oligi ta nördinud, et teda reede õhtul pererüpest eemale tiriti. Aga võib-olla oli asi selles, et Roy polnud teda rooli lasknud. Ootamatult katkestas seersant vaikuse.
„Oled sa näinud filmi „Öö kuumuses”?” küsis ta.
„Vist mitte,” vastas Grace. „Ei ole. Mis siis?”
„See rääkis rassistlikust võmmist USA lõunaosariikides.”
„Ja edasi?”
Branson kehitas õlgu.
„Kas mina olen rassist või?”
„Sa oleksid võinud rikkuda kellegi teise nädalalõpu. Miks just minu?”
„Sest ma kiusan alailma mustanahalisi.”
„Ari seda usubki.”
„Sa ei räägi ometi tõsiselt!”
Paar kuud tagasi oli Roy Glennile ulualust andnud, kui seersandi naine abikaasa välja viskas. Mõnepäevane elu sama katuse all oli ähvardanud nende ilusa sõpruse rikkuda. Nüüd oli Glenn jälle kodus naise juures.
„Räägin küll tõsiselt.”
„Ari on vist nupust nikastanud.”
„Avakaader sillal on tuntud. Üks kinoajaloo pikemaid relssvõtteid,” ütles Glenn.
„Tore. Eks ma millalgi vaatan. Kuule, semu, Ari ärgu ajagu pada.”
Glenn pakkus talle nätsu. Grace noppis ühe ja hakkas närima, piparmündimaitse virgutas teda kohe.
Seejärel sõnas Glenn: „Oli sul vaja tingimata mind täna õhtul siia tirida? Sa oleksid võinud valida kellegi teise.”
Tänavanurgast möödudes nägi Grace rääbakat meest jutlemas kapuutsiga dressipluusis noorukiga. Tema treenitud pilgule paistis nende käitumine varglik. Kohalik narkodiiler serveeris kaupa.
„Mina arvasin, et sinu ja Ari suhe paraneb.”
„Nii arvasin minagi. Ma ostsin selle kuradima hobuse, nagu ta tahtis. Nüüd tuleb välja, et hobune oli valet tõugu.”
Viimaks märkas Grace tuuleklaasi nühkivate kojameeste vahelt kaevemasinate kobarat, patrullautot, ehitusplatsi sissepääsul sinivalget kuriteopaiga linti ning väga ligunenud ja õnnetu moega konstaablit kollases helkurvestis, näpus kilesse mässitud klade. Vaatepilt rõõmustas Grace’i: vähemalt oli mundripolitseinikke tänapäeval õpetatud, kuidas kuriteopaiku säilitada.
Ta tõmbas teeserva, parkis patrullauto nina ette ja pöördus
Glenni poole. „Sul on kavas varsti inspektoriks kandideerida, eks?”
„Jah.” Seersant kehitas õlgu.
„See võib olla täpselt sedasorti juurdlus, millest töövestlusel pikalt-laialt pajatada. Lugu, mis ärataks huvi.”
„Seleta seda Arile.”
Grace pani sõbrale käe õlale. Too oli vahva sell, üks terasemaid uurijaid, keda ta oli iial kohanud. Glennil olid olemas tarvilikud jooned, et politseijõudude ametiredelil tõusta, ent sel oli oma hind. Ja selle hinnaga ei suudetud sageli leppida. Hullumeelsed tööajad hävitasid liiga palju abielusid. Paremini sujus enamasti neil, kelle abikaasad olid politseinikud. Või meditsiiniõed või mingi muu elukutse esindajad, milles ebainimlikke tööaegu peeti enesestmõistetavaks.
„Ma valisin täna sinu, sest sa oled mu tippmees. Kuid ma ei sunni sind millekski. Tule minuga või mine koju. Sina otsustad.”
„Jah, vanatoi, ja mis juhtub, kui ma koju lähen? Homme olen uuesti mundris ja arreteerin geisid sündsusetute tempude pärast Duke’s Moundi pargis. On mul õigus?”
„Enam-vähem.”
Grace väljus autost. Branson järgnes talle.
Vihmas ja ulguvas tuules kummargil, riietusid nad valgetesse kaitseülikondadesse ja kummikutesse, milles mõjusid nagu kaks spermatosoidi, ning jalutasid sündmuspaika valvava konstaabli juurde, et sisenemiseks allkiri anda.
„Te vajate taskulampe,” ütles konstaabel.
Grace klõpsutas kontrolliks oma taskulampi. Branson talitas tema eeskujul. Teine, samuti helekollast vesti kandev konstaabel juhatas hääbuvas valguses teed. Üle piraka platsi kõndides sumpasid nad kleepuvas mudas, kuhu rasked roomikud olid sõtkunud roopaid.
Nad möödusid kõrgest kraanast, vaikinud ekskavaatorist ja ehitusmaterjalivirnadest, millele olid katteks kinnitatud laperdavad polüeteenkiled. Reljeefselt kerkis murenev Victoria-aegne punane telliskivimüür, mis piiras Brightoni raudteejaama parkimismaja vundamenti. Ümberringi oli hämarikus näha linnatulede oranži hõõgust. Taras kolises lahtine laud, kusagil kõlksusid vastamisi kaks metallijuppi.
Grace silmitses maapinda. Sellesse rammiti juba vundamendiposte. Ekskavaatorid olid territooriumil mitu kuud sõelunud. Mis tahes tõendusmaterjali leiab vaid äravoolutunnelist, õues on kõik ammugi kaotsis.
Konstaabel seisatas ja osutas kahekümne jala sügavusel lagedale kaevatud avausele. Rajatis meenutas Grace’ile maasse mattunud eelajaloolist madu, kelle seljale on uuristatud sakiline auk. Peaaegu värvituks kulunud telliste mosaiik moodustas osa pooleldi maa-alusest trassist ja kerkis siin-seal vaevu läbi muda.
Äravoolutunnel, mis kulges Brightoni vanalinnast Kemp Towni raudteeliinini.
„Mitte keegi ei teadnud,” ütles konstaabel. „Ekskavaator riivas seda täna juhuslikult.”
Roy Grace viivitas pisut, heitles isegi sellise suhteliselt väikese kauguse puhul oma kõrgusekartusega. Siis tõmbas ta hinge ja ukerdas järsust libedast nõlvast alla, ohates valjusti kergendusest, kui komistamata ja tervena põhja jõudis. Äkki näis mao keha sootuks suurema ja paljamana kui ülalt. Ümar vorm kaardus tema kõrval vist küll seitsme jala kõrgusena. Auk keskel sarnanes pimeda koopaga.
Branson ja konstaabel kannul, sammus ta auguni ja lülitas taskulambi sisse. Äravoolutunnelisse pugemisel tantsisid metsikud varjud. Õlad kühmus, kirtsutas ta tugeva tülgastava rõskuseleha tõttu nina. Ruumi oli tunnelis rohkem, kui väljast oli paistnud; talle tundus, nagu viibiksid nad iidses perroonideta metroos.
„„Kolmas mees”,” ütles Branson. „Seda filmi oled sa näinud. See oli sul olemas.”
„Kas Orson Wellesi ja Joseph Cotteniga?” küsis Grace.
„Just, hea mälu sul! Kloaagid toovad selle mulle alati meelde.”
Grace keeras võimsa taskulambikiire paremale. Pimedus. Virvendavad lombid. Vanaaegne tellissein. Nüüd suunas ta valguse vasakule. Ja võpatas.
„Sa raisk!” röögatas Glenn Branson, hääl ringiratast kajamas.
Kuigi Grace oli osanud sellega arvestada, ehmatas mitu jardi eemal trassipõrandal nähtu teda ikkagi. Seina najal istus luukere, pooleldi porikihtides. Jäi mulje, nagu logeleks see siin teda oodates. Peanaha küljes oli endiselt laiguti pikki juuksesalke, aga muidu olid vaid alasti kondid, kas puhtaks näritud või kõdunenud, üksikute tillukeste kuivanud naha räbalatega.
Grace sumpas lähemale ja hoidus
