mõttes ei ole söötjal sugugi lihtne märgata püüdjat samal ajal, kui teda ohustab mitu 250-naelast eri suundadest tema poole tormavat keret; mängujuht peab üheaegselt meeles pidama mitme võimaliku püüdja söödusuundasid, jälgides ja reageerides samal ajal kõigi üheteistkümne vastasmängija liikumisele – selle ülesandega tulevad kõige paremini toime tublile harjutamisele toetuvad alt üles suunaga ajupiirkonnad (kui ta peaks iga liigutust teadlikult läbi mõtlema, muutuks ülesanne liiga raskeks).
Lolo Jones oli 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel võitmas naiste saja meetri tõkkejooksu kuldmedalit. Olles teistest ees, ületas ta tõkkeid pingevaba rütmilisusega, kuni äkki läks miski viltu.
Esmalt oli viga vaevumärgatav – talle tundus, nagu läheneksid tõkked liiga kiiresti. Kui see juhtus, mõtles Jones: „Ära lase tehnikal käest minna; vaata, et su jalad ette sirutuksid.”
Neisse mõtteisse klammerdudes pingutas ta üle, tõmbus liiga pingule ja komistas vastu üheksandat tõket kümnest. Jones lõpetas seitsmendana, mitte esimesena, ning varises rajal nuttes kokku.35
Valmistudes uuesti proovima 2012. aastal Londoni olümpiamängudel (kus ta lõpetas saja meetri jooksu neljandana), mõtles Jones möödunule ja mäletas oma kaotust absoluutse selgusega. Kui te küsiksite selle juhtumi kohta neuroloogide arvamust, võiksid nad samasuguse absoluutse täpsusega tuvastada Jonesi vea – hakates mõtlema tehnika üksikasjadele, mille oleks pidanud jätma aju motoorikakeskuste hooleks, mis olid vajalikke liigutusi lihvinud meisterlikkuse saavutamiseni, lülitus Jones hoopis alt üles toimivalt süsteemilt välja ning laskis end segada aju ülaosal.
Aju-uuringute käigus on tõestatud, et kui panna sporditšempionid soorituse ajal oma tehnikale mõtlema, garanteerib see nende läbikukkumise. Kui parimad jalgpallurid pidid palli juhtima ja taga ajama läbi liikluskoonuste rea, jälgides samal ajal, kumma jalalaba küljega nad palli löövad, tegid nad tavalisest rohkem vigu.36 Sama juhtus ka siis, kui pesapallimängijad püüdsid jälgida, kas nende kurikas liikus palli lüües üles või alla.
Motokorteks, mille närvivõrgustikesse on vilunud sportlaste puhul salvestunud tuhandete harjutustundide järel kõik vajalikud liigustused, töötab kõige paremini siis, kui ta rahule jätta. Kui prefrontaalne ajukoor aktiveerub ja hakkame mõtlema selle, kuidas käsil olev tegevus õnnestub – või veel hullem, kuidas me tegutseme –, siis läheb osa kontrollist üle ajuosadele, mis oskavad mõtelda ja muretseda, aga ei tea seda, kuidas teatud liigutusi sooritada. Ükskõik, kas tegu on saja meetri jooksmise, jalgpalli või pesapalliga, see meetod tagab kindalt vääratamise.
Seepärast ütleski Rick Aberman, kes juhib Minnesota Twinsi pesapallimeeskonna tippsaavutuste projekti: „Kui treener vaatab üle toimunud mängu ja keskendub ainult sellele, mida järgmisel korral teha ei tohi, siis on kindel, ei mängijad kaotavad.”
Eelöeldu ei kehti ainult spordi kohta. Armatsemine on samuti üks tegevus, mille puhul liigne analüüs ja enesekriitika muutuvad segavaks. Ühes artiklis, mis käsitles lõõgastumispingutuste lootusetust stressi puhul, pakuti välja teistsugune meetod.37
Nii lõõgastumine kui armatsemine õnnestuvad kõige paremini siis, kui laseme neil lihtsalt sündida, ega sunni end kuidagi takka. Nende tegevuste ajal käivituv parasümpaatiline närvisüsteem talitleb reeglina sõltumatult aju otsustavast osast, mis tegevuste üle mõtleb.
Edgar Allen Poe on nimetanud kahetsusväärset kalduvust võtta jutuks tundlikke teemasid, mida oleme otsustanud vältida, „jonnakuse paharetiks”. Harvardi ülikooli psühholoog Daniel Wegner selgitab oma tabavalt pealkirjastatud artiklis „How to Think, Say, or Do Precisely the Worst Thing For Any Occasion” [„Kuidas mõtelda, kõnelda ja käituda alati kõige hullemal viisil” – tlk], missugune kognitiivne mehhanism seda paharetti takka õhutab.38
Wegner avastas, et vääratused on seda hullemad, mida enam oleme hajevil, stressis või kannatame mingi muu vaimse ülekoormuse all. Sel juhul võib kognitiivne kontrollsüsteem, mis hoiab tavaliselt käitumisvigadel silma peal (öeldes näiteks: „Ära sel teemal sõna võta!”), kogemata toimida tähtsaima vaimse teejuhina, mis suurendab just seda laadi vigade tegemist (näiteks keelatud teema puudutamine).
Kui Wegner palus oma vabatahtlikel katsealustel, kel kästi sõnaseoste loomise ülesandes kiiresti vastata, teatud sõnale mitte mõelda, siis nimetasid nad sageli just keelatud sõna.
Keskendumisvõime ülekoormamine kahandab vaimset kontrolli. Hetkedel, mil tunneme suurimat stressi, unustame oma heade tuttavate nimed, rääkimata nende sünnipäevadest, oma tähtpäevadest ja teistest sotsiaalses mõttes üliolulistest faktidest.39
Toome veel ühe näite – rasvumise. Uurimistööde läbiviijad on kindlaks teinud, et USA kalduvus rasvumisele on korrelatsioonis arvutite ja teiste elektrooniliste vahendite plahvatusliku lisandumisega inimeste ellu viimase kolmekümne aasta jooksul. Nad kahtlustavad, et antud seos ei ole juhuslik. Digitaalsetest segajatest tulvil elu on tekitanud pideva kognitiivse ülekoormuse. Ja see ülekoormus kurnab enesekontrolli.
Unustage oma otsus dieeti pidada. Kui oleme digitaalsesse maailma sukeldunud, siis haarame mõtlematult Pringlesi krõpsude järele. alt
Ühes psühholoogide seas läbi viidud uuringus küsiti neilt, kas neile „käib midagi närvidele”, mida nad iseenda juures ei mõista.40
Üks vastas, et ta on kakskümmend aastat uurinud, miks vilets ilm jätab inimesele mulje, nagu oleks tema elu rõõmutu, juhul kui ta ei teadvusta endale, et kehva tuju põhjus peitub sünges ilmas – ja hoolimata tema enda võimest seda mõista tekitas sünkja taeva nägemine temaski kehva enesetunde.
Teises tekitas hämmingut sisemine sundus kirjutada jätkuvalt kritiseerivaid artikleid täiesti ekslike uurimistööde kohta, hoolimata faktist, et ükski asjassepuutuvatest teadlastest ei ole tema kirjutistele erilist tähelepanu pööranud.
Kolmas teatas, et ehkki ta on uurinud meeste liigset kallutatust seksuaalsuse tajumisel, täpsemalt meeste kalduvust tõlgendada naiste sõbralikkust märgina romantilistest tunnetest, vaevab teda ennast ikkagi seesama viga.
Automaatne süsteem töötab korralikult suurema osa ajast – me teame, mis ümberringi toimub, mida teha, ja suudame ka küllalt hästi oma päevaste kohustustega toime tulla, mõeldes samal ajal muule. Kuid sellel süsteemil on ka omad nõrkused, sest kuigi me tavaliselt seda ei märka, kallutavad emotsioonid ja motiivid tähelepanu, ning kokkuvõttes jääb meil palju kahe silma vahele.
Võtame näiteks sotsiaalse ärevuse. Üldiselt koondavad ärevad inimesed kogu oma tähelepanu millelegi, mis on kas või natukenegi ähvardav; sotsiaalse ärevuse all kannatajad panevad kompulsiivselt tähele vähimaidki märke nende tõrjumise kohta, milleks võib olla näiteks hetkeline vastikustunne kellegi näol – see näitab sotsiaalselt ärevate inimeste kalduvust eeldada, et nad on viletsad suhtlejad. Suurem osa neist emotsionaalsetest läbielamistest on alateadlikud, pannes inimesi võimalikke ärevust põhjustavaid olukordi vältima.
Alt üles kallutatuse parandamiseks on üks geniaalne meetod – see on nii peen, et inimesed ei märkagi, kuidas nende tähelepanumustrid ümber korraldatakse (täpselt nõnda, nagu neil polnud aimugi sellest, kuidas neil üldse mingi häiriv tähelepanumuster tekkis). Selle nähtamatu teraapia käigus, mida nimetatakse kognitiivse kallutatuse modifitseerimiseks ehk CBM-iks [see on lühend väljendist
Lolo Jones Sean Gregory artiklis „Lolo’s No Choke”, Time, 30. juuli 2012, lk 32−38.
Sian Beilock
Lõõgastumispingutused tõenäoliselt ebaõnnestuvad, eriti hetkedel, mil püüame midagi teha. Vt Daniel Wegner „Ironic Effects of Trying to Relax Under Stress”, Behaviour Research and Therapy 35, nr 1 (1997): 11−21.
Daniel Wegner „How to Think, Say, or Do Precisely the Worst Thing for Any Occasion”, Science, 3. juuli 2009, lk 48−50.
Christian Merz
„Unshrinkable”, Harper’s Magazine, dets 2009, lk 26−27.
