jutuajamine kusagil peol sellest, mida teha, kui liftitross katkeb ja lift sügavikku sööstab. Mitu inimest ütlesid, et põhja jõudmise hetkel tuleks õhku hüpata. Aga mismoodi põhja jõudmise hetke teada? Ja kui lift laskub umbes sajamiilise tunnikiirusega, laskud sina ju ka. Teised soovitasid põrandal lamamist, ja viimaks lausus keegi naljahammas, et kes tahab ellu jääda, ärgu kasutagu lifti.
Tolle naljahambaga oli ta praegu ühte meelt.
Issand, milline saatuse iroonia. Kui mõelda kõigele, mis oli teda koju Brightonisse toonud. Milliseid riske ta oli võtnud, kuidas oma jälgi varjanud.
Ja nüüd juhtus see.
Äkki kangastus talle, kuidas ajalehed sellest kirjutaksid. Tund matu naine hukkus veidras liftiõnnetuses.
Ei. Ei mingil juhul.
Ta vahtis lae klaaspaneeli, küünitas, tonksas sõrmega. Paneel ei liikunud.
Ta lükkas kõvemini.
Mitte midagi.
See peab liikuma. Ta küünitas mis jaksas, kuni mõlema käe sõrmeotsad olid paneeli vastas, ja lükkas jõuliselt. Ent tema rassimine pani vaid lifti jälle võpatama. Tuima kõminaga põrkas lift šahtikülje pihta.
Korraks kuulis ta kõrgemal krabinat. Selgesti eristuvat pikka krabinat, justkui oleks seal ülal päästja.
Ta kuulatas uuesti. Püüdis eirata oma kähisev-kõõksuvaid hingetõmbeid ja trummina põrisevaid südamelööke. Ta kuulatas vist tervelt kaks minutit, kõrvad naksumas, nagu need tavaliselt naksusid lennukis, ainult et siis oli süüdi õhurõhk, nüüd aga hirm.
Kuulda polnud muud kui trossi tasast kriiksumist ja ajuti raksatusi, rebeneva metalli purunemist.
10
Juhtmeta majatelefoni pihku pigistanud, tundes sisikonnas kohutava eelaimuse tumedat keerist, kargas Lorraine lamamistoolist püsti. Ta tormas üle veranda, kus oleks äärepealt Alfie otsa komistanud, ja lükanduksest sisse, jalad takerdumas sügavale paksu pehmesse valgesse vaipa, rinnad ja kullast jalavõru laperdamas.
„Seal ta ju ongi,” sosistas Lorraine õele väriseval häälel telefoni. „Seal Ronnie just praegu ongi.”
Ta kahmas telekapuldi ja vajutas nuppu. Käivitus BBC esimene kanal. Kõikuv käsikaamera näitas Maailma Kaubanduskeskuse kõrgete hõbedaste kaksiktornide kujutist, mille ta silmapilk ära tundis. Ühe torni ülaosast tõusis jugadena tihket musta suitsu, seda peaaegu endasse mähkides; suitsu kohal uhkelt seisev mustvalge sidemast sihtis pilvitusse koobaltsinisesse taevasse.
Oh jestas. Oh jestas. Ronnie on seal. Kummas tornis oli tema kokku saamine? Millisel korrusel?
Lorraine kuulis vaevu, kuidas ähmi täis Ameerika uudisteankur ütles: „See ei olnud sportlennuk, vaid suur reisilennuk. Oh jumal! Jumal hoidku!”
„Ma helistan sulle tagasi, Mo,” pomises Lorraine. „Ma helistan sulle kohe tagasi.”Ta valis kähku Ronnie mobiilinumbri. Sekundite pärast kõlas kinnine toon. Ta katsetas uuesti. Ja veel kord. Ja veel kord.
Oh jumal, palun, Ronnie, ole terve. Palun, mu kallis, ole terve.
Ta kuulis televiisorist sireenide huilgamist. Nägi üles vahtivaid inimesi. Rahvast oli murdu, nii stiilselt riides kui ka argirõivais mehi ja naisi, kes seisid tardunult, mingiks pentsikuks elavpildiks kivistunult, mõnel käsi näo ees, mõnel pihus kaamera. Siis jälle kaksiktornid. Ühest jugadena tõusmas musta suitsu, mis rüvetas kaunist sinitaevast.
Teda läbis külmajudin. Temagi seisis tardunult.
Sireenid valjenesid.
Vähesed liikusid paigast. Ainult käputäis inimesi tormas nüüd hoone poole. Ta nägi pika redeliga tuletõrjeautot, kuulis sireene, mis undasid, ulgusid, lõhestasid õhku.
Ta katsetas taas Ronnie numbrit. Kinnine toon. Katsetas veel kord. Kinnine toon. Ikka ja alati kinnine toon.
Lorraine helistas õele tagasi. „Ma ei saa teda kätte,” ütles ta nuttes.
„Ta on kindlasti terve, Lori. Ronnie on ellujääja, ta on kindlasti terve.”
„Kuidas? Kuidas võis see juhtuda?” küsis Lorraine. „Kuidas võis lennuk sellise avarii teha? Need ju ometi …”
„Ma ei kahtlegi, et ta on terve. See on õudne, uskumatu. Nagu mingi … tead küll … need katastroofid … nagu mingi katastroofifilm.”
„Lõpetame parem kõne. Võib-olla püüab ta ise mulle helistada. Ma proovin uuesti.”
„Anna mulle teada, kui ühendust saad.”
„Jah.”
„Kas lubad?”
„Jah.”
„Ta on terve, kullake, ausõna.”
Lorraine lõpetas kõne, jõllitas kujutisi teleekraanil. Ta alustas taas Ronnie numbri valimist. Kuid teda katkestati.
11
„Kas ma olen su elu armastus?” küsis naine temalt. „Olen või, Grace? Kas olen?”
„Oled jah.”
Muigel suu. „Ega sa mulle ei valeta, Grace?”
Tol hunnitul juunikuu pärastlõunal olid nad lõunatanud ja veinitanud St Germaini linnajaos La Coupole’i restoranis ning lonkinud seejärel enne hotelli naasmist mööda Seine’i kaldapealset.
Kui nad olid koos, näis ilm ikka olevat imeilus. Nagu praegugi. Sandy seisis nende nägusas magamistoas tema kohal ja tõkestas päikesevalgust, mis aknaluukide vahelt sisse voogas. Naise blondid juuksed rippusid kummalgi pool tedretähnilist nägu alla ja riivasid mehe põski. Siis pühkisid juuksed üle mehe näo, otsekui tema tolmust puhastamiseks.
„Hei! Ma pean lugema … seda aruannet prokuratuurile … ma …”
„Sa oled nii tüütu, Grace. Alati pead sa lugema! Me oleme Pariisis! Meil on romantiline nädalalõpp! Kas ma ei meeldi sulle enam?” Naine suudles ta laupa. „Lugema, lugema, lugema! Töötama, töötama, töötama!” Mehe laupa suudeldi veel. „Nii tüütu, tüütu, tüütu!”
Liuglemisi taganes Sandy ta sirutuvate käte vahelt, teda õrritades. Naisel oli seljas napp suvekleit, millest rinnad olid peaaegu välja lupsamas. Grace märkas silmanurgast pikki päevitunud jalgu, millel oli kleidiäär üles kintsudele kerkinud, ja tundis end äkki väga himuralt.
Naine seisis tema kohal, liibus ligi, silitas käega ta kubet. „Kas see on mulle, Grace? Kihvt! Kus alles kõvatab!“
Ere päikesevalgus hägustas järsku naise näo. Edasi kadusid näojooned täiesti ja vastu vahtis tühi mustendav ovaal, mida raamisid kuldsed heljuvad juuksed, nagu oleks kuu päikese varjutanud. Grace tundis paanikasööstu ega suutnud murdsekundiks naise nägu isegi meenutada.
Siis nägi ta naist taas selgelt.
Ta muheles. „Ma armastan sind rohkem kui midagi muud
