ave Gaylorile1
Kui Ronnie Wilson oleks ärgates teadnud, et vaid paari tunni pärast on ta surnud, oleks ta oma päeva üksjagu teisiti planeerinud.
Esiteks ei oleks ta ehk vaevunud habet ajama. Ega raisanud nii palju viimseid väärtuslikke minuteid juuste geelitamisele ja rahuldavasse soengusse sättimisele. Samuti oleks ta kulutanud vähem aega, et kingi läikima lüüa või kalli siidlipsu sõlme täpselt õigesti siduda. Ning kohe kindlasti poleks ta maksnud kaheksateist dollarit – pöörane hind, mis ei olnud talle tõesti taskukohane – ülikonna pressimise kiirteenuse eest.
Liialdus oleks väita, nagu viibinuks Ronnie teda ootavast saatusest õndsas teadmatuses. Kõik rõõmu vormid olid tema tunnete nimistust sedavõrd kaua puudunud, et õndsusest polnud tal mingit aimu. Enam ei kogenud ta õndsust üürikestel orgasmilõpu sekunditelgi, neil harvadel puhkudel, kui tema ja Lorraine veel armatsesid. Tema suguosad oleksid kui temaga koos tuimaks jäänud.
Tõtt-öelda oli tal hiljuti – Lorraine’i mõningaseks piinlikkuseks – tekkinud komme vastata seltskonnas küsimusele, kuidas tal läheb, kerge õlakehituse ja sõnadega: „Mu elu on saast.”
Ka see hotellituba oli saast. Nii väike, et polnud ruumi põrandale pikali kukkuda. See oli W odavaim tuba, aga vähemalt aitas aadress halva mängu juurde head nägu teha. Kui peatutakse Manhattanil hotellis W, siis ollakse keegi. Isegi juhul, kui magatakse harjakapis.
Ronnie teadis, et vaja on saavutada positiivsem meelelaad ja hoiak. Inimesed reageerivad sinust lähtuvatele võngetele, eriti kui sa küsid raha. Luuserile ei anna raha vanad sõbradki – igatahes mitte sellist raha, nagu temal praegu tarvis läks. See konkreetne vana sõber küll ei anna.
Ilmaolusid uurides piilus ta aknast välja, ajas kaela õieli, kuni nägi 39. tänava halli püstloodis kalju taolise vastasmaja kohal kitsukest taevariba. Avastus, et hommik on ilus, ei tõstnud kuidagi tema tuju. Jättis ainult mulje, nagu oleksid pilved sinisest tühjusest ümber kolinud tema südamesse.
Tema Bulgari käekella võltsing näitas 7.43.Ta oli selle internetist ostnud neljakümne naelaga, aga hei, kes oleks aru saanud, et see pole ehtne? Ta oli ammugi õppinud, et kui püütakse inimesi mõjutada, saadab kallis kell tähtsa sõnumi: hinnates pisiasju, kuna ostsid aja mõõtmiseks ühe maailma parima käekella, hoolid sa arvatavasti samamoodi ka rahast, mis usaldatakse sinu käsutusse. Head nägu teha pole kõik, kuid see on pagana oluline.
Okei, 7.43.Aeg lavale astuda.
Ta haaras oma Louis Vuittoni portfelli – seegi oli võltsing –, asetas pakitud sumadanile ning lahkus toast ja vedas ratastel pagasit enda järel. Liftiga esimesele korrusele laskunud, hiilis ta administraatoriletist mööda. Tema krediitkaardid olid nii tühjaks tõmmatud, et hotelliarve tasumiseks vist ei jätku, aga selle pärast muretseb ta edaspidi. Tema BMW – šikk sinine kabriolett, millega Lorraine armastas ringi sõita ja sõbrannade ees poosetada – kuulus tagastamisele ning kodu oli laenuandjate valdusse minemas. Tänane kohtumine, mõtles ta mornilt, on uppuja viimane õlekõrs. Ta kavatses sisse kasseerida lubaduse. Kümne aasta taguse lubaduse.
Tuli vaid loota, et seda ei ole unustatud.
Istudes metroorongis, pagas põlvede vahel, teadvustas Ronnie, et midagi oli tema elus valesti läinud, kuid jäi ebaselgeks, mis nimelt. Terve hulk tema koolivendi oli tõusnud omal alal edukaks, sellal kui tema rabeles üha meeleheitlikumalt nagu orav rattas. Finantsnõustajad, kinnisvaraarendajad, raamatupidajad, juristid. Majad kui riistapikendus, naised, keda oli lust vaadata, lapsed kui silmaterad. Aga temal?
Neurootik Lorraine kulutas mehe olematut raha lõputule iluravile, mida ta üldsegi ei vajanud, ja disainerrõivastele, mis polnud neile jõukohased, kostitas jaburalt kallite lehtsalati- ja mineraalveelõunatega anorektikutest sõbrannasid, kes olid neist hoopis rikkamad, restoranides, mis juhtusid sel nädalal parajasti popid olema. Ning viljakusravile kulutatud varanduse kiuste ei olnud ta ikkagi suutnud mehele kinkida igatsetud last. Ainuke väljaminek, mida mees pahaks ei pannud, oli Lorraine’i rinnasuurendusopp.
Muidugi oli Ronnie liiga uhke, et naisele oma täbarat olukorda tunnistada. Pealegi uskus ta igavese optimistina alati, et lahendus on käeulatuses. Otsekui kameeleon sulandus ta laitmatult keskkonda. Kasutatud autode müüjana, edasi juba antiigikaubitseja ja kinnisvaramaaklerina oli tema välimus nagu nõelasilmast pärit, ehkki õnnetuseks kaalus tema puhul suuvärk üles rahalise vaistu. Kinnisvaraagentuuri kõrbedes oli ta kähku sööstnud ehitusärisse, kus jättis teksastes ja tuulepluusis asjaliku mulje. Kui siis pangad võtsid üle tema kahekümnest eramajast koosnenud arenduse, mis luhtus planeeringuprobleemide tõttu, leiutas ta end jälle – rikkurite finantsnõustajana. Seegi äri jooksis liiva.
Nüüd viibis ta siin lootuses veenda vana sõpra Donald Hatcooki, et talle on teada järgmine saladuslik kuldmune munev hani: biokütus. Derivatiividega – mis need ka polnud – olevat Donald teeninud üle miljardi ja oli kümne aasta eest Ronnie äpardunud kinnisvaraagentuuri investeerides kaotanud tühipaljad paarsada tuhat. Sõber oli kuulutanud, et ei süüdista teda firma põrumises, ja tõotanud Ronniet ühel päeval taas toetada.
Loomulikult, Bill Gates ja kõik teisedki ettevõtjad planeedil otsisid viisi uue keskkonnasõbraliku biokütuseturu avamiseks ja neil oli raha, mida sel eesmärgil loopida, kuid Ronnie uskus, et ta on tuvastanud niši. Täna hommikul tuleb lihtsalt Donaldit veenda. Donald on terane, saab pihta. Küllap jääb nõusse. New Yorgi keelepruugis peaks see olema kolmepunktivise.
Tõtt-öelda, mida kaugemale kesklinna liikus rong ja kuni Ronnie harjutas mõttes müügijuttu Donaldile, seda rohkem kasvas tema enesekindlus. Ta tundis end muutumas Gordon Gekkoks,
Michael Douglase tegelaskujuks filmist „Wall Street”. Ka tema välimus vastas rollile. Täpselt nagu tosinkonnal moekalt riides Wall Streeti tuusal, kes koos temaga õõtsuvas vagunis istusid. Kui kellelgi neist oli pooltki tema muresid, varjasid nad neid hästi. Nad paistsid nii neetult enesekindlad. Suvatsenuks nad talle pilku heita, oleksid nad näinud pikka kasvu saledat, nägusat ja lakutud juustega vennikest, kelle enesekindlus paistis olevat nendega võrdne.
Räägiti, et kui sa pole neljakümnendaks eluaastaks läbi löönud, ei löö sa kunagi läbi. Ronniel lähenes juba neljakümne kolmas sünnipäev, selleni oli aega kolm nädalat.
Samuti lähenes tema peatus – Chambers Street. Viimased paar kvartalit tahtis ta jalutada.
Ta astus helgesse Manhattani hommikusse ja kontrollis oma asukohta kaardilt, mille hotelliametnik oli talle eile õhtul andnud. Siis vaatas ta kella: 8.10. Varasematest New Yorgi ärihoonetes orienteerumise kogemustest teadis ta, et Donaldi hooneni jõudes tuleb varuda tubli veerandtund, enne kui ta saabub mehe kontorisse. Hotelliametnik oli hoiatanud, et metroost on jalgsi viie minuti tee, seda eeldusel, et ta ära ei eksi.
Lugenud tänavasilti, mis teatas, et ta on nüüd Wall Streetil, jalutas ta mööda Jamba Juice’i tervisetoidupoest paremal ning vilunud rätsepatööd ja riiete kohendamist pakkuvast ärist ning sisenes inimesi tulvil kesklinnabistroosse.
Asutus lõhnas keedetud kohvi ja praemunade järele. Ta istus punase nahaga kaetud baaripukile, tellis värskelt pressitud apelsinimahla, late, munapudru peekoni ja röstsaiaga. Toidu ootel käis ta oma majandamisplaani veel kord üle, vaatas uuesti kella ning rehkendas mõttes New Yorgi ja Brightoni ajavahet.
Inglismaa on viis tundi ees. Lorraine sööb kahtlemata lõunat. Ronnie tegi kiire mobiilikõne, ütles, et armastab teda. Lorraine soovis Ronniele kivi kotti. Naisterahvastele oli hõlpus heameelt valmistada: natuke kudrutavat mesijuttu, mõned luuleread ja ükskaks kalli ilmega ehteasjakest – ehkki mitte liiga tihti.
Kui ta kakskümmend minutit
