style="font-size:15px;"> Juuksed. Ehkki minetanud loomuliku läike, olid need samasuguse pikkusega ja samasugust talinisu karva nagu tema ammukadunud naise Sandy kiharad.
Püüdes sellest mõttest vabaneda, pöördus ta konstaabli poole ja küsis: „Kas te olete tunneli läbi otsinud?”
„Ei, söör, ma arvasin, et ootame kriminaliste.”
„Hüva.”
Grace tundis kergendust ja oli rahul, et noormehel jätkus oidu mitte riskida potentsiaalsete asitõendite häirimise või hävitamisega. Ta taipas, et tema käsi väriseb. Ta keeras taskulambikiire jälle kolbale.
Juuksesalkudele.
Veidi üle üheksa aasta tagasi, tema kolmekümnendal sünnipäeval, oli tema jumaldatud naine Sandy jäljetult kadunud. Sestsaadik otsis Grace teda. Arutles päeval ja ööl, mis oli naisest saanud. Kas ta oli röövitud ja kusagil vangis? Salakallimaga plehku pannud? Mõrvatud? Enesetapu sooritanud? Oli ta elus või surnud? Nõutu Grace oli lävinud ka meediumide, selgeltnägijate ja igat muud masti sensitiividega, keda leidis.
Viimati oli komissar külastanud Münchenit, kus Sandyt oli väidetavalt märgatud. See kõlas loogiliselt, sest naise ema suguvõsa pärines Müncheni kandist. Kuid sugulastega polnud Sandy ühendusse astunud, ja nagu tavaliselt, jooksid Grace’i uuringud tühja. Alati, kui tal oli tegu tuvastamata surnud naisterahvaga, kes langes sobivasse eagruppi, mõlgutas ta, kas sedakorda on see tema naine.
Luukere, kes lebas praegu tema ees maa-aluses äravoolutunnelis linnas, kus ta oli sündinud, kasvanud ja armunud, näis teda pilkavat, otsekui hüüdes: „Võttis sul aga siiatulek aega!”
6
Kõval vaibaga põrandal lamav Abby vahtis väikest silti hallil seinal nuppude paneeli kõrval. See teatas valgel taustal punaste trükitähtedega:
Grammatika ei sisendanud just usku. Nuppude paneeli all oli kitsuke mõranenud klaasluuk. Ettevaatlikult roomas ta tollhaaval üle põranda. Luugini oli vaid mõni jalg, kuid kuna lift kõikus hullupööra iga liigutuse peale, oleks see vabalt võinud olla ka teisel pool maakera.
Viimaks päral, kangutas ta luugi lahti ja avastas krussis juhtme otsas telefonitoru.
Liin oli tumm.
Ta lõgistas harki ja lift õõtsatas taas pööraselt, aga toru ei teinud häält. Igaks juhuks valis ta numbri. Ikka ei midagi.
Vahva, mõtles ta. Lihtsalt super. Siis õngitses ta käekotist mobiiltelefoni ja valis hädaabinumbri 999.
Mobiil piiksatas kimedalt. Ekraanile ilmus sõnum:
„Issand, ei, pole võimalik.”
Hingeldades lülitas ta telefoni välja ja paar sekundit hiljem sisse, jälgis, ootas, et levi ilmuks kas või ühe pulga jagu. Aga ei olnud pulkagi.
Ta valis taas 999, millele vastas sama kime piiksatus ja sõnum. Ta katsetas aina uuesti, muljus nuppe järjest ägedamalt.
„Las käia. Palun, palun.”
Ta vahtis jälle ekraani. Teinekord vaheldub levi tugevus. Võibolla kui oodata …
Siis hõikas ta, alguses arglikult: „Halloo? Appi!”
Hääl kõlas nõrgalt kui kaevupõhjast.
Kopsud õhku täis vedanud, lõugas ta täiest kõrist: „HALLOO? PALUN AIDAKE MIND! APPI! MA OLEN LIFTIS LÕKSUS!”
Ta ootas. Vaikus.
Nii vali vaikus, et ta lausa kuulis seda. Üks tuli surises lae valguspaneelis. Süda kloppis. Veri kohises soontes. Ta kuulis oma kärmeid pahisevaid hingetõmbeid.
Nägi, kuidas seinad nihkusid koomale.
Ta hingas aeglasemalt sisse ja välja. Vahtis taas telefoni. Käsi värises nii tugevalt, et see segas ekraani lugemist. Numbrid olid hägused. Ta hingas sügavalt, aina uuesti. Valis jälle 999. Ei midagi. Telefoni ära pannud, tagus ta rusikaga seina.
Kõmisev kaja, ja lift õõtsatas õõvastavalt, mürtsatas vastu šahtikülge, nõksatas allapoole.
„APPI!” kisendas ta.
Seegi kõigutas ja kolistas lifti. Ta lamas tardunult. Lift jäi vagusi.
Ta tajus, kuidas läbi kabuhirmu välgatas temas olukorra pärast hüsteeriline viha. Hiivanud end mõne jala jagu edasi, hakkas ta metalluksi tümitama ja samal ajal karjuma – röökis, kuni kõrvad valutasid lärmist, kurk oli jätkamiseks liiga kähe ja ta köhis, nagu ummistaks kopsusid tolm.
„LASKE MINDVÄLJA!”
Siis tundis ta äkki lifti liikumas, otsekui oleks keegi katusele laskunud. Ta tõstis kähku pilgu. Ei julgenud hingata, kuulatas.
Aga kõikjal valitses vaid vaikus.
7
Lorraine Wilson oli aias lamamistoolis palja ülakehaga, imas endasse suvelõppu ja katsus päevitust pikendada. Laiade ovaalsete päikeseprillide tagant heitis ta pilgu käekellale – kullast Rolexile, mille Ronnie oli talle juunikuus sünnipäevaks kinkinud ja mis oli mehe kinnitust mööda ehtne. Kuid seda Lorraine ei uskunud. Ta tundis Ronniet liiga hästi. Mees ei oleks kulutanud kümme tuhat naela, kui viiekümnega oli võimalik osta ese, mis nägi välja samaväärne. Praeguses rahalises kitsikuses küll mitte.
Ehkki Ronnie ei jutustanud talle iial oma muredest, taipas Lorraine selle järgi, kuidas mees oli viimasel ajal koonerdama hakanud, kontrollis Lorraine’i toidupoearveid ja virises summade üle, mida naine kulutas riietele, soengutele ja isegi sõbrannadega lõunatades. Nende maja jättis kohati piinlikult laokil mulje, aga Ronnie ei lubanud tal kutsuda sisearhitekte, vaid rõhutas säästmisvajadust.
Ta armastas Ronniet siiralt, kuid mehe juures oli mingi ligipääsmatu osa, otsekui hinge salajane kamber, kus luurava isikliku deemoniga võitles mees ihuüksi. Lorraine aimas umbkaudu, milles see deemon seisneb: mehe püüdlustes tõestada maailmale ja iseäranis kõigile tuttavatele oma edu.
Sestap oligi mees ostnud Shirley Drive’i naabruses selle maja, mis polnud neile tegelikult jõukohane. Maja ei olnud suur, aga asus Brightoni ja Hove’i ühes kalleimas elurajoonis, tüünel küngasmaastikul täis avarate aedadega eramuid ja puudega palistatud tänavaid. Kuna maja oli moodsate poolkorrustega, eristus see traditsioonilistest Edwardi-aegsetest Tudori stiili jäljendustest, mis olid enamasti piirkonna tunnuseks; inimesed ei mõistnud, et tegelikult on see üpris väike. Tiikpuust veranda ja tilluke välibassein lisasid sellele kübekese Beverly Hillsi glamuuri.
Kell oli 13.50. Kui kena, et Ronnie äsja helistas. Ajavahe ajas Lorraine’i alati segadusse; kummaline, et mees sõi parajasti hommikust, tema aga lõunaks kodujuustu marjadega. Õnneks lendab mees täna õhtul tagasi. Kui Ronnie ära oli, igatses Lorraine teda alati – ja teades mehe naistekütikombeid, arutles alati, kas too on kuskil paha peal. See reis oli siiski lühike – kolm päeva, mitte liiga hull.
Aianurk, kus ta viibis, oli ülimalt privaatne, naabrite eest varjatud kõrge lattvõrega, mida katsid paksud luuderohuväädid, ja ohjeldamatult vohava rododendronipõõsaga,
