardi ülikool), William Damon (Standfordi ülikool) ja Mihaly Csikszentmihaly (Claremonti ülikool) on uurinud mõistet „hea töö”, mis peaks olema segu sellest, milles inimesed on kõige võimekamad ja mis neid köidab, ning nende eetikast – sellest, mida nad oluliseks peavad.28 Vaatluse all on köitvad kutsumused, mille puhul inimesed armastavad oma eriala. Täielik süvenemine oma tegevusse pakub mõnu, ja nauding on vooseisundi emotsionaalseks markeriks.
Tavaelus saavutatakse vooseisund üsna harva.29 Inimeste meeleolu juhuslik testimine näitab, et suurema osa ajast ollakse kas stressis või tüdinud, ning ainult harva esineb vooseisundit; kõigest umbes kahekümnel protsendil inimestest esineb vooseisundit vähemalt kord päevas. Umbes viisteist protsenti inimestest ei koge tavapäeval kunagi vooseisundit.
Üheks põhiteguriks, mis võimaldab elus rohkem kulgemist kogeda, on töö sidumine sellega, mida naudime; nii käib see nende õnneseente puhul, kes oma tööd väga naudivad. Mis tahes valdkonnas suurte saavutusteni jõudnud inimeste puhul – kellel on niikuinii ka vedanud – on see alati nõnda.
Kui jätta kõrvale karjäärivahetus, siis vooseisundit saab ikkagi kogeda mitmel moel. Üks võimalus on võtta käsile ülesanne, mis nõuab kogu võimekuse mängupanekut – ehk peaaegu üle jõu käiva probleemi lahendamine. Teine variant on teha midagi, mis kirglikult köidab; sel juhul tagab vooseisundi kõrge motiveeritus. Igal juhul on ühiseks näitajaks täielik keskendumine; kõik eelmainitu on keskendumistaseme tõstmiseks. Ükskõik, kuidas selle saavutate, aga täielik keskendumine vallandab kulgemisseisundi.
Eelnimetatud optimaalsele meeleseisundile, mille abil õnnestub oma tööd hästi teha, on iseloomulik närvitalitluslik harmoonia – eri ajupiirkonnad on omavahel väga heas ühenduses.30 Selles seisundis on ülesande täitmiseks vajalikud närvivõrgustikud üliaktiivsed, samal ajal kui mittevajalikud on passiivsed; aju on seega häälestatud just hetkevajadustele. Kui aju on niisuguses optimaalses olekus, siis kogemegi vooseisundit ning anname endast parima mis tahes töö ärategemiseks.
Ometi näitavad töökohtadel läbi viidud uurimused, et suur hulk inimesi on töö ajal hoopis teistsuguses meeleseisundis – nad unistavad ja raiskavad tunde veebiotsingutele või YouTube’i kasutamisele, tehes vaevu ära minimaalse osa ettenähtud tööst. Nad on hajevil. Niisugust keskendumise puudumist ja ükskõiksust esineb äärmiselt palju, iseäranis nende tööülesannete puhul, millele on omane rutiinsus ja mis on vähenõudlikud. Selleks, et hajevil töötajad jõuaks vooseisundile natukenegi lähemale, on tarvis tõsta nende motiveeritust ja entusiasmi, anda neile siht ja lisada eelöeldule ka omajagu naudingut.
Teine suur töötajate hulk viibib seisundis, mida neurobioloogid nimetavad alaliseks kurnatuseks, selle puhul koormab stress närvisüsteemi kortisooli ja adrenaliini üleannustega. Nende inimeste tähelepanu on koondunud muredele, mitte tööle. Emotsionaalne kurnatus võib aga viia läbipõlemiseni.
Täielik keskendumine viib meid vooseisundisse. Aga kui keskendume ühele asjale ja ignoreerime kõike muud, siis tekib pidev, kuid tavaliselt märkamatuks jääv pingeseisund, mille allikaks on aju kahe pooluse omavaheline konflikt.
3.
TÄHELEPANU TEADVUSTATUD JA TEADVUSTAMATA ASPEKTID
sajandi Prantsuse matemaatik Henri Poincaré on kirjutanud: „Pühendasin oma tähelepanu mõnede aritmeetikaalaste küsimuste uurimisele, kahjuks üsna edutult. Läbikukkumisest ärritunud, läksin paariks päevaks mere äärde puhkama.”31
Siis aga, kui ta ühel hommikul mere kohal kõrguval rannajärsakul jalutas, jõudis temani äkitselt arusaam: kindlaks määramata kolme muutujaga ruutvormi aritmeetilised transformaatorid on identsed mitte-eukleidilise geomeetria omadega.
Antud matemaatilise tõestuse üksikasjad ei ole siinkohal olulised (tänu taevale, sest ma ise ei jaga matemaatikast põrmugi). Kuid ülaltoodud äkilise mõistmise puhul on põnev see, kuidas Poincaré selleni jõudis – see saabus nimelt „lühidalt, äkitselt ja täieliku kindlusega”. Teda tabas üllatus.
Loomingulisusega seotud juhtumid kubisevad sarnastest näidetest. 18. sajandi matemaatik Carl Gauss nägi ühe teoreemi tõestamisega neli aastat asjatult vaeva. Kuid ühel päeval jõudis vastus temani „äkilise valgussähvatusena”. Ometi ei suutnud ta tabada mingit mõttekäiku, mis ühendanuks tema aastatepikkust rasket tööd selle inspiratsioonisähvatusega.
Millest säärane mõistatus? Meie ajus on kaks teineteisest pooleldi sõltumatut ja suuresti eraldi tegutsevat vaimset süsteemi. Ühes peitub võimas kalkuleerimisvõime ning see on pidevas töös, tegeledes vaikselt probleemide lahendamisega ja üllatades äkiliste lahendustega keerukatele
Clay Shirky „Here Comes Everybody” (New York: Penguin Books, 2009).
Asutuste sisepoliitikas võivad juhututtavad olla varjatud jõu allikad. Kindla ülesehitusega organisatsioonides saavad inimesed sageli mõjutada kedagi, kes pole otseselt nende alluvuses, selle asemel, et rühkida mööda ettenähtud käsuliini. Juhututtavad moodustavad sotsiaalse kapitali, pakkudes inimsuhteid, millest saame nõu ning abi. Kui teil ei ole ühtki vahemeest, kes ühendaks teid mõne rühmaga, mida teil on vaja mõjutada, siis on teie läbilöömisvõimalused piiratud.
Vt Thomas Malone’i intervjuud internetiaadressil Edge.org, http://edge.org/conversation/collective-intelligence.
Howard Gardner, William Damon ja Mihaly Csikszentmihalyi „Good Work: When Excellence and Ethics Meet” (New York: Basic Books, 2001); Mihaly Csikszentmihalyi „Good Business” (New York: Viking, 2003).
Mihaly Csikszentmihalyi ja Reed Larson „Being Adolescent: Conflict and Growth in the Teenage Years” (New York: Basic Books, 1984).
Kulgemisseisundi puhul võib esineda ka mõõdukal määral tavaliste närvivõrgustike aktiivsust ajal, mil oleme „inspireeritud olekus”; Michael Esterman
Henri Poicaré, viidatud Arthur Koestleri raamatus „The Act of Creation” (London: Hutchinson, 1964), lk 115−16.
